Teine puhkusenädal

Esimesel õhtul kodurannas

Päevik jätkub nädalaga, mis algas 13.ndamal juulikuu päeval ja kodusaarel.
Meeletult ilusate ilmadega nädal juhtus olema. Terve nädala lõõskas päike ja sai ka endale mõnusa jume peale. Ega päikese käes suurt vedeleda ei julgegi – ei taha hiljem kooruma hakata – kuid mööda aeda ringi askeldades hakkab see paratamatult peale.

Vesi on meil soe, kuigi minusugune külmavares ei ole veel vette saanud, kuna lihtsalt ei kutsu, noh. See-eest naudib koer vett täiel rinnal, jõuaks me vaid nii palju mere ääres käia kui temal soovi oleks. Aga noh, see hull loom kalpsab ka varakevadel jääkamakate vahel meres ringi...
Igal juhul vette heidetud kivide järele kahlamine on tema jaoks peaaegu et elu sisu ja seda küsitakse nõrkemiseni. Nii me teda siis rannas rõõmustamas käime.

Korra nädalas käib koer kammi all. Teatavasti on see ju puhas mõnu ning tulemuseks on numbri võrra väiksem hunt ning tagahoov täis imepehmet koera aluskarva. Kokku korjates tekib korralik pall:
Peale kammimist ja vahel ka muul ajal rõõmustatakse koera veemängudega. Oi seda rõõmu! Tehakse imehüppeid, et veejuga läbi närida. Ja no ei väsi see loom veest... Kasvõi hullu pilk silmis, kuid “tee veel!” kumab sest kõigest üle: Aias on praegu võrratu. Lilled õitsevad, marjad on valmis ja mahlast pingul, kirsse-mureleid tuleb süüa lindudega võidu ning esimesed hernekaunad ja tomatid on hakanud saaki andma. Enne mu puhkuse lõppu jõuavad need juba päris rohkearvuliselt valmima hakata. Taamal patseerib metstuvi ja hindab juba mitmendat aastat meie hoovi kui oma valdusi. Ega ta meid ega meie kasse-koera sega:)

Päevakübara süda

MurelidHerne õis on imeliselt õrnKartul

Roosi õienupudRippmaasika õisNeid rippmaasikaid kasvatab koer oma maja terrassil:DFuksia

Lõhnav kuslapuu

Kolmapäeval mõtlesin minna vaatama lahkuvat Muhu Väina regatti, mis ööseks Roomassaarde end parkinud oli ja kuna kell 10 oli kirjade järgi esimeste start, siis 12 sadamas olles lootsin näha merd täis purjesid. Üllatuseks aga oli hoopis sadam täis maste. Kui autosse istusime ning lahkuma hakkasime, nägime siblimist ja mastid hakkasid ükshaaval liikuma. Ok, sattusime umbes-täpselt stardi ajaks. Mis siis ikka, sai kaile koperdatud ja vaadatud kuidas jahid ükshaaval nina alt kitsast koridorist läbi liuglesid ning eemal purjesid heiskama hakkasid. Saime oma massilise purjede vaate taamal kätte:)

.

Neljapäeval läksime maasikale. Kasvandusse ise korjama. Kahepeale emaga saime umbes 1,5 tunniga 11 kg isevalitud maasikaid ämbrisse. Lisaks muidugi pilgeni täis kõhud sinna otsa.

Oh seda magusat elu:)

Kaks ämbrit tulid meile koju edasiseks toimetamiseks:)

Kiire külaskäik hiiglasliku Antoni juurde ning koju toormoosi tegema. Ilusamaid marju panime tervelt sügavkülma (hea kookide ja jookide kaunistamiseks võtta), natuke vähemilusad läksid purustatult ja suhkruga segatult samasse. Poole ööni mässasime, kuid neid karbikesi on talvel ikka nii hea võtta ja kasvõi pannkookidele mõnusalt värsket toormoosi panna... Nämm!

Anton on SUUUUUR!!!!!

