Seenesed

Sel sügisel on mäletatavasti olnud (sotsiaal)meedia täis pilte kärudega ja vaat et eeslirakenditega metsast väljatoodavatest seentest. Igaüks paneb omalt poolt tunnistuse korilase tublidusest ja nii need seenesed meeled ja meedia vallutasid.

Mina sel aastal seenele ei jõudnud. Ei käruga, ei korviga. Mitte ainsat seent ei käinud metsas tunnistamas, veel vähem korjamas.
Küll aga saime ka meie seenesaagi :)

Nimelt panime juulis maha kolm seenepakku, mille esimene saak pidi tulema järgmisel aastal. Kuna aga tingimused olid niivõrd soodsad, siis ükspäev aias jalutades avastasin mustsõstarde alt ülekasvanud austerservikud pakul ilulemas :)

Üllatus missugune. Teised pakud olid seenevabad.

Mõni aeg hiljem läksin juba teadlikult uudistama ja siis leidsin värskema ja noorema portsu seeni lausa kahelt pakult :) Neist pilti teha ei taibanud, enne kui Vanamees noaga kallale läks ja nende elu pannile asetamisega lõpetas.

Et siis ei jäänud päris seenevabaks meiegi :)

Rasvane jutt (tekst, toit, piim)

 Näidishommikusöök vol 1

Kuna väsimus on parasjagu suur, siis praegusel ajal naaksume ja nääksume Vanamehega rohkem kui varem. Mis on ka igati loomulik, kuna mõlemad ju vajaksid "oma aega", mil tegeleda vaid sellega, mis ise tahaks ja mida enda ego enda rahuloluks soovib.
Seda aega, mil tegeleda sellega, millega tahad, mitte sellega, mida pead, on ikka väga-väga vaja.

Kuna aga peab arvestama saja muu asjaoluga ja neist ükski ei klapi kokku + pidevalt tekib plaanidesse ettearvamatusi (väikeste lastega lihtsalt ON NII, et püüa sa mida iganes ennetada, ikka võtab hr. Murphy nad käekõrvale ja Vanajumal taevas naerab laginal kavast kinni pidamise ürituse üle), siis paneb ikka silmi rullima küll. Ja meie kahe tulise emotsionaalsuse juures... Ütleme nii, et ma ei mäleta end varasemast nii sõnakana :D

Aga täna me õnneks adume veel mõlemad, et see on ajutine ja mööduv periood ning et eriarvamused tekivadki asjaoludest, mitte sellest, et me tahaks üksteise kallal naaksuda. Ja järgmine hetk on ju kõik jälle korras ja tiim toimib suurepäraselt :) Kuni järgmise väsimusahastuseni :D

Ja siis ongi armsad need hetked, kui teine pisiasjadega näitab oma hoolimist. Siis saad aru, et hoolimata zombie-olekust on seal sees keegi, kes ilma planeerimata teeb endast olenevaid pisiasju, et sind rõõmustada. Et see lihtsalt tuleb, sisemusest. Ja see on s****kanti oluline endale teadvustada.

Näiteks kasvõi seesama hommikukohvi valmistamine. No see on ju imekerge ka endal teha, kuid kui keegi selle peale mõtleb, et paneb sulle küll kohvi tõmblema, kuid piima veel peale ei vala, kuna sa pole end allakorrusele kobistama hakanud ja piim jahutaks ju kohvi ära, siis on see oluline. Ja see loeb ja läheb korda...

 Näidishommikusöök vol 2

Teine asi on hommikusöögid. Et ma süüa ei unustaks ja ikka liitrite viisi vägilasele piimalurri asemel rammusat koort toodaks, on vaja jälgida, et ma ka hommikust sööks. Ja korralikult, mitte nokkides, eksole.
Ja siis ilmuvadki mulle nina ette hiiglasuurtel praetaldrikutel rikkalikud muna- ja muud road, mis kujundatud veidigi lõbusalt. Noh, et mulle algavaks päevaks särtsu anda. Nagu Toots, kui psihhava Teele käest naeratust välja meelitada püüdis... Vahel ka kommentaariga a la: " Sa oled nii lollike. Kuidas sa siis aru ei saa, et ma armastan sind ju iga päev..."
Siis ei viitsigi lähema mõne tunni jooksul jaurama hakata, miks kõik sulle liiga teevad ja sa üldse midagi tehtud ei saa ja kuidas kõike majapidamises kuhjub ja kuhjub ja kuidas sina üksi pead rabama ja üleüldse :)))

Poolteist nii ja naa

Aega muudkui voolab ja voolab ja mul nii palju seda, millest tahaks kirjutada...
Jupiti püüan nüüd taas kaadrisse ilmuda. Juba on jaksu ja energiat ja puha :) Ainult et magamiseks peaks rohkem aega leidma... Muidu varsti enam jälle ei jaksa.

Igatahes sellised need vennakesed täna on. Poolteist aastat ja poolteist kuud.
Pildid klõpsitud telefoniga, kvaliteet ei vääri mainimistki. Aga noh, ega see suur aparaat ju kunagi meelde tule ega käepärast ole, kui tekib isu üks klõps teha :)