Njah, ikka on nii, et kui kuskil on midagi halvasti, siis kuskil on jälle midagi head nagu veidike kompenseerimas.
Hetkel oluliste küsimuste lahendamine elus käsil ja nagu ikka, ei tekita sellised asjad just erilist eufooriat. Küll aga toimuvad siis paralleelselt mõned lihtsad ja südantsoojendavad asjad.
Nagu näiteks see, et tuli siis "uue" personalijuhi juurde üks töötaja, et lihtsalt midagi küsida. Mitte midagi saama. Ja tal oli kaasas imeilus liiliaoks. Kui ma imestusest keeletu olin, siis ütles siiralt, et kuna ta tuli minu juurde esimest korda, siis sellepärast tõigi... Lilli toovad mõned ka lihtsalt niisama. Mitte sellised kes minult midagi saada võiksid, näiteks ühe meie keskuse juhataja toob sageli mulle lilli lihtsalt selle põhjendusega, et siis noorel tüdrukul silm särab ja ilus vaadata:) Vanema ääreltult toreda ja sõbraliku naisterahvaga siis tegu.
Üldse on mul tunne, et mind kangesti poputatakse siin. Kes küpsetab midagi ja toob ka mulle jne... Hämmastav tegelikult. Aga ühte olen küll märganud - toojad on pea alati vene rahvusest. Ju see siis kultuuriline eripära:)
Vahepeal siin kilkasin, et võitsin lotoga kaks korda. Ostsin siis seekord jälle pileti ja jälle olin võitnud:) Seekord siis senistest väiksema summa, kuid lõbustav on see siiski:) Mine tea, äkki mul tõesti maksab neid pileteid vahel osta...
neljapäev, juuli 27, 2006
Politsei
Nii, nüüd mul siis esmane kogemus või peaaegu-kogemus ka liikluspolitseiga:)
Eile õhtul sõitsin rammestunult trennist koju ja päike loojus otse vastu. Sellega on ju võimalik arvestada ja päikesesirmi vastavalt seada. Küll aga keeras minu ees sõitnud kinnise kuudiga kõrge kaubik ristmikul olles järsku paremale ära ning vabastas mu vaatevälja nii fooritulele kui loojuvale päikesele. See päikesesähvatus silma oli nii ootamatu, et tänu sellele märkasin foori natuke liiga hilja. Olin ju südamerahus kaubiku taga sõitnud ega osanud kahtlustada, et fooris vilkuv kollane just sel hetkel punaseks juba muutus. Silmanurgast märkasin seda küll, kuid siis keset ristmikku pidurdama hakata oleks olnud lauslollus ja tõenäoliselt ohtlikku olukorda põhjustav, arvestades näkku loojuvat päikest. Litsusin gaasi ja sõitsin sealt lõplikult üle.
Selle peale vaatan, et minu taha ilmub politsei. Peatumismärku ta ei andnud, seega sõitsin puperdava südamega edasi. Kodu poole keerata ei julgenud, oli tunne, et ta ootab millal ma peatun ja siis vestelda minuga paar sõna. Usun, et trahvi ma poleks saanud, tahtis vast lihtsalt hoiatada. Põhjusega, muidugi...
Nii, kulgesin siis mööda Pelgulinna ringi ja kõikjal, kuhu ma keerasin, oli politsei mul sabas. Sõitsime kahekesi täiesti tühjadel väikestel tänavatel. Aga peatumismärguannet ta ka ei andnud. Ise arvan, et ehk ootas kas ma veel mõne vea teen. Sõitsin seega täiesti ideaalselt, täpse piirkiirusega ja mitte kusagilt lõigates ega midagi. Ise mõtlesin oma peas vastuskõnet välja.
Lõpuks siis suundusin Katariina kaile, et lähen jalutama. Siis mingi hetk vaatas, et aitab küll ja läks minema:) Samas - kui tal oleks just sinna asja olnud kus ta mu taga sõitmisest loobus, siis oleks ta sinna ikka hulka lihtsamat teed pidi saanud kui minu taga keerutades...
Seekord siis vedas. Aga peaks küll liikluses natuke mõistlikum olema. Liiga äkiline ja raske jalaga. Emaga sõites naeris too ka, et täpselt oma isa tütar, kobiseb kõigi jalus ukerdajatega.
Aga muidu olen mõelnud, et need va kinnise kuudiga kaubikud tuleks ära keelata. Pole ju kuidagi võimalik nende varjust üldse midagi näha. Kui ei taha hiiglapikka vahet hoida, siis sõida selle taga nagu pimedas kuudis...