Tõin oma rattaspordi taasavastanud isale prooviks oma maastikuratta, kuna tal kuklas küpsemas plaan sügisel järgmisele rattarallile minna. Seekord metsavahele. Nii ta siis kütab töölt koju jõudnuna rattariided selga ja kadakate vahele. Tagasitulnult säratab silmi nagu väike poiss ja näitab meile uhkusega verist põlve või marraskil säärt, ise õhinaga seletades, kuidas ta hooga mõnd salakraavi ületades üle lenksu käis. Oijahh........... ;D

Üks õhtu, kui pikemalt sõitmas käisime, oli tagasiteel vahva emale vankrit teha. Meie isaga sõitsime külg külje kõrval võrdsel kiirusel ja ema sihtis esiratta meie tagumiste rataste vahele ning võis enam-vähem pedaali vajutamata terve tee koduni veereda:) Olen ise rattamatkadel väsimuse ajal seda nippi kasutanud ja see tuuletõmme tõepoolest veeretab sind ise edasi...

Kui perekonniti ratastega sõitmas käime, siis on raskusi edasisaamisega (just kadakate vahel). Muulukad on kurjajuured! No kus sa siis sõita saad kui iga kümne meetri tagant tuleb ratta seljast maha ronida ja muulukaid suhu toppima hakata. Metsmaasikate aeg on meil karjamaadel läbi (liiga lage ja ära küpsenud, kuid metsade vahel neid veel on), nüüd siis muulukate aeg käes. Vot neid marju ma ka kohe eriliselt armastan!

Gadeenia

Aga muidu on ikka naer ja naer ja veelkord naer meie koduõuel. Eriti omavahel olles kipub huumor igast poorist pritsima ja eks see ole üks puhkuse olulisi komponente. Saab end korralikult laetud kodust, päikesest, armastusest, naerust ja suve lõhnadest. Rääkimata vitamiinidest, mille saamiseks astu koduõues paar sammu valitud suunas ning hauka vastavalt hetkel eelistatud värvitoonile miskit suupärast.

Punane sõstar

Koer seevastu haukab kirjumaid variante. Herilasi nimelt. Ta on kunagi saanud ootamatult sutsaka ja nüüd ta vihkab neid kogu hingest. Mistõttu tuleb neid hävitada (nt mesilasi ta ei söö).
Seega ta jälgib neid, kogub infot ning korraga käib amps! Mille järel ta kangesti nina kirtsutab ja keelt suust välja ajab, keele külge kinnitunud herilast sealt maha pühkida üritades. Kui see õnnestub, hakatakse koonu mööda rohtu hõõruma, nähes välja nagu karvane buldooser. Seejärel saabub rahu. Paistab, et ta nende mürgile on immuunne, kuna tagajärgi ei ole ja sööb ta neid mitu korda päevas.

Näoilme herilast hävitades

Üleüldse toidab me koer end ise. Kassid muidugi ka - ikka tuuakse oma osa majapidamisse mõne hiire näol - kuid koer enese toitjana mõjub veidramalt.
Nii süüakse peale herilaste õunu (hapude puhul on nina ikka nii kirtsus...), sõstraid ja sikutatakse herneid. Sõstraid ampsab samuti kobarate kaupa ning herneste puhul on koer heaks koristajaks – sööd tühjaks, viskad kauna õhku ja koer sätib oma lõuad alla. Ei ole muret hoovi risustamisega.
*****
Teatavasti algas Õlletoober (kuhu ma pole kunagi sattunud ja ei pea sattumist ka eriti võimalikuks), mis tõi taas massid kohale. Nende hulgas ka iga-aastase mootorratturite parve, mis oma kõrvuhellitava põrinaga terve linna täitsid. Traditsiooniliselt toimus mootorratturite paraad - või rongkäik või mis iganes nime sellele anda võib - läbi linna. Mõnus on vaadata kuidas neid sadadena (või ka tuhandetena) mööda veereb. Muud liiklust sellal ei ole ning rahvas kipub neid vaatama kogunema. Linna poodlema minnes sattusime ka meie rongi nägema ja erilise „präänikuna“ üks ootamatult kukkus otse mu nina ees. No ei pea ju aeglase veeremise ajal niimoodi peanuppu ringi keerutama! Õnneks ratas pika punnimise peale taaskäivitus ja sai ülejäänutele järele võtta.

