kolmapäev, juuli 12, 2017

Jälle munajuttu

Vanem Poiss on miskine kummaline tervisekummardaja. Õrnalt ka ei tea, kust see pärineb, kuna meie seda eeskuju kohe kindlasti ei anna.
Kui ta midagi süüa ei taha ja ma kinnitan, et see on tervislik, siis ta ohkab ja on valmis sööma. Kuna on tervislik. Noorema Poisiga seda muret pole. Temal on alati pohlad. Vist suhtkoht kõigest :D

Täna, kui taaskordsed külalised olime teele saatnud ja miskine aeg päikesekuumast hoolimata tuli tunne, et võiks vist miskit süüa, tekkis mul idee kerge vaevaga hakkama saada ja mune keeta.
Vanem Poiss millegipärast aga munakollast ei armasta, eelistab valget. Ega ma väga valida lase (sest olen ise muna- ja eriti munakollase usku), keeran munad segamini, nii et vaja süüa mõlemat. Või siis nagu täna:
istume koos köögipõrandal - mina, 4- ja 2-aastane. Keedumunade koorimine on poiste ülesanne. Soola lisan kaussi mina, võid ja mune nemad. Siis kordamööda kahvel poiste kätte ja songivad ilusa munavõide. Noh, natuke ikka aitan ka :)
Hetk hiljem on mõlemad poisid hoolega munavõide-võileibu söömas ja kiitmas, kui hea toidu nad tegid :) Ei mingit pirtsutamist, et tahan ainult valget või muud jaburat.

Oehh. Mulle ikka nii hullupööra sobib, kui lapsed juba selles eas, et nendega arukalt vestelda ja juhendada saab. Tited on nunnud ja südame küljes küll, kuid veidi suuremad on ikka kordades rohkem minu teema :) Eriti meie arutelud õhtuprivaatsetel tundidel või siis kooskokkamised köögi põrandal.

Kommentaare ei ole: