Veidrad munad

Kunagi lapsepõlves oli mul naabritüdruk, kes õpetas mind kummalisel viisil mune sööma ja tuleb tunnistada, et vahel olen neid enesele ka täiskasvanuna teinud. Mingil põhjusel aga alati privaatselt ja natuke nagu salaja. Justnagu oleksid olemas mingisugused munavalmistamise reeglid, millest üleastumine lõpeb sanktsioonidega...

Magusad munad. Ehk siis munad suhkruga segamini kloppida, segu pannile ja praadimise ajal pidevalt segades-sonkides pudruks keerata. Suhkur kergelt karamellistub, muna hüübib ja seejärel hopsti taldrikule.
Ja millegipärast maitseb. Ja millegipärast meenub eranditult iga kord too naabritüdruk. Ja millegipärast on see ikka olnud kergelt nagu salajane. Kuni tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Pole õrna aimugi :D Lihtsalt viimastel päevadel kummitab. Peaks äkki tegema? Ei.

Matsid

Leidsime poistega ringsõitu tehes märtsikellukeste välja. Uudistasime ja nautisime ja poisid olid tublid, astusid väga ettevaatlikult, et ükski lill viga ei saaks.
Kui siis auto juurde tagasi minnes maast tühja plastpudeli leidsime, teatas neljane: "Mõned imised on ikka matsid! Prügi maha visata EI TOHI!"
Ma kohe heldisin :) Ma ise olen prügi maha viskamises/vedelema jätmises ikka täiesti jäik. Ei ole vabandavaid asjaolusid.
Minu laps :)