Eile õhtul sõitsin rammestunult trennist koju ja päike loojus otse vastu. Sellega on ju võimalik arvestada ja päikesesirmi vastavalt seada. Küll aga keeras minu ees sõitnud kinnise kuudiga kõrge kaubik ristmikul olles järsku paremale ära ning vabastas mu vaatevälja nii fooritulele kui loojuvale päikesele. See päikesesähvatus silma oli nii ootamatu, et tänu sellele märkasin foori natuke liiga hilja. Olin ju südamerahus kaubiku taga sõitnud ega osanud kahtlustada, et fooris vilkuv kollane just sel hetkel punaseks juba muutus. Silmanurgast märkasin seda küll, kuid siis keset ristmikku pidurdama hakata oleks olnud lauslollus ja tõenäoliselt ohtlikku olukorda põhjustav, arvestades näkku loojuvat päikest. Litsusin gaasi ja sõitsin sealt lõplikult üle.
Selle peale vaatan, et minu taha ilmub politsei. Peatumismärku ta ei andnud, seega sõitsin puperdava südamega edasi. Kodu poole keerata ei julgenud, oli tunne, et ta ootab millal ma peatun ja siis vestelda minuga paar sõna. Usun, et trahvi ma poleks saanud, tahtis vast lihtsalt hoiatada. Põhjusega, muidugi...
Nii, kulgesin siis mööda Pelgulinna ringi ja kõikjal, kuhu ma keerasin, oli politsei mul sabas. Sõitsime kahekesi täiesti tühjadel väikestel tänavatel. Aga peatumismärguannet ta ka ei andnud. Ise arvan, et ehk ootas kas ma veel mõne vea teen. Sõitsin seega täiesti ideaalselt, täpse piirkiirusega ja mitte kusagilt lõigates ega midagi. Ise mõtlesin oma peas vastuskõnet välja.
Lõpuks siis suundusin Katariina kaile, et lähen jalutama. Siis mingi hetk vaatas, et aitab küll ja läks minema:) Samas - kui tal oleks just sinna asja olnud kus ta mu taga sõitmisest loobus, siis oleks ta sinna ikka hulka lihtsamat teed pidi saanud kui minu taga keerutades...
Seekord siis vedas. Aga peaks küll liikluses natuke mõistlikum olema. Liiga äkiline ja raske jalaga. Emaga sõites naeris too ka, et täpselt oma isa tütar, kobiseb kõigi jalus ukerdajatega.
Aga muidu olen mõelnud, et need va kinnise kuudiga kaubikud tuleks ära keelata. Pole ju kuidagi võimalik nende varjust üldse midagi näha. Kui ei taha hiiglapikka vahet hoida, siis sõida selle taga nagu pimedas kuudis...
kolmapäev, juuli 19, 2006
Blogimisest
Lugesin kuskilt jube head väljendit blogijate kohta:)
Küsiti, et miks inimesed blogivad ja miks teised seda loevad? Ja kellegi vastus kõlas nii: "Ühed on liputajad, teised on piilujad, nii lihtne see ongi".
Täitsa lahe kui õigus tal on:DDD Mina tunnistan ausalt, et mulle meeldib vägagi igasugune kirjutamine. Privaatsed teemad kirjutan sinna kus keegi peale minu ei tea neid lugeda, mõtisklused, arvamusavaldused, kobinad ja elamused, mis pole üdini privaatsed, kirjutan avalikku blogisse. Mulle lihtsalt tõepoolest meeldib end kirjalikult väljendada. Isegi eksamitega on nii, et kirjalikud saavad tulemuseks "suurepärane", suulised jäävad ikka sinna keskele...
Lihtsalt suuline eneseväljendusoskus minimaalne, kirjalik seevastu läheb libedamalt.
Samuti on mul teatud arv blogisid millele igal hommikul regulaarselt pilgu peale viskan ja alati rõõmustan siiralt, kui sinna midagi juurde ilmunud on. Lausa ootan ja kui pole midagi, olen natuke pettunud... Lihtsalt meeldib lugeda ja kõik.
Seega - mina olen siis nii liputaja kui ka piiluja:)
Siin fotojäädvustusel siis fotokaga piilujatööl:)
Küsiti, et miks inimesed blogivad ja miks teised seda loevad? Ja kellegi vastus kõlas nii: "Ühed on liputajad, teised on piilujad, nii lihtne see ongi".
Täitsa lahe kui õigus tal on:DDD Mina tunnistan ausalt, et mulle meeldib vägagi igasugune kirjutamine. Privaatsed teemad kirjutan sinna kus keegi peale minu ei tea neid lugeda, mõtisklused, arvamusavaldused, kobinad ja elamused, mis pole üdini privaatsed, kirjutan avalikku blogisse. Mulle lihtsalt tõepoolest meeldib end kirjalikult väljendada. Isegi eksamitega on nii, et kirjalikud saavad tulemuseks "suurepärane", suulised jäävad ikka sinna keskele...
Lihtsalt suuline eneseväljendusoskus minimaalne, kirjalik seevastu läheb libedamalt.
