Kibepipardest

Razzamatazz, Kilian, Cayenne

2019 oli meie jaoks vist küll kibepiparde aasta.

Vanamees on mul piprahull. Pipar igas asendis ja igas versioonis, eksole. Isegi poisid (5 ja 6) söövad pipralisi rohkem kui enamus eestimaalasi. Seega jah, oli loomulik, et panin ka sel aastal piprad kasvuhoonesse.

Möödunud aastal miskipärast see kasvatamine nii hästi ei õnnestunud, kuid sel aastal tuli neid nagu murdu. Päriselt ka, mul on sügavkülm piprakotikesi täis. Eelistan neid külmutada, kuna siis saab nt kasvõi ühekaupa tarvitamiseks välja võtta ja kõik omadused on ka säilunud. Osad olen kuivatanud ja siis saab pulbriks peenestatuna kasutada. Aga terved on siiski lemmikud.

No ma ei tea. Kokku oli mul sel aastal kasvuhoones 9 pipart: 1 Cayenne, 2 Kilian´i, 2 Razzamatazz´i, 2 Yvona´t ja 2 Bhut Jolokia´t (nood on maailma ühed kangeimad).

Cayenne ja Kilian andsid küll taime kohta sadakond kauna. Razzamatazz ja Yvona mitukümmend kauna taime kohta. Ainus, kes ei jõudnud korralikult valmida, oli Bhut Jolokia. Seda sain kokku 3 kauna, kuid ei tundunud enam kvaliteetsed (novembris) ja läksid komposti.

Igatahes soe sügis aitas kõvasti kaasa ja veel novembriski sain kasvuhoone vahet käia ja kaunu korjata. Ikka väegadi hea saak sai, mina ise nii õnnelik :)

PS: Pildil ühe korje saak. Ja neid korjeid oli PALJU!