Viimaste aastate jooksul on Vanamehe kauaaegseid sõpru ja tuttavaid tervisejamadesse sattuma hakanud. Sellised 40-50 vanuses.
Paika loksunud elu, hea toitumus, aina vähem liigutamist ja rohkem tarbimisi, mugavus ees ja taga ning siis ajutine ülepingutamine. Kas oma võimete ülehindamine, ületöötamine, ületarbimine või mõni muu "üle" enamasti.
Insuldid, vähid, infarktid ja infarktiohud, suremine jne.
Eks Vanameeski mitmes asjas "üle"-tab ja minul mure tekkinud. Mul on hästi läinud ja mulle meeldib see, et mu lapsed tunnevad oma isa, kuid kui ta nüüd otsustaks maha surra lihtsalt mingi terviserikke pärast, oleks see suht nõme. Nad siiski veel natuke väikesed ja karta on, et kuigi nad loomulikult jäävad teda mäletama, siis see mälestus jõuaks ajas liiga palju tuhmuda.
Seega tegime juba mõni aeg tagasi kokkuleppe, et annab endast oleneva, et elus püsida kuni poistel järjest käidavad kooliastmed läbi. Ma võin vajadusel küll mehe eest väljas olla, kuid eelistan siiski poiste õpet elule päris mehelt saada. Mul ka lihtsam :)
Ühesõnaga, tellisin talle siis isadepäevaks Synlabist mingi tol hetkel pakutud 35+ meestele mõeldud põhjaliku analüüside paketi. Kolm kuud aega ja jõuab küll oma reiside vahepeal nt Tallinnas mõnest laborist läbi astuda.
Ära käis. Ja ehmatas "kaineks".
Vererõhku mõõdeti mitu korda lausa. Ja siis uuriti, kuidas ta end tunneb. "Igati hästi, täpselt nii nagu alati". "Aga kas te nõrkust ka ei tunne?", uuris murelik õde edasi. "Viimasel ajal on selline püsiv väsimus peal, kuid küll see kevadeks üle läheb", arvas Vanamees.
"Kas te seda teate, mida teie vererõhk näitab?"
"Eks ta on ikka selline kõrgemapoolne olnud, kuni 140 ülemine piir"
"Eiei, teie vererõhk on 175/110-le" tuli jahmatav vastus. Ning ta oli enne seda hulk aega ootesaalis rahulikult istunud ja ta ei karda valgeid kitleid.
Muud analüüsid tulid Digilukku koos kommentaaridega järgmisel tööpäeval ja oli sealgi halbu näitajaid. Kõrvuti nendega, mis jällegi keskmisest paremad. Keha justnagu üritaks kompenseerida ja tugevustega nõrkusi jalul hoida. Mine tea, mina usun, et meie kehad on targemad kui meie aru.
Kuna Vanamees veel kohe tablettide peale minna ei tahaks, proovib ta nüüd tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega. Et raiuks lohel kohe pead, mitte ei jupitaks sabast alates.
Analüüside vastustest alates tegi päeva pealt kolm kardinaalset pööret korraga - hakkas väga jälgima, mida ja millal sööb, hakkas teadlikult end liigutama ja loobus jupiks ajaks igasugusest alkoholist. Klaasike punast veini on ju tore ja isegi tervislik küll, kuid kui tahad saada kiireid päästerõngaid kohe ja kombona, on vaja mingiks perioodiks end kardinaalselt kokku võtta. Ja nagu temalik on - pigem intensiivselt ja jõuga peale kui sussutades.
Et siis näis nüüd. Aasta pärast uued analüüsid.
Paika loksunud elu, hea toitumus, aina vähem liigutamist ja rohkem tarbimisi, mugavus ees ja taga ning siis ajutine ülepingutamine. Kas oma võimete ülehindamine, ületöötamine, ületarbimine või mõni muu "üle" enamasti.
Insuldid, vähid, infarktid ja infarktiohud, suremine jne.