Samuti on mul teatud arv blogisid millele igal hommikul regulaarselt pilgu peale viskan ja alati rõõmustan siiralt, kui sinna midagi juurde ilmunud on. Lausa ootan ja kui pole midagi, olen natuke pettunud... Lihtsalt meeldib lugeda ja kõik.
Seega - mina olen siis nii liputaja kui ka piiluja:)
Siin fotojäädvustusel siis fotokaga piilujatööl:)
reede, juuli 14, 2006
Ilusad Eesti naised
Veel mõni aasta tagasi tõusid juuksed peas püsti, kui tänaval noori tütarlapsi sai jälgitud.
Miskipärast kujutati ette, et mida paljam oled, seda seksikam koheselt paistad. Ok, ma pole küll mees (ehk siis hindamise sihtgrupp), et seda takka kinnitada või ümber lükata, kuid olen väidetavalt suhteliselt meheliku mõtlemisega ja kipun arvama (nagu mehed enamasti:D), et minu arvamus on ikka see õige arvamus:)
Seega miskit polnud teha, et ihukarvad õudusest püsti tõusid, kui vaatasin neid noori, alles hormoonidest pungitavaid kehasid, kus oli jalga tõmmatud number väiksemad püksid (a la korsetiefekt, et tõmbad kokku ja tundud saledam, mõtlemata sellele, et kuskilt see kokkupressitud pekk peab ju ka välja punnitama) ja ülakeha katmas tilluke nabatopp. Tagajärjeks oli siis enamasti korsetiefektist tulenev pungitav päästerõngas kohas, kus peaks olema talje. Ja loomulikult oli see kallerdav rõngas riiete vahelt vaba õhku hingamas.
Huvitav kas keegi tõepoolest seda seksikaks peab? Ma õrnalt ka ei poolda meie tüdrukute seas levivat teist äärmust, milleks on liigne kõhnus ja kõigi soov haiglane välja näha, küll aga leian, et riietuda tuleks vastavalt kehatüübile.
Sageli ongi need tütarlapsed ilusamad, kellel mingisugust vormi ka on, seda kinnitavad ka enamus mehi. Vähemalt need, kes mehe mõõdu välja annavad. Poisikesed võivad jah anorektikutest unistada, natuke arenedes aga ja kui jõutakse ikka, kus juba naisolevusi ka katsuda saab, eelistatakse veidi pehmemat materjali. Kusjuures, mina pole ka eriliselt kõhna, täitsa tavaline enam-vähem sale, kuid siiani on kõik mehed, kellega suhtes olen olnud, soovinud, et oleksin natuke popsakam. Siis on, mida katsuda. Ja kui mina olen uhke oma kõhulihaste üle, siis seda ei märka vist küll keegi peale minu enda, komplimente saan vaid siis, kui kõht head-paremat täis ja lihased hetkeks loobunult puhkeasendisse lähevad, lubades kõhukesel ette tekkida. Ehk siis parimaiks peetakse hetki, kus mina ise enesega absoluutselt rahul ei ole:) Seega - meestele meeldivad NAISED... Või nagu mu isa tavatseb öelda - "ega mees koer pole et kontidele puhkama heidab..."
Tema arvates olen isegi mina liiga kõhna ning sellest ja mu juuste kombinatsioonist on ka arusaadav, miks ta mind "luuaks" kutsub...
Edasi - küll aga peaks igaüks riietuma siiski oma figuurist lähtuvalt. Ei ole ju nii, et mida paljam, seda ilusam. Panen väiksemad riided selga ja olen kohe saledam. Vabandage väga, siis on väljanägemine ju nagu purki topitud hülgel. Või nagu käesoleva aasta Pingviinide Paraadi järgselt üht auväärses eas korpulentsusele kalduma hakkavat ning veidra kleidivalikuga esinenud daami kommenteeriti: "nägi välja nagu kileviiner".