*****

Üldiselt on päikesepaistelises aias ütlemata mõnus nokitseda. Teed midagi siit, nokid midagi sealt... Ei miskit „peab“ ja kontimurdvat, kõik puha rõõm. Teed kui tahad ja millele silm hakkab. Mõnus!
Minu eriliseks lemmikuks on otse loomulikult traktoriga muru niitmine. Suhteliselt suur ala niita ja nii on ütlemata mõnus vaheldumisi gaasi põhja vajutada ning täppissõitu teha.

Leidsin, et minu valge suure punase lillega vihmavari on liiga tavaline. Armastan suuri vihmavarje, need kokkupandavad ei ole minu teema. Suured on tugevad, murdekohtadeta ning seega ka diameeter laiem. Mis tegi minu edasise töö suhteliselt aeganõudvaks, kuid tulemusega olen väga rahul:)
Nimelt mõtlesin vihmavarju serva kaunistada pitsiga. Ostsin 3,6 meetrit punast lilledest pitsi ja asusin õmblema. Käsitsi, kuna üle kodarate ju masinaga ei lähe. Lisaks oli see päris peen näppimine, kuna iga lill tuli eraldi korralikult (loperdamisvastaselt) kinnitada ja peidetud pistetega. Ei taha ju varju all üles vaadates mingit punast sigri-migri näha. Peaaegu terve päeva istusin ja surusin nõela jõuga läbi paksu pitsi ja vihmavarju ning lõpuks ometi sai valmis! Nüüd on mul täiesti ainulaadne vihmavari, mida pole mitte kellelgi teisel;)

Pühapäeval hakkas ilm ära keerama. Hommikust saadik paks sadu, otsekui duššist tuleks. Soe ja tummine vihm. Taas meenusid lapsepõlve suved – siis sai nappides rõivastes vihma kätte joostud ja väsimuseni keerutatud. Nüüd kahetsen, et seda ei korranud:) Isu oli, kuid toas oli ju mõnus kuiv...
Õhtul oli plaan teatrisse minna. Vabaõhuetendust vaatama, khm-khm... Olime vaprad ja läksime ikkagi- Mis see vihm siis teeb, ilm on ju soe.
Keebid ülle ja minek. Lossihoovis toimus ja inimesed istusid pinkidel, jalad vihmaloikudes:) Muidugi oli ka kuivemaid kohti, kuid ega rõõmsameelseid teatrikülastajaid see lausvihm seganud, kisti aga jalatsid jalast ja asetati paljad varbad mõnuga sooja loiku. Teise vaatuse ajal lõppes ka vihm ja näitlejad viskasid keebid kõrvale. Kõik oli väga rõõmsameelne ja kerge:)

.

Ning otsa sai ka minu teine puhkusenädal.

Puhkuse esimene nädal

"Nonii, ilmselgelt on ilmal minuga mingit sorti vägikaigas vedada...", mõtlesin mõrudalt, kui puhkus algas.

Meeletult ilusad ilmad olid, kui mina tööl. Ja siis, kui minul algas puhkus, hakkas sadama ja lubas seda kohe pikemaks ajaks... Mõnna:( Etteruttavalt saan hõisata, et õnneks nii siiski läinud ei ole:)

Aga algusest peale.

.

Viimasel töisel reedel (3.juulil) haaras kell 16:08 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et tõepoolest algabki puhkus. Tund hiljem ust enda järel lukustades valdas mind aga üllatav nukrus, kuna kuidagi harjumatu oli teadmine, et ei pea siia enam niipea tulema. Kodu nähes tuli eufooria aga tagasi:)

.

