pühapäev, mai 19, 2019

Kassimajandus ja Maine Coonide unistus

Kassid on meil tublid. Väga tublid.
Olles 10 aastat olnud täielikult korterikassid, hakkasid nad 5 aastat tagasi õueeluga tutvust tegema. Kui olid esimesed pikemad retked ja hommikul kohe kasse ukse taga ootamas ei olnud, sai ikka pisaraid valatud küll, kuid ilusti siiani tagasi tulnud :)

Karvik on 15,75 aastat vana ja Valge 11,5. Karvik on hakanud vanaks jääma, peale pikemat pikutamist kõnnib veidi kangelt, kuid see läheb mööda. Kergelt küüru hoiab ennast ka. Vana, noh.
Valge seevastu on ikka veel segane :D

Valge on suurt kasvu. Kõrge, pikk ja lihastes. Karvik on pealtnäha suur, kuid kui karvad alla siluda, siis pole kassi nagu ollagi.

Peale seda, kui nad hakkasid suure osa ajast õues olema, saime lahti kasside kakakastist toas ja ka karvade hulk on kordades väiksem. Kui meie oleme kodus, saavad nad olla toas nagu soovivad (küsivad ise tuppa ja õue ja meie neil nagu uksehoidjad / sisse-välja-sisse-välja), ööseks aga lähevad välja (ei viitsi neid pissile lasta öisel ajal) ja kui me kodust ära, on samuti väljas. Õue on neile ehitatud ka patjade/tekkidega seest vooderdatud kuut. Tavalise maakodu kassi kohta päris okei elamine neil, ma usun :)

Ainsana teevad mulle muret metsloomad. Koduloomad väga ei tee, kuna nt kui naabrite hundikoeral oli piire signaalita ja ta meie hoovis ringi tormamas käis, jõudis ta vahel koju tagasi küünega veritsevas ninas.
Metsloomadest aga meil siin lähedal ilves ja rebased. Hunt on kohatav kümnekonna kilomeetri kaugusel ja kuigi hundi territoorium on suur, ei taha ma uskuda, et ilma suure mureta ta inimasustuse juurde tuleks. Kuigi jah, meist edasi on kümnete kilomeetrite viisi mets-mets-raba-mets.
Küll aga on ilves käinud meie kandis hoovides. Ja no muidugi rebased.

Karvik on juba nii vana ja natuke kerest kange, et kui tema õigel ajal ei märka varitsevat ohtu, võib temaga jamaks minna küll :( Loodan siiski, et ta on piisavalt valvas. 5 aastat peale 10-aastast diivanikassi elu on ta siin ilusti toime tulnud, ehk tuleb ka edasi.
Valget aga oleme näinud rebaseid hoovil taga ajamas küll. Kipun kahtlustama, et kuna ta on nii ülisõbralik, siis ta mitte ei peletanud rebaseid vaid tahtis nendega mängima minna :D

Kui korteris elades olid Valgel põieliivaga probleemid, siis nüüd, kui saab palju liikuda ja lisaks meie poolt pakutavale ise toidupoolist õuest valida, on need teemad minevikku jäänud. Probleemide ajal ütles loomaarst kohe, et valgetel isastel kassidel toas elades see probleem sagedasem ja kui õues elaks, oleks parem. Ja näed, ongi :)

Kui Valge on rabelev ja suhtlev aktivist, siis Karvik on hüpnotiseeriv flegma, kes käitub strateegiliselt. Kui istud tema lemmiktugitoolis, siis jõllitab sind uinutava pilguga nii kaua, kuni järele annad ja ta endale sülle lubad. Kui süüa teed, tiirutab sul nii kaua jalus, kuni oled hullumas ja miskit lõpuks kasside kandikule poetad. Kui tahab tuppa saada ja me teda aknast ei näe, siis koputab. Varem hüppas lingile ja proovis avada, kuid raske puituks ja enam ei jaksa käppa ukse vahele surkides ust enda poole lahti tõmmata. Nüüd liigutab ukse küljes olevat nublakat, millega uks avatud asendisse fikseeritakse. Töötab koputi eest :)