Minule meeldib kui tütarlapsed on veidike vormikamad ja kannavad sealjuures oma ilu rõhutavaid rõivaid. Siis käid linnas ringi ja saad aru, miks räägitakse, et Eestimaa on täis ilusaid naisi. Vaata kuhu tahad, enamuse on ilusad. Ühel või teisel moel, kuid ilusad. Sest jah, suhteliselt palju reisinuna olen ka mina aru saanud, et meie naised on peajagu teistest üle. Ok, lätlased on ka väga ilusad ja slaavitarid enne meheleminekut, kuid muud kipuvad olema kuidagi veidrad. Selles mõttes, et neile on lapsest saati pähe taotud, et meil on kõva feminism ja ma näen välja milline tahes, aktsepteerige ja ihaldage mind sellisena. Ok, muidugi aktsepteerime ja kellelgi pole sellest miskit, kuid siis ärge ka virisege kui nii naiste kui meeste pilgud peatuvad meie tüdrukutel, kes tõepoolest endale tähelepanu pööravad. See ei tähenda seda, et joostaks mööda ilusalonge ja kosmeetikalette ja peetakse seda kõige olulisemaks. Hoopiski mitte. Meie naistel on see pigem kuidagi loomulik, et vaadatakse peeglisse, sätitakse end paari kiire liigutusega, ei jalutata linnavahel ühes näpus sigaret tossamas ja teises käes King Size Cheeseburger, kaenla alla surutud King Size shokolaaditahvel. Ning liigutatakse end mõõdukalt, tehakse väikestviisi trenni või tervisesporti, mitte ei kallerdata. Suurema kaaluga inimesed pole ju grammi võrra koledamad kui modellimõõtu tibid (mida miskipärast beibelikum massimeedia meile peale üritab suruda - siinkohal meenub ääretult labane kommentaar ajakirja Just! pildiseeria alt, kus oli pildistatud rannas puhkavaid noori inimesi ning ühe vägagi kena tütarlapse bikiinides foto all oli kommentaar "enne trenni, siis randa!"..... nojah, ma ei teadnudki, et avalikud rannad vaid supervormis olijatele enesenäitamise kohana on mõeldud, edaspidi hoian siis eemale, et kellegi silma ei riivaks...), kui nad ei kallerda vaid nende suurem kogu hoiab ilusasti vormi. Sest igasugune kallerdamine on kole, nii paksudel kui peenikestel. Seega - alati tuleb riietuda vastavalt oma füüsisele.
Ja see ongi nüüd asi, mida ma enese suureks meeleheaks olen hakanud märkama. Paari aasta tagune jubedus on suuremas osas kaduma hakanud ja kõikjal kuhu vaadata, on üllatavalt palju ilusaid naisi! Igas pikkuses, igas laiuses, kuid rohkemal juhul sobivalt rõivastatuna:) Tundub, et ma siiski mõtlen "õigesti", kuna paistab, et ka varasemad apsukuningannad on "õigele teele" juhitud, seega peab mul selles vallas päris palju mõttekaaslasi olema:)
Et siis jah, kohe ilus on praegusel ajal linnas käia. Eriti Õllesummeril sai silma puhata, kuna sinna tuli ju kokku lausa meeletu rahvamass ja seal oli kõige lihtsam statistikat teha:) Ja vägagi positiivne tulemus sai:)
Seega, Eesti naised, olge edasi sama ilusad ja hoiame oma latti endiselt kõrgel:)
Miskipärast kujutati ette, et mida paljam oled, seda seksikam koheselt paistad. Ok, ma pole küll mees (ehk siis hindamise sihtgrupp), et seda takka kinnitada või ümber lükata, kuid olen väidetavalt suhteliselt meheliku mõtlemisega ja kipun arvama (nagu mehed enamasti:D), et minu arvamus on ikka see õige arvamus:)
Seega miskit polnud teha, et ihukarvad õudusest püsti tõusid, kui vaatasin neid noori, alles hormoonidest pungitavaid kehasid, kus oli jalga tõmmatud number väiksemad püksid (a la korsetiefekt, et tõmbad kokku ja tundud saledam, mõtlemata sellele, et kuskilt see kokkupressitud pekk peab ju ka välja punnitama) ja ülakeha katmas tilluke nabatopp. Tagajärjeks oli siis enamasti korsetiefektist tulenev pungitav päästerõngas kohas, kus peaks olema talje. Ja loomulikult oli see kallerdav rõngas riiete vahelt vaba õhku hingamas.
Huvitav kas keegi tõepoolest seda seksikaks peab? Ma õrnalt ka ei poolda meie tüdrukute seas levivat teist äärmust, milleks on liigne kõhnus ja kõigi soov haiglane välja näha, küll aga leian, et riietuda tuleks vastavalt kehatüübile.
Sageli ongi need tütarlapsed ilusamad, kellel mingisugust vormi ka on, seda kinnitavad ka enamus mehi. Vähemalt need, kes mehe mõõdu välja annavad. Poisikesed võivad jah anorektikutest unistada, natuke arenedes aga ja kui jõutakse ikka, kus juba naisolevusi ka katsuda saab, eelistatakse veidi pehmemat materjali. Kusjuures, mina pole ka eriliselt kõhna, täitsa tavaline enam-vähem sale, kuid siiani on kõik mehed, kellega suhtes olen olnud, soovinud, et oleksin natuke popsakam. Siis on, mida katsuda. Ja kui mina olen uhke oma kõhulihaste üle, siis seda ei märka vist küll keegi peale minu enda, komplimente saan vaid siis, kui kõht head-paremat täis ja lihased hetkeks loobunult puhkeasendisse lähevad, lubades kõhukesel ette tekkida. Ehk siis parimaiks peetakse hetki, kus mina ise enesega absoluutselt rahul ei ole:) Seega - meestele meeldivad NAISED... Või nagu mu isa tavatseb öelda - "ega mees koer pole et kontidele puhkama heidab..."