Eks Vanameeski mitmes asjas "üle"-tab ja minul mure tekkinud. Mul on hästi läinud ja mulle meeldib see, et mu lapsed tunnevad oma isa, kuid kui ta nüüd otsustaks maha surra lihtsalt mingi terviserikke pärast, oleks see suht nõme. Nad siiski veel natuke väikesed ja karta on, et kuigi nad loomulikult jäävad teda mäletama, siis see mälestus jõuaks ajas liiga palju tuhmuda.
Seega tegime juba mõni aeg tagasi kokkuleppe, et annab endast oleneva, et elus püsida kuni poistel järjest käidavad kooliastmed läbi. Ma võin vajadusel küll mehe eest väljas olla, kuid eelistan siiski poiste õpet elule päris mehelt saada. Mul ka lihtsam :)
Ühesõnaga, tellisin talle siis isadepäevaks Synlabist mingi tol hetkel pakutud 35+ meestele mõeldud põhjaliku analüüside paketi. Kolm kuud aega ja jõuab küll oma reiside vahepeal nt Tallinnas mõnest laborist läbi astuda.
Ära käis. Ja ehmatas "kaineks".
Vererõhku mõõdeti mitu korda lausa. Ja siis uuriti, kuidas ta end tunneb. "Igati hästi, täpselt nii nagu alati". "Aga kas te nõrkust ka ei tunne?", uuris murelik õde edasi. "Viimasel ajal on selline püsiv väsimus peal, kuid küll see kevadeks üle läheb", arvas Vanamees.
"Kas te seda teate, mida teie vererõhk näitab?"
"Eks ta on ikka selline kõrgemapoolne olnud, kuni 140 ülemine piir"
"Eiei, teie vererõhk on 175/110-le" tuli jahmatav vastus. Ning ta oli enne seda hulk aega ootesaalis rahulikult istunud ja ta ei karda valgeid kitleid.
Muud analüüsid tulid Digilukku koos kommentaaridega järgmisel tööpäeval ja oli sealgi halbu näitajaid. Kõrvuti nendega, mis jällegi keskmisest paremad. Keha justnagu üritaks kompenseerida ja tugevustega nõrkusi jalul hoida. Mine tea, mina usun, et meie kehad on targemad kui meie aru.
Kuna Vanamees veel kohe tablettide peale minna ei tahaks, proovib ta nüüd tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega. Et raiuks lohel kohe pead, mitte ei jupitaks sabast alates.
Analüüside vastustest alates tegi päeva pealt kolm kardinaalset pööret korraga - hakkas väga jälgima, mida ja millal sööb, hakkas teadlikult end liigutama ja loobus jupiks ajaks igasugusest alkoholist. Klaasike punast veini on ju tore ja isegi tervislik küll, kuid kui tahad saada kiireid päästerõngaid kohe ja kombona, on vaja mingiks perioodiks end kardinaalselt kokku võtta. Ja nagu temalik on - pigem intensiivselt ja jõuga peale kui sussutades.
Et siis näis nüüd. Aasta pärast uued analüüsid.
8 kommentaari:
Sellest ajast peale kui jooksmas hakkasin käima olen seda kõigile soovitanud. Eelisteks lihtsus, vähene ajakulu, odavus, universaalne koormus - igaüks kes viitsib suudab tegeleda.
Kunagi pole sallinud kestvusalasid aga näe eelmine kevade märtsi keskel 56 aastasena läksin esimest korda sörkima. Nii palju mul tarkust oli, et asja tasapisi ette võtta ja koormusi aegapidi jõudumööda tõsta. Viimased paar kuud olen jooksnud 5km pea iga päev.
Tulemuseks et isegi nohu ja köha pole kogu selle aja jooksul külge hakanud ehkki jooksmas käin iga ilmaga, nii palava, vihma, lörtsi kui -15C'ga, lihtsalt riietus tuleb õige valida. Kaal kukkus esimese kolme kuuga tervisliku numbri peale ja on sinna ka jäänud ehkki toitumist eriti ei kontrolli.
