Veidrad munad

Kunagi lapsepõlves oli mul naabritüdruk, kes õpetas mind kummalisel viisil mune sööma ja tuleb tunnistada, et vahel olen neid enesele ka täiskasvanuna teinud. Mingil põhjusel aga alati privaatselt ja natuke nagu salaja. Justnagu oleksid olemas mingisugused munavalmistamise reeglid, millest üleastumine lõpeb sanktsioonidega...

Magusad munad. Ehk siis munad suhkruga segamini kloppida, segu pannile ja praadimise ajal pidevalt segades-sonkides pudruks keerata. Suhkur kergelt karamellistub, muna hüübib ja seejärel hopsti taldrikule.
Ja millegipärast maitseb. Ja millegipärast meenub eranditult iga kord too naabritüdruk. Ja millegipärast on see ikka olnud kergelt nagu salajane. Kuni tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Pole õrna aimugi :D Lihtsalt viimastel päevadel kummitab. Peaks äkki tegema? Ei.