Tema arvates olen isegi mina liiga kõhna ning sellest ja mu juuste kombinatsioonist on ka arusaadav, miks ta mind "luuaks" kutsub...
Edasi - küll aga peaks igaüks riietuma siiski oma figuurist lähtuvalt. Ei ole ju nii, et mida paljam, seda ilusam. Panen väiksemad riided selga ja olen kohe saledam. Vabandage väga, siis on väljanägemine ju nagu purki topitud hülgel. Või nagu käesoleva aasta Pingviinide Paraadi järgselt üht auväärses eas korpulentsusele kalduma hakkavat ning veidra kleidivalikuga esinenud daami kommenteeriti: "nägi välja nagu kileviiner".
Minule meeldib kui tütarlapsed on veidike vormikamad ja kannavad sealjuures oma ilu rõhutavaid rõivaid. Siis käid linnas ringi ja saad aru, miks räägitakse, et Eestimaa on täis ilusaid naisi. Vaata kuhu tahad, enamuse on ilusad. Ühel või teisel moel, kuid ilusad. Sest jah, suhteliselt palju reisinuna olen ka mina aru saanud, et meie naised on peajagu teistest üle. Ok, lätlased on ka väga ilusad ja slaavitarid enne meheleminekut, kuid muud kipuvad olema kuidagi veidrad. Selles mõttes, et neile on lapsest saati pähe taotud, et meil on kõva feminism ja ma näen välja milline tahes, aktsepteerige ja ihaldage mind sellisena. Ok, muidugi aktsepteerime ja kellelgi pole sellest miskit, kuid siis ärge ka virisege kui nii naiste kui meeste pilgud peatuvad meie tüdrukutel, kes tõepoolest endale tähelepanu pööravad. See ei tähenda seda, et joostaks mööda ilusalonge ja kosmeetikalette ja peetakse seda kõige olulisemaks. Hoopiski mitte. Meie naistel on see pigem kuidagi loomulik, et vaadatakse peeglisse, sätitakse end paari kiire liigutusega, ei jalutata linnavahel ühes näpus sigaret tossamas ja teises käes King Size Cheeseburger, kaenla alla surutud King Size shokolaaditahvel. Ning liigutatakse end mõõdukalt, tehakse väikestviisi trenni või tervisesporti, mitte ei kallerdata. Suurema kaaluga inimesed pole ju grammi võrra koledamad kui modellimõõtu tibid (mida miskipärast beibelikum massimeedia meile peale üritab suruda - siinkohal meenub ääretult labane kommentaar ajakirja Just! pildiseeria alt, kus oli pildistatud rannas puhkavaid noori inimesi ning ühe vägagi kena tütarlapse bikiinides foto all oli kommentaar "enne trenni, siis randa!"..... nojah, ma ei teadnudki, et avalikud rannad vaid supervormis olijatele enesenäitamise kohana on mõeldud, edaspidi hoian siis eemale, et kellegi silma ei riivaks...), kui nad ei kallerda vaid nende suurem kogu hoiab ilusasti vormi. Sest igasugune kallerdamine on kole, nii paksudel kui peenikestel. Seega - alati tuleb riietuda vastavalt oma füüsisele.
Ja see ongi nüüd asi, mida ma enese suureks meeleheaks olen hakanud märkama. Paari aasta tagune jubedus on suuremas osas kaduma hakanud ja kõikjal kuhu vaadata, on üllatavalt palju ilusaid naisi! Igas pikkuses, igas laiuses, kuid rohkemal juhul sobivalt rõivastatuna:) Tundub, et ma siiski mõtlen "õigesti", kuna paistab, et ka varasemad apsukuningannad on "õigele teele" juhitud, seega peab mul selles vallas päris palju mõttekaaslasi olema:)
Et siis jah, kohe ilus on praegusel ajal linnas käia. Eriti Õllesummeril sai silma puhata, kuna sinna tuli ju kokku lausa meeletu rahvamass ja seal oli kõige lihtsam statistikat teha:) Ja vägagi positiivne tulemus sai:)
Seega, Eesti naised, olge edasi sama ilusad ja hoiame oma latti endiselt kõrgel:)
neljapäev, juuli 13, 2006
Juba julgem:)
Nonii, nüüd siis nädala jagu roolis olnud ja tuleb tunnistada, et esialgne hirm ja ebakindlus hakkavad vaikselt ununema. Enam ei ole sõidu ajal silmad hirmust punnis ja ei higistagi (kliimaseade välistab ju kuumast ilmast tuleneva higistamise, küllap see läbivettimine esimestel päevadel oli siis pigem hirmuhigi:DDD), seega natuke juba julgem tunne. Nüüd siis muidugi see oht, et äkki lähen liiga uljaks kätte? Sest olgem ausad, kui juba masinaga ära hakkad harjuma, siis tuleb siuke maantekunni tunne peale, kuid samas ju kogemus puudub ja kui peaks tekkima ohuolukord, kuidas siis selle reageerimisoskusega ikka on? Karta on, et nigelad lood, kuid loodan et ma ei lähe lolliks kätte ja ei teki selliseid olukordi... Mõistus loodetavasti omal kohal, kuid see va temperament.....
