Teletorn

Niisiis, sügisel saab 10 aastat Tallinna kolimisest, kuid veidral kombel polnud ma senimaani sattunud teletorni linna vaadet nautima...
Noh, sai see viga siis parandatud.
Tuleb tunnistada, et ülevalt oli väga hea vaade ja vägagi huvitav oli ümbrust vaadata ja avastada tuttavaid objekte lindude lennukõrguselt.


Küll aga üllatas mind sealse restorani võimetus kohaneda. Ei mingisugust konditsioneeri, sinised sätitud kardinad ja valged laudlinad (kusjuures olid "peenelt" asetatud klaasidesse ka valged rätid, ainult et mitte servjetid vaid tavalised valged paberist salvrätid... no mõjus veidrana, noh!). Midagi peent ei saakski sinna kujundada, kuna nagunii siiberdavad laudade vahel ja küünitavad akendeni turistid ja muud sarnased, kuid siis võikski sealne keskkond olla selline lihtsam ja baarilikum, mitte odavalt peenutsev. See oli asi mis hämmastas, muu mulle sümpatiseeris:)














Veidrat juhtus ka. Hakkasime just lifti tellima, et alla sõita, kui saabuv lift kinni jäi... Sees olid soomlased, kes siis kolistasid seal ja no eks oleks ju eneselgi suhteliselt kõhe tunne olnud 169m kõrgusel liftis kinni olla...


















All fuajees on väga huvitavad vitraazhid, neid uurisin kohe põhjalikult:)














Samuti on huvipakkuvaks fotojäädvustuste ekspositsioon teletorni ehitamisest ning algusaegade tööst, samuti augustiputshi aegadest.

Igatahes on mul nüüd hea meel, et lõpuks ometi olen tornis ära käinud ja oma üllatuseks avastanud, et meie pealinn on õnneks siiski üllatavalt metsane:) Loodn siiralt, et nii jääb see veel vähemalt mõneks ajaks...