Kõige raskem on esimene kuu end sundida, siis hakkab juba mõnus. Ma muretsesin sügisel asjalikuma pulsikella, annab huvitavat infi nii jooksutempo, südametöö, koormuse kui une kvaliteedi kohta. Lisaks tekitab pisukese võistlusmomendi iseendaga ;)
Mina olen jooksmisega tegelenud täiesti ilma igasuguse juhendamiseta enesetunde järgi. Samas kui pole varem spordiga tegelenud on ilmselt mõistlik enne arstiga konsulteerida.
Kui keskealisena joosta tahad, siis arstiga küll konsulteerida ei tasu, väga lihtsal põhjusel: ära keelab. Ma pole veel kohanud arsti, kes ütleks, mistahes kontekstis, et jooksmine tervislik oleks. Kardioloog ütleb, et teed südamele liiga; ortopeed, et liigestele; üldarstid on kõik ära õppinud, et jooksuhullud vanamehed tuleb tagasi normaalsusele kutsuda.
😄 Kaur mind sa ära ei hirmuta aga mõne nõrganärvilisema võid küll ehmatada. Samas tuleb tunnistada, et arsti juures pole käinud, kuram teab mis too ütleks🙄 Peaasi, et ise tunnen end hästi😉
Ei olnud kavas kedagi hirmutada :)
Blogipidajanna isand on just doktorite mant saabunud, talle on kõik jutud värskelt ära räägitud ja küllap ta juba teab, mida teeb.
Edu ja tervist su härrale, Sipsik / Kunksmoor :)
Oehh, ajasite nüüd mullegi jooksuisu uuesti peale... Pole varem kunagi jooksmist fännanud, kuid nüüd olen minagi selleni jõudnud, kus päris mõnus tundub :)
See omaette olemine ja iseendaga dialoogi pidamine on väga väärtuslikult kulutatud aeg.
Kui nüüd hommikud piisavalt valgeks saavad, hakkan jälle enne tööpäeva jooksma :) Pimedas kahjuks ei jookse, kuna siin metsas ei ole tänavavalgustust ja pealambiga jooksmine ajab kupli täitsa sassi. Aga kui kella 6 ajal juba kergelt koidab, saab joosta küll.
See vabaduse tunne joostes... see on lihtsalt nii mõnus!
Aga Vanamees ja jooksma... Njah, enne hakkavad vist lehmad munele :D Karate, ujumine ja sõudmine - kui muid asju pakkuda, siis põrkaks nagu vastu müüri :D
Ei no, ega pea siis tingimata jooksmine olema, minu arust vaid lihtsaim versioon. Ujumine ju kah kestvusala ja pealegi väga liigesesõbralik, paljud sportlasedki harrastavad vigastustest taastumise ajal. Aga kui ma õieti aru saan, et "vanamees" karated, ujumist ja sõudmist fännab pole ta ju spordikauge tegelane. Meil näiteks läheb ühe hingetõmbepausiga kahetunnine karate trenn täiega vastupidavusala alla ;)
Mulle jooksmise juures meeldib see, et oled pool tunnikest omas maailmas, lisaks veel kena visuaalselt vahelduv maastik mida basseinipõhi ujulas ei paku.
Ma nii märkuse korras, et ma käisin täna päeval ujulas (2.5 tundi basseinis) ja õhtul ujumistrennis (tund). Ei ole tõesti eriti vahelduv maastik... :)
Mu abikaasal oli aasta tagasi vererõhuga sama keiss. Ilmselt jooksis mitu aastat piiri peal, kui tervisekontrollis öeldi, et nii, nüüd tuleb KOHE midagi ette võtta... numbrid olid vist 180/120, midagi sellist. Et siis tabla on igapäevane kaaslane paraku.
Postita kommentaar