Aga suksuke on sama temperamentne või hullemgi kui mina! Primera sportvariandiga tegu ja kuigi hobuseid ainult 110, on teine nigu püss! Aga vähemalt ei jää siis valgusfoori tagant startides teistele jalgu:) Ikka kuramuse äkiline on teine küll....
Natuke ebakindlust tekitab ka auto iste. Julgem oleks ju algajana sõita kui saaks nina vastu klaasi suruda, kuid sportvariandil istmed sellised madalad ja sügaval istuvad... Nt parkimismajja sõites ma lihtsalt ei ulatunud nupule vajutama:) Hästi lähedale sõites oleks ulatunud, kuid nii lähedale ei tahtnud. Tuli siis end rihmast vabastada ja ülakehaga aknast välja küünitada:D
Aga midagi pole öelda, mugavust on ikka küll! Lähen kuhu tahan ja millal tahan, ei sõltu enam ühistranspordi graafikutest ja aeglusest ega heasüdamlike transpordipakkujatega aegade klapitamisest. Istun sisse ja lihtsalt lähen:)
Ainus miinus on muidugi auto ülalpidamisega seonduv rahakoti õhenemine. Aga selle kohta öeldakse teadaolevalt, et mugavus maksab. Ja las siis maksab! Ega raha ilmast otsas ole...
Varsti tahaks mõne pildikese ka oma suksukesest teha ja siis riputan ka siia üles. Praegu olemas vaid distantsvõtted, teletorni vaateplatvormilt tehtud. Riputan siia ka ühe. Et siis see must seal paremas servas:)
Aga suksuke on sama temperamentne või hullemgi kui mina! Primera sportvariandiga tegu ja kuigi hobuseid ainult 110, on teine nigu püss! Aga vähemalt ei jää siis valgusfoori tagant startides teistele jalgu:) Ikka kuramuse äkiline on teine küll....
Natuke ebakindlust tekitab ka auto iste. Julgem oleks ju algajana sõita kui saaks nina vastu klaasi suruda, kuid sportvariandil istmed sellised madalad ja sügaval istuvad... Nt parkimismajja sõites ma lihtsalt ei ulatunud nupule vajutama:) Hästi lähedale sõites oleks ulatunud, kuid nii lähedale ei tahtnud. Tuli siis end rihmast vabastada ja ülakehaga aknast välja küünitada:D
Aga midagi pole öelda, mugavust on ikka küll! Lähen kuhu tahan ja millal tahan, ei sõltu enam ühistranspordi graafikutest ja aeglusest ega heasüdamlike transpordipakkujatega aegade klapitamisest. Istun sisse ja lihtsalt lähen:)
Ainus miinus on muidugi auto ülalpidamisega seonduv rahakoti õhenemine. Aga selle kohta öeldakse teadaolevalt, et mugavus maksab. Ja las siis maksab! Ega raha ilmast otsas ole...
Varsti tahaks mõne pildikese ka oma suksukesest teha ja siis riputan ka siia üles. Praegu olemas vaid distantsvõtted, teletorni vaateplatvormilt tehtud. Riputan siia ka ühe. Et siis see must seal paremas servas:)
laupäev, juuli 08, 2006
Teletorn
Niisiis, sügisel saab 10 aastat Tallinna kolimisest, kuid veidral kombel polnud ma senimaani sattunud teletorni linna vaadet nautima...
Noh, sai see viga siis parandatud.
Tuleb tunnistada, et ülevalt oli väga hea vaade ja vägagi huvitav oli ümbrust vaadata ja avastada tuttavaid objekte lindude lennukõrguselt.
Küll aga üllatas mind sealse restorani võimetus kohaneda. Ei mingisugust konditsioneeri, sinised sätitud kardinad ja valged laudlinad (kusjuures olid "peenelt" asetatud klaasidesse ka valged rätid, ainult et mitte servjetid vaid tavalised valged paberist salvrätid... no mõjus veidrana, noh!). Midagi peent ei saakski sinna kujundada, kuna nagunii siiberdavad laudade vahel ja küünitavad akendeni turistid ja muud sarnased, kuid siis võikski sealne keskkond olla selline lihtsam ja baarilikum, mitte odavalt peenutsev. See oli asi mis hämmastas, muu mulle sümpatiseeris:)
Veidrat juhtus ka. Hakkasime just lifti tellima, et alla sõita, kui saabuv lift kinni jäi... Sees olid soomlased, kes siis kolistasid seal ja no eks oleks ju eneselgi suhteliselt kõhe tunne olnud 169m kõrgusel liftis kinni olla...