Nüüd aga mure, et kassid nii vanad juba ja peame arvestama, et mingi aeg neid meil enam ei ole. Samas tahaks, et nad õpetaksid uued kassid välja - mis ja kuidas meie majapidamises käib.
Kuigi räägitakse, et kassid on individualistid, siis meie omad on sotsiaalsed. Kindlasti saavad ka üksi hakkama, kuid nad tõepoolest suhtlevad hoolega ja enamasti liiguvad ka koos. Seega järgmised võiksid ka kahekaupa olla. Ja et meie ei peaks neid koolitama, tahaksime selle töö oma kassidele jätta :D Mugavus.

Oleme uurinud ja puurinud ja meie metsaseid olusid ja seniseid kogemusi arvestades unistame nüüd meini kassidest (Maine Coon). Kõige suuremad kodukassid maailmas, hüüdnimega "õrn hiiglane". + täpselt need omadused, mida meile vaja :)
Kuna tõupuhtus pole meile oluline, siis hakkame mõne aasta jooksul vaatama tõenäoliselt ka krants-meine. Või noh, kes meile neist ette satuvad :) Ja kuna neid peaks olema 2 ja nad võiksid olla isased (suurus), siis kaks vennakest oleks ideaalne lahendus mu meelest...

Oehh, ma küll arvasin, et kui meie kassid üle Vikerkaaresilla lähevad, siis mõneks ajaks koduloomadega aamen, kuid ilma kassideta ei oska elu ette kujutada tegelikult. Eriti veel arvestades, kuidas poisid neid jumaldavad. Siuke nunnutamine ja kallistamine käib. Ja nali naljaks - nii tublid lapsed, et pole kasse siiamaani kordagi sülle sikutanud! Sabast ammugi mitte. Oleme öelnud, et kassil ei ole niimoodi mugav ja kui kass tahab sülle, siis ta tuleb ise, meie asi on valmis olla. Ja nii nad siis istuvad diivanil ja meelitavad kasse sülle. Hommikuti enne lasteaeda minekut meil multikaid ei näe/TV on üldse kinni võrdsuse huvides ja nii ongi hommikune vaatepilt pundar kassidest ja lastest diivanil ja mina seal keskel, kohvitass käes :)
Ehh, nunnu elu :)
Maine Coon, pilt Wikipediast

3 kommentaari:

Nele ütles ...

Ossa, krants-meinide peale ma pole osanud mõeldagi. Pigem unistanud meinist, mõelnud kust kassitite jagu liigset raha saada ja samas lootnud, et meie 10-aastane harilik krants-kass ikka palju aastaid veel välja veab. Vanakese kõrvale teist võtta pole julgenud kuigi kahekaupa on kassid loogilised (praegune krants oli ka oma õega kahekesi napakas tandem kuni õekesel õnnetult läks).
Palaju mõtteainet sain juurde :)

Sipsik ütles ...

Mhmhh, minu meelest ka kassid siiski hindavad teineteise seltskonda. Kuidagi muretum ka kassiomanikul. Muidugi saab kass üksi ilusti hakkama ja ei tee koera moodi kurbi silmi, kuid seltsilisest ära ka ei ütle.

Rents ütles ...

Kallimal mul oli mein (st teoreetiliselt on siiani, aga teisel kontinendil, ta ikka vahel õhkab, et tahaks ta siia tuua, aga meie oleme hetkel korteris ja kass saab praegu tema vanemate juures suure aiaga majas elada).

Mina isiklikult ei julgeks osta paberiteta meini - ja lihtsalt niisama paberitega meini ka ei ostaks, vaid valiks kassipoja ainult sellisest pesakonnast, kus vanematel puusauuringud tehtud. St just need uuringud oleks minu peamine mure, mitte paberid, lihtsalt mul on kuri kahtlus, et sa ei leia eales paberiteta pesakonda, kus keegi oleks viitsinud vanematele uuringuid teha. Düsplaasia ei ole nalja asi ja parem karta kui kahetseda. See on veel üks põhjus, miks on arukas just isast kassi tahta, isastel esineb düsplaasiat harvem.