Millega sisustada siis oma pikk suvepuhkus? Ei mäletagi millal viimati sai esiteks nii pikalt järjest puhatud (4 ndl) ja teiseks olen ma harjunud puhkuse ajaks alati kusagile sõitma, nii et kodumaa pinnale jäämine tundus veidramast veidram. Küll aga oli plaan seekord veeta mõni nädal kodusaarel.
.

Esimese vaba õhtu (sellesama reede) kulutas värske puhkaja suhteliselt veidralt. Nimelt pean ma juba astast 2005 väga põhjalikku kulude ülevaadet Excelis, kus siis kõik sendipealt kirjas ning hea analüüsida rühmade kaupa oma kulutusi. Nii aastas, igas kuus kui kuu keskmisena aastas. Hoiab natuke ohjes.
.

Eelmise aasta suve hakul aga väsisin sellest nokitsemisest ning tegin pausi. Teadsin, et käega löömist ma kahetseksin ning jäin tšekke korjama, tuleviku tubliduse tarbeks. Ja tšekivabasid kulutusi üles kribama.

Nii ma siis kallasin kotitäie tšekke laiali, võtsin kõrvale kontode väljavõtted ja asusin rehnutti pidama.

.

Oleks see siis niisama, et kuu kaupa kribad. Paljud tšekid vajavad ju lahtiarvutamist, kuna eriti suurtest poodidest ostad nii toidukaupa, majapidamistarbeid, kassidele miskit kui ajakirju, näiteks. Need kõik vaja eraldi ridadele paigutada. Ja nii tšekihaaval, rohkem kui aasta jagu...

.

Kuna ma hirmsasti säärast nokitsemist armastan ja süsteemi taga ajan, siis võib arvata, et esimesel päeval poole ööni ja teise päeva tervenisti takkapihta arvutamine oli tõeliseks mõnuks. Et igal lollil omad kiiksud, kuidas puhkust alustada:)

.

Nüüd vähemasti järg jälle sees ja seda pidada on lihtsam, kui kangete kontidega tervet aastat lahku lüüa. Vahepealne auk lihtsalt lõi hirmukardina innule ette.
Lisaks tegin võimalikud vajalikud regulaarülekanded augustikuuks ette ära, kuna puhkuserahad tulid ju ära ning ennast tundes tean, et kipun natuke liiga vabalt puhkuse ajal finantsidesse suhtuma...
.

Esmaspäev (5.juuli) oli suhteliselt jahe, nii et päris mõnus oli kooki küpsetada, end taaskord raamatukokku kobistada ning seejärel A juurde Laulasmaale sõita. Seal oli suvilate vahel erinevalt Tallinnast mõnusalt soe ja nii me siis tšillisime ja sai isegi törtsu päikest jume toiteks. Ülimõnus on ikka suvises päikesepaistes roosidest lõhnavas aias süüa salatit kerge valge veiniga ning rabakakooki sinna otsa. Aeg lihtsalt voolab...

Ja pisike 5-kuune L.L. muudkui naeratas ja jutustas midagi omas keeles...

.

Teisipäeval sain kinnitust tõsiasjale, et meie suved pole iial kindlad. Hommikul läksin liikvele topis ja pikkades valgetes pükstes, tagasiteel külmetasin ja jälgisin, kuidas maha sadanud vihm poriks muundunult järjekindlalt mööda mu püksisääri ülespoole ronib. Koju jõudes tundsin end kui väga räpane ja väga vettinud kass.
.

Kolmapäeval oli kindlamast kindlam plaan minna Moby't kuulama. Selgus, et neist, kellelt uurisin, polegi keegi sama meelt ning nii otsustasin minna täiesti üksi. Sest ma lihtsalt pidin teda kuulma.

Jalga mugavad jalatsid (kuna pärast pole lootustki taksot saada), kotikesse vihmakeep ja raha ning minekule. 20 min piletisabas ja sees ma olingi.

.