All fuajees on väga huvitavad vitraazhid, neid uurisin kohe põhjalikult:)
Samuti on huvipakkuvaks fotojäädvustuste ekspositsioon teletorni ehitamisest ning algusaegade tööst, samuti augustiputshi aegadest.
Igatahes on mul nüüd hea meel, et lõpuks ometi olen tornis ära käinud ja oma üllatuseks avastanud, et meie pealinn on õnneks siiski üllatavalt metsane:) Loodn siiralt, et nii jääb see veel vähemalt mõneks ajaks...
reede, juuli 07, 2006
Oimaivõi...
Täitsa pael ikka!
Käisin täna Mõigus autol järel ja tööle tagasi (Õismäe külje alla) sõitsin esimest korda elus täitsa üksi liikluses olles!
Appi kui kohutav see oli.... Kartsin, et ma suren sinna autorooli. Iga auto käitub ju erinevalt ja minu oma osutus üllatavalt püssiks. Eks ma muidugi harjun ja harjutan, kuid esimene kord oli küll kooooohutav tunne! Kaalun nüüd, kas koju minna autoga või jätaks auto tööle ja läheks bussiga:DDD
Oehh.... Polegi nii lapsemäng... Ise oma varandust roolides on ikka esialgu siuke hirm naha vahel. Õppesõiduautos võisin ju ässata ja end vana kalana tunda, nüüd aga hoopis teine tera.....
Käisin täna Mõigus autol järel ja tööle tagasi (Õismäe külje alla) sõitsin esimest korda elus täitsa üksi liikluses olles!
Appi kui kohutav see oli.... Kartsin, et ma suren sinna autorooli. Iga auto käitub ju erinevalt ja minu oma osutus üllatavalt püssiks. Eks ma muidugi harjun ja harjutan, kuid esimene kord oli küll kooooohutav tunne! Kaalun nüüd, kas koju minna autoga või jätaks auto tööle ja läheks bussiga:DDD
Oehh.... Polegi nii lapsemäng... Ise oma varandust roolides on ikka esialgu siuke hirm naha vahel. Õppesõiduautos võisin ju ässata ja end vana kalana tunda, nüüd aga hoopis teine tera.....
esmaspäev, juuli 03, 2006
Sõidueksam
Niisiis, täna kell 12 jõudis kätte kauaoodatud aeg, mil ARK-is sõidueksam kirjas oli.
Hirmsal kombel vedas, et mind vahepealsesse auku paigutati, vastasel juhul oleks alles juuli teisest poolest esimesed ajad võimalikud olnud.
Nonii, jõudsin siis kohale ja mingi hetk tulid eksamineerijad välja. Sõiduõpetaja otsis siis minu oma üles ja tõi auto juurde. Tüüp oli jube sõnaaher ja paistis hästi karm. Mul hirm nii suur et kuumasin üle kere!!! Ja mõnes kohas siis üritasin temaga ka suhelda, et oleks pingevabam, kuid tüüp ei võtnud kohe üldse vedu. Ja see hirmutas veelgi rohkem!!!
Hiljem muide kuulsin ühelt oma töökaaslaselt, kes on ka sõiduõpetaja ühes koolis, et too tüüp (keegi Rein, perenimi juba ununenud) pidavalt tohutult karm ja kriitiline olemagi. Et ei pidavat naljalt läbi laskma.
Noh, alustame siis sõiduga. Mina nii lootsin, et läheme juba klassikaks saanud Hiiu väikestele tänavatele, kus palju parema-käe-reegleid ja nipikohti ja ühesuunalist liiklust. Sellepärast lootsin, et olin selle endale nii selgeks juba sõitnud ja lootsin sealtkandist head tulemust saada. Enim vihkasin ringe ja reastumisi ringidel jne.
Ja minu õnnetuseks just Õismäe ja Mustamäe kanti mind suunatigi. Terve Õismäe ju ringe ja ringikesi täis ja igavene kepp nendega.
Nii, enda arvates sõitsin siis korralikult ja hoolega jälgisin et kiirus oleks õige, mitte aeglane ega kiire ning jalakäijaid ja ühistransporti ja kõikvõimalikke märke jälgisin kah hoolega.
