Mõni päev on kohe kobisemiseks mõeldud. Et ma siis jätkan:)
Ema ikka vahel helistab ja küsib, et kas oled miskit blogisse juurde kirjutanud ja mul on põhjust arvutit tööle panna ja lugema minna või oled jälle vait? Noh, nüüd siis tasun vana võlga ja kobisen kohe mitme kirjutamisvaese aja eest:)
Uus õppesemester algas. Sel poolaastal on mitu ainet mis mulle väga tuttavad ja kus tean juba algusest peale õppejõuga kaasa rääkida. Mulle meeldib kui on õppejõuga kontakt ja kui ta auditooriumi poole pöördudes ja tagasisidet mitte saades siis minu poole pöördub. Et vasta sina mu küsimusele. Hea tunne on:) Ise vabatahtlikult ma kunagi vastamas ei ole, kui aga küsitakse, räägin hea meelega. Praegu on paar juurapõhist ainet ja õnneks olen neid teemasid varem süvendatult õppinud, seega saan siis küsimise peale hiilata:DDD Samas raha ja panganduse teemadel olen nagu ehmunud vasikas. Suurt essugi ei saa aru! Sama teema raamatupidamises bilansi ja käibeandmiku teemadel:) Aga selleks ju kool ongi et õppida ja mitte enam vasikas olla. Pagan, lehmaks ka ei taha ju saada... Seepärast ajab mind natuke kurjaks see, kui koolis käiakse ma-ei-tea-mis-põhjustel.
Nt reedel istusid minu ees kaks tipsit, kellel õppimine küll prioriteet ei paistnud olema. Tundus, et oli hea võimalus lihtsalt tööst eemal olla.
Igal koolipäeval on kaks loengut, kumbki 3,5 tundi pikk. Kahe vahepeal siis lõuna.
Reedesed tibinad hakkasidki mind segama sellega, et tarisid läpakad lauale ja kukkusid klõbistama. Konspekti, te mõtlete? Kus sa sellega! Orkuti scrapbook ja msn olid teemaks. Vahiti tuttavate pilte ja muudkui kribati kirjutada. Orkuti scrapbook oli neil kasutusel nagu msn - igasugu teksti toksiti sinna. A la mis teed ja millal kuhu pittu minek. Ja kellel mingi kutiga kuidagi läks. Nice!
Muidu oleks ju kama mis inimesed oma ajaga peale hakkavad, kuid see pidev klõbin koledasti segas mind. Istusid nad ju otse minu ees ja paratamatult nägin-kuulsin kõike.
Ma ise ka käisin algul arvutiga koolis, kuna trükin kiiremini kui kirjutan, kuid mulle tundus mu küünte klõbin klaviatuuril veider (äkki segab teisi) ja läksin vana hea pabervariandi juurde tagasi. Aga eriti närvi ajab se siis, kui klõbin pole isegi mitte asjakohane. Tahan kuulata mida õppejõud räägib, kuid kuulen vaid itsitamit ja klõbinat. Suhteliselt turri ajas. Tegelikult oma viga et kannatasin ja miskit ei öelnud. Samas leian et üks täiskasvanud inimene ei oma õigust teisele öelda mida ja kuidas teha võiks.
Ainus lahendus on ise eemale hoida. Mida ma siis järgmisel päeval ka mõtlesin teha, kuna nende segavasse lähedusse enam sattuda ei soovinud. Keda aga laupäeval ja pühapäeval koolis polnud, olid tibinad. Ju siis käiakse vaid reedel, hea põhjus tööst viilida.
Krt küll. Õnneks ülejäänud tunduva hingega asja juures olevat. Kaugõppes on niigi suurem rõhk iseõppimisel ja kohalkäimist nii paganama vähe, et need hetked kui tarkust sulle kulbiga pähe kallatakse, on äärmiselt väärtuslikud mu meelest. Aga noh, maitsed on erinevad.
Tegelikult ei ole ilus kobiseda, kuid natuke veider ju küll kui 3,5-st tunnist 3 klõbistatakse. Ja pooleks tunniks suvatsetakse siis arvuti kaas sulgeda.
Appi kuidas ma jälestan neid "Kroonika" tobedaid laulvaid reklaame televusseris! Reeglina ei jõua piisavalt kiiresti pulti haarata (nagu nt praegu), nii et see jubedus jõuab ikka kõrva sisse... Brrr! Miks teha midagi nii saasta?
1 kommentaar:
Siis sa oled küll hea inimene, et sa küünteklõbina tõttu arvutist loobusid. Ma ka vedasin mõnikord arvutit loengusse kaasa ja klõbistasin. Süüdimatult. Sest mul on samasugune õigus seal loengut kuulata selle raha eest, mis ma maksnud olen, hoolimata sellest, kui pikad mu sõrme- või varbaküüned on.
Postita kommentaar