Oi kuidas ma vihkan massüritusi. Vahel oma lõbusa seltskonnaga on tore mõnd väisata, kuid üldiselt massides liikumine ajab mul harja äärmiselt punaseks. Liigutakse ju koordineerimatult, ootamatute pidurdamistega ja siksakitades, nii et minu jaoks äärmiselt arusaamatu kaootilisus. Mina eelistan liikuda sihikindlalt ja ühtlases tempos... See on ka põhjus miks poed mulle nii vastukarva on...

Aga Moby nimel tuli see kõik üle elada.

.

Kui suundusin õlle järele, sain kohe ka kinnitust oma punaseks tõmbuvale harjale. Nimelt suvatses keegi kusagil kaugel suvaliselt õhku visata ühe täis, kuid avatud gin'i purgi, mille õnnetu maandumiskoht juhtus olema paik, kust mina parasjagu läbi jalutasin. Väga valus oli, kui see õlale maandus. Olin nii tige, et oleks sealsamas lööma läinud, oleks vaid olnud keda lüüa. Õnneks pritsis sealt mulle vaid näkku, riided jäid puhtaks, kuid põrkest said pihta veel paljud inimesed ja nemad rohkem juba kleepuva vedelikuga. Palju oli minuga võrdselt tigedaid...

Ja selliseid loopivaid ajukääbikuid liigub seal teatavasti hordides. Neil on seal vist miski pesa...

Ühesõnaga oli äärmiselt tüütu üritada end lava lähistele lohistada, kuid veidi enne kella 23-e see siiski õnnestus.Moby pilt on näpatud sõber Awentuselt, kes seal ametliku fotograafina ringi pidi luusima

Edasi läks juba heaks:) Moby tuli lavale ja oli Moby oma vanas headuses. Tuttavamate lugude peale tuimad eestlased hullusid, vähemtuttavate peale jõnksusid niisama.

.

Mina sain oma pikk olemise kompleksist kah üle. Pidevalt tunnen end Koljatina teiste keskel (pikkust 167,5 :DDD), kuid seal oli tegu, et lattide tagant midagigi näha. Ja paljud lattidest olid õrnema soo esindajad, nii et ei hullu midagi.

Aga mulle kohe üldse ei meeldi massis suitsetajad... No kas ei suuda siis nii palju kannatada? Miks pean mina seal silgud pütis meetodil seistes vägisi passiivselt suitsetama? Mine eemale ja tossa palju tahad...

.

Sain enesele turvamehe ka:) Tekkis naeratlev-kelmikas pilkude mäng ühe kõrval seisva noormehega, mille tagajärjel ta mu eest hoolitsema hakkas. Kui mu kõrvale sattusid erilise hooga vimplevad/visklevad tüübid, kelle higised kaenlaaugud ähvardavalt mu näo lähedal hüplesid, tõmmati mind õrnalt neist eemale ja sätiti end müüriks meie vahele; kui mu õlletops sai tühjaks ja nõutult vaatama jäin, kuna ebamugav kaasa elada, tühi tops näpu vahel, võeti see enda kätte...; kui kikivarvule tõusin, et üle õlgademere miskitki näha ja varvastel kõikuma hakkasin, toetati mind selja tagant küünarnukkidest, et kauem ülal püsida jaksaksin... jne...

Ütlemata armas mu meelest:) Eriti see, et me ei vahetanud sõnagi.

.

Kui kontsert läbi sai ning rahvamass voolama hakkas, kadusin kiiresti inimeste sekka. Natuke kahetsesin, kui nägin eemal otsivat pilku, kuid tahtsin, et sellest jääks vaid armas mälestus. Väga südantsoojendav mälestus ühest õhtust ja hetkelisest virvendusest.

Ei taha oma elu praegu keeruliseks elada, tahan distantsilt vaadelda ja tulevikku hinnata, enne kui valitud suuna võtan...

.

Edasi suundusin koos massiga linna poole ning 1h 15min kand ja varvas meetodil ning kodus ma olingi.