Lõpuks siis tõi tee meid tagasi ARK-i parklasse ja kui ära olin parkinud, siis võeti kätte hindamise leht. Olid sellised veerud nagu "hea", "rahuldav" ja midagi veel, tõenäoliselt siis "ebarahuldav" või "mitterahuldav". Enne seda kui ristikesi märkima hakkas, sain korraliku koosa selle eest, et sõidan nagu veneaegne taksojuht. Et igasugu reastumistel küll veendun ilusti peeglite abil, kuid suunda ei lülita sisse mitte 3 sek enne manöövrit vaid umbes 1 sek enne. Aga et selle aja jooksul võib keegi otse minu tagant hakata manöövrit sooritama. Ja et see oli täiesti korduv, mitte ühekordne paha lugu. Muu sõiduga oli ilusti rahul.
Mõtlesin siis seda koosat kuulates, et huvitav millal nüüd järgmiste eksamite järjekord on. Mingi hetk siis eksmineerija küsis, et "mis päev täna on?". "Esmaspäev," vastasin mina. "Ma usun, et reedeks on load valmis ja võid neile järele tulla," vastas tema ja astus autost välja.
Vaatasin siis ka eksamilehte ja kõik oli märgitud "hea", ainult see reastumiste teema oli "rahuldav".
Ja nüüd ongi olukord, kus ma ise ka ei saa aru mis juhtus:) Et saingi load tehtud ja kõik eksamid esimesel korral:) Oehh, kuidagi selline eufooriline tunne on hetkel sees..... Ja ikka veel hämmingus... Ja üritan siis nüüd juba aegsasti suunatulega märku anda, enne kui manööverdama asun:)
Hirmsal kombel vedas, et mind vahepealsesse auku paigutati, vastasel juhul oleks alles juuli teisest poolest esimesed ajad võimalikud olnud.
Nonii, jõudsin siis kohale ja mingi hetk tulid eksamineerijad välja. Sõiduõpetaja otsis siis minu oma üles ja tõi auto juurde. Tüüp oli jube sõnaaher ja paistis hästi karm. Mul hirm nii suur et kuumasin üle kere!!! Ja mõnes kohas siis üritasin temaga ka suhelda, et oleks pingevabam, kuid tüüp ei võtnud kohe üldse vedu. Ja see hirmutas veelgi rohkem!!!
Hiljem muide kuulsin ühelt oma töökaaslaselt, kes on ka sõiduõpetaja ühes koolis, et too tüüp (keegi Rein, perenimi juba ununenud) pidavalt tohutult karm ja kriitiline olemagi. Et ei pidavat naljalt läbi laskma.
Noh, alustame siis sõiduga. Mina nii lootsin, et läheme juba klassikaks saanud Hiiu väikestele tänavatele, kus palju parema-käe-reegleid ja nipikohti ja ühesuunalist liiklust. Sellepärast lootsin, et olin selle endale nii selgeks juba sõitnud ja lootsin sealtkandist head tulemust saada. Enim vihkasin ringe ja reastumisi ringidel jne.
Ja minu õnnetuseks just Õismäe ja Mustamäe kanti mind suunatigi. Terve Õismäe ju ringe ja ringikesi täis ja igavene kepp nendega.
Nii, enda arvates sõitsin siis korralikult ja hoolega jälgisin et kiirus oleks õige, mitte aeglane ega kiire ning jalakäijaid ja ühistransporti ja kõikvõimalikke märke jälgisin kah hoolega.
Lõpuks siis tõi tee meid tagasi ARK-i parklasse ja kui ära olin parkinud, siis võeti kätte hindamise leht. Olid sellised veerud nagu "hea", "rahuldav" ja midagi veel, tõenäoliselt siis "ebarahuldav" või "mitterahuldav". Enne seda kui ristikesi märkima hakkas, sain korraliku koosa selle eest, et sõidan nagu veneaegne taksojuht. Et igasugu reastumistel küll veendun ilusti peeglite abil, kuid suunda ei lülita sisse mitte 3 sek enne manöövrit vaid umbes 1 sek enne. Aga et selle aja jooksul võib keegi otse minu tagant hakata manöövrit sooritama. Ja et see oli täiesti korduv, mitte ühekordne paha lugu. Muu sõiduga oli ilusti rahul.
Mõtlesin siis seda koosat kuulates, et huvitav millal nüüd järgmiste eksamite järjekord on. Mingi hetk siis eksmineerija küsis, et "mis päev täna on?". "Esmaspäev," vastasin mina. "Ma usun, et reedeks on load valmis ja võid neile järele tulla," vastas tema ja astus autost välja.
Vaatasin siis ka eksamilehte ja kõik oli märgitud "hea", ainult see reastumiste teema oli "rahuldav".
Ja nüüd ongi olukord, kus ma ise ka ei saa aru mis juhtus:) Et saingi load tehtud ja kõik eksamid esimesel korral:) Oehh, kuidagi selline eufooriline tunne on hetkel sees..... Ja ikka veel hämmingus... Ja üritan siis nüüd juba aegsasti suunatulega märku anda, enne kui manööverdama asun:)
Tellimine:
Postitused (Atom)