As usual...

Tüüpiline murjamlik vaatepilt, kuid las neil olla lapsepõlv :)

Esmaspäeval alustasid poisid taas lasteaias. Õnneks, ma kordan - õnneks! - neile mõlemale meeldib. Käivad rõõmuga.
Vanem Poiss, kes üldse minna ei tahtnud, on tänaseks päris vaimustunud uutest ruumidest, "suurtest" mängukaaslastest, kergest õppetegevuse moodi asjast ja sahtelvoodi kolmandal korrusel magamise võimalusest :)
Käib ja korrutab/küsib kinnitust iga natukese aja tagant, et "Ma ei lähe enam kunagi tagasi sinna tittede rühma! Mitte KUNAGI! Mitte KUNAGI!"

Küll aga hakkas tüüpiline jama pihta kolmapäeval, kui Noorem Poiss ärganud lõunatudust oksendamisega, misjärel tuvastati ka palavik.
Kodus ka pool õhtut oksendas ja lürpis ainult vett. Mingi aeg siiski kergelt elavnes.

Täna läks Vanem Poiss lasteaeda, et noorem saaks rahus kodus olla ja kiiremini terveks.
Selgus, et temagi rühmast üks tüdruk on juba haigestunud. Kasvataja sõnul on ka üks teine kasvataja oma sahmaka kätte saanud.

Palusin kasvatajal Vanemat Poissi jälgida ja haigestumise korral mind järele kutsuda. Ise läksin tööle, et poolest päevast koju tulla ja koduse haige lapse vahikord üle võtta.
Vanemale Poisile järele minnes tundub too veidi õhetav ja soojemapoolne. Aga muidu okei. Olevat vähe söönud ja aeg-ajalt öelnud, et ta ei taha mängida, kuna tal paha tuju (vbla tema versioon "paha olla"-st). Et teistsugune kui muidu, kuid mitte niiväga, et last minema saata.

Õhtul siis toimetame ja mängime ja... Vanemal Poisil ilmselge palavik.
Lähevad tuttu, kuid otse loomulikult käib üks pidev ukse vahet lippamine - küll pissile, küll vaja midagi olulist öelda. Tavaline.
Mingi hetk aga seisab magamistoa ukse vahel ja teatab, et ta ei saa silmi kinni panna, kõik keerutab ja keerutab ringi. Ja küsib palavikurohtu.
Ok. Kui juba ise tunneb, et võiks rohtu võtta (tavaliselt hullem maadlemine), siis saagu nii. Rohi sisse ja minge nüüd magama, eksole.

Korraga seisab trepimademel üldse mitte vinguv ja vaidlev laps vaid vaikselt suuri krokodillipisaraid pudistav väike inimene, kes palub: "Emme, tule valva mind!"
No püha taevas! Jätsin kõik muud toimetamised ja loomulikult lähen ma lapse voodi servale istuma, kui see on nii oluline ja annab turvatunde uinumiseks.
"Emme, hoolitse minu eest!", palub see kolmepoolene ning haarab oma väikese käekesega ühe mu sõrmedest ning loetud minutitega uinub, naeratusevine näol.
Oijahh...

Aga uskumatu ikka küll, et suvi otsa poolpaljalt päevad otsa õues vudivad (ukse avame hommikuti ca 10 ajal, fikseerime lahtisesse asendisse ning sulgeme õhtul ca 19-20, enne õhtusööki ja tuduprotseduure, terve vahepealne aeg veedetakse õues) tegelased, kes elavadki värsketest vitamiine pungil marjadest, jäävad koheselt haigeks, kui lasteaeda saavad... Sotsiaalne pinge?
Aga nad räägivad, et vanuse lisandudes muutub see aina paremaks. Tegelikult on juba muutunud, kuid see suvine haigestumine on ikka jabur küll...
Aga noh, kuna miskine kõhuviirus pidada levima, siis ega selle vastu naljalt saa.

Homme ma aga ka nendega kodus oleleda ei saa, viimane tööpäev praeguses töökohas... Vaja otsad kokku tõmmata ja väike lahkumispidu korraldada...
Loodan siiski, et kratid tunnevad end homme juba okeilt. Siis mul ka lihtsam omi otsi sättida...