Öö oli soe ja vaikne. Mõnus oli jalutada. Suurest massist eraldusin Tuukri tänava kandis ning sadam oli juba päris hõre. Balti jaama juures oli ainus veidike kõhe hetk, kui valisin ajakulu huvides otsetee turu tagant vanade tehasehoonete kõrvalt, kuid kuna lapsepõlves end regulaarselt indiaanlaseks kujutades sai kätte õpitud kiire, kuid vaikne kassi kõnnak, siis oli suhteliselt ok sealt sammukõla tekitamata läbi hiilida. Pelgulinn oli juba vana hea ja turvaline kodukant. Kell 2 olin emotsioonidest tulvil olles kodus.

.

Peale kontserti selgus, et kaks eraldi sõpra/tuttavat olid mõelnud mind üllatada, kui ikkagi kontserdi ajaks õllekale sattusid, kuid kumbki ei saanud helistamisega hakkama:D Säärane ülekoormus lihtsalt. Nii et selliseid üllatusi tehes tuleks veidike ette helistada, mitte massi sees üritada. Ent olin väga rahul ka üksi käinuna:)

.

Neljapäev kulus niisama vedelemiseks ja reede hommikul sain kõne fotoka garantiist. Unesegasena ei saanud tükk aega arugi millest jutt, kuid pärast oli rõõmu küllaga.

Nimelt oli mu igati vee- ja ka sukeldumiskindel fotokas Indias viimase päeva lainemöllus vett aku juurest sisse lasknud ja lõpetanud funktsioneerimise (olen sellega palju kordi probleemivabalt vee all käinud ja ka sellesama reisi jooksul sai seda vees küllaga tarvitatud, täiesti probleemivabalt). Pildid kaardilt õnnestus kätte saada, kuid fotokas enam eluvaimu ei ilmutanud.

Olin maad uurinud ja kõikjalt teadmist saanud, et veekahjustustele garantii ei laiene. Suhteliselt häirituna venitasin garantiiga, kuni möödunud neljapäeval sai see sisse viidud. Ise valmistasin vaimu ette suurteks vaidlusteks, et kui veekindel asi saab veekahjustusi, siis see peab ju garantii alla käima ja uurisin tarbijaõigusi jne jne jne. Vaim valmis ja fotokas garantiis, ootasin pikka ja närvesöövat protsessimist. Kuni siis reedel (nädal + 1 päev peale sisseviimist) helistatakse ja teatatakse, et fotokat parandada oleks liiga mõttetu/kallis ning kuna seda mudelit enam ei toodeta, siis saan asemele uue ja veelgi parema. Et kas ma olen nõus... Eeeee... Olen või? Loomulikult olen ma nõus! Seega kablutasin kohe samal päeval oma uuele fotokale järgi:) Nüüd on mul taas kotis kantav seebikas olemas:) Suurt ei viitsi ju kaasa tassida eriti...

.

Laupäeva hommikupoole seadsin aga sammud Kirbuturule. Tahtsin näha mis imeasjaga siis tegu on ka ning tuleb tunnistada, et väravatest eemale oli end suht raske saada. Nimelt olid seal vana (ok, mõned ka uuema) muusika müüjad. Tohutult palju oli vinüüle, lettide viisi. Natuke leidsin ka erilisi cd-sid ja kogumikke. Näppisin neid, endal hõbekett suunurgast jooksmas... Igaks juhuks võtsin ühelt paremini varustatud mehelt (muusika mõttes...) ka kontaktid, seega kavatsen temaga kindlasti kunagi mõne diili teha.

.

Aga muidu müüdi seal ikka igasugust träni:) No ausõna, igasugust! Riideid, raamatuid, lelusid, videomänge - seda loomulikult. Üksikud suhkrutoosid, kraanid ja ukselukud olid erilisimad uskumatused mu silmale. Muu oli nagu kirbukalt vast ikka leida võiks. Minu süda jäi aga jah sinna värava juurde... Ahjaa, sooritasin ostu ka - punase 10cm laia nahast vöö. 50 raha:D

.
Pühapäevaks oli planeeritud saardesõit. Olid vanemad Tln-s käimas ja kasutasin juhust ning vedasin oma puhkuseks kujuteldavalt vajaliku träni isa auto peale. Läksime vaatama ka äsja 4-kuuseks saanud vennatütart, kes on endiselt rõõmsaim peebi (lahe uus moesõna, kas pole;D)keda näinud olen:)

Sofia üliõnneliku vanaemaga

Tädi ja Sofia esitlevad vanaisale lennukit

(pildid tegi Sofia emme)

Edasi kulges tee kodusaarele. Nagu ikka, pidasime mokalaata ja viskasime nalja ja nii see kodu lähenes. Praamil kohtasime toredaid tuttavaid (nagu alati:D) ning juba peaaegu koju jõudnult käskis ema auto peatada ning ning mina oma punastes stilettodes pidin sõnakuuleliku lapsena põllule ukerdama. Oli vaja pildistada põllulilli ning mina vajalik element seal. Olgu siis. Minu meelest jääb mulje, nagu oleks pissipeatuselt tabatud:D Ausõna, tegelikult varjun niisama...

Pühapäeva õhtuga saigi esimene puhkusenädal otsa ning edasi tuleb juba teinekord:)

Veidrad USA seadused vol 5

Ausõna, rohkem mul neid kokku korjatud ei ole, see on praeguseks viimane ports:D

Seaduseid aastatest 1990-2000:

* Koomas inimesed (kes ei ela ilma aparaatide abita) ei tohi viibida pargis. Trahv 50$
* Ujumise ajal ei tohi süüa (Massachusetts)
* Leinajad ei tohi süüa üle kolme võileiva
* Norskamine on keelatud, kui aknad pole kinni ja magamistoa uks lukus
* Auto tagaistmel ei või olla gorillasid
* Kuule ei või kasutada maksevahendina
* Kirikus ei tohi süüa pähkleid
* Hobused ja lehmad võivad linnas maja tagaaias olla, koerad ei või
* Lollid teeviidad on linna piires keelatud
* Tuumaelemendi lõhkamine linna piires on keelatud
* Aknast autode piilumine on keelatud (Michigan)
* Vanade raadiote lõhkumine on keelatud
* Siga ei või joosta vabalt Detroidi tänavatel, kui tal pole ninas rõngast
* Rannarõivad peavad olema läbinud politsei kontrolli
* Kesklinnas lehma pidamine maksab 3 senti ööpäevas (Minnesota)
* Tänavat ei või ületada, kandes parti peas
* Alasti magamine on keelatud
* Lake Street'il ei või sõita punased autod
* Elevantide parkimine peatänavale on keelatud (Mississippi)
* Trahv relvaga vehkimise eest avalikus kohas on suurem, kui tulistamise eest avalikus kohas (Missouri)
* Lapsed ei tohi omada püstolit. Tohivad omada shotgun'i
* Lapsed võivad osta paberit ja tubakat, kuid ei tohi osta välgumihklit
* Elevantidele õlle pakkumine keelatud (Montana)
* Ainult abielus naised võivad käia kalal
* Naine ei tohi avada mehele addresseeritud kirju
* Autos ei tohi hoida lammast (Nevada)
* Lubatud on puua, kui keegi tulistab sinu maal sinu koera
* Kaameliga kiirteel sõit on keelatud
* Teistele ei tohi osta ühel päeval üle kolme joogi (New Jersey)
* Bensiinijaamas ei tohi ise tankida
* Paate ei tohi parkida murule
* Kõik kassid peavad kandma kellukesi, et hoiatada linde
* Et hoida loomi pahadest harjumustest, keelati loomaaias loomadele suitsu ja viski pakkumine (New York)
* Maja katuselt surnukshüppamise eest saab trahvi
* Inimesed ei või tervitada teineteist, pannes pöidla ninna ja lehvitades teisi sõrmi
* Mitteärilistel eesmärkidel võivad naised käia linnas alasti