Kaootiliselt läbisegi

Vahepeal sai põhjanaabrite juures ostlemas käidud. A soovis lapse ja tsut ka enda garderoobi täiendada ning vedas mu kaasa.
Ning nagu me teame, on vaestel eestlastel oluliselt soodsam piiri taga ostelda... Lisaks vaheldusrikkam ja väike emotsioon tripist ka.

Mina ei arvanud üldse, et ma miskit tahaksin või vajaksin, kuid kui ühes lasteosakonnas üks pluus silma ja hinge jäi, siis enne laevaletulekut siiski läksin ja ostsin selle ära. Ses mõttes on ikka jube hea, kui lasteosakonna hilbud sobivad, et reeglina sama ese on seal soodsamalt müügil kui täiskasvanute omas:)))

Muidu oli trip nagu säärane trip ikka, kuigi saime vahepeal põnevust nii striptiisi kui valgusheitjaga helikopteri näol. Nimelt üks väikemees (nii 4a vast) tuli laevas meie nina ette ja hakkas pükse maha kiskuma. Kuni end ilusti paljaks sai. Ja teatas, et tema tahab nüüd pissile. Mille peale jooksis ligi paanikas issi ja lapse selleks veidi sobivamasse ruumi viis.

Helikopteri kohta lootsin saada netiavarusest järgmisel päeval infot, kuid seda pole ma saanud... Nimelt veidi enne südaööd Tallinna lahele jõudes hakkas meie pea kohal tiirutama helikopter. Kuni meie kõrvale jõudis Baltic Princess (vist oli see laev, liiga pime oli ja saan vaid oletada), mis paraja hooga (kuigi ka meie sõitsime ju kiiresti) meist möödus ja mille kaptenisilla kohal kopter asjatama hakkas. Pikalt ja põhjalikult jälgisime, kuidas kopter muudkui laskus ja nökerdas seal. Laev samal ajal uhas edasi. Täpset tegevust ei näinud ja ei saanudki aru, et mis lahti oli. Ise kujutasin filmilikult ette, et äkki kellelgi oli koledamat sorti terviserike, milleks oli vaja keskit spetsialisti ja too siis toodi lennumasinaga kohale, kuna aega polnud raisata... Fantaasiat mul jagub:) Liikuvale alusele maandumise õppust ma ka ei oskaks kahtlustada, kuna sel juhul oli kobadega tegu, sest minu 10-minutilise jälgimise ajal kopter ainult hõljus kaptenisilla kohal kiirelt sõitva laevaga kaasa... Ei tea.

Jälgin siin kuidas Jääraplika vapralt iseseisvat paastukuuri peab ja siuksed neelud käivad... Mäletan kui tohutult hea tunne mul laagris paastudes oli ja mäherdune energiapomm ma sellal olin. Nüüd siis kisub vägisi sinnapoole, et võtaks šnitti ja paastuks ka. Olen veendunud, et nädalase paastuga saaksin praegu iga kell hakkama, kuid veidi pelgan. Ei, mitte seda jubedat olemist teisel päeval, kui mürgid liikuma hakkavad (laagris olles vähemalt oli teisel päeval, kuigi enamusel algas kolmandal ja seega ei välistaks ka seda) vaid seda mida see välimusega teha võib. Tollal kaalusin ma palju rohkem lihtsalt ja jäin mõneks ajaks ilma 5-st kilost. Nüüd aga kaalun vähem kui tollal lõpetades ja kui seekord peaks ka 5kg kaotama, siis minu eas ja minu pikkuse juures vähem kui 50-kilone tegelane näeks välja suht kronu. Ilma liialdamata.
Kord ühte lahkuminekut üle elades kukkusin 47kg peale ja nutt sai ehmatusega läbi sel hetkel, kui seda peletist peeglist vaatasin. Ja tollal olin ma 26... Ehk siis naine peab ikka naise moodi olema, mitte konte turritama nagu .... (ma viisakusest jätan teatud väljendid kasutamata)

Aga Jääraplikale annan au. Ma kujutan ette kui hea kerge ja puhas tunne tal on praegu ja mõnda aega edaspidi. Ja mine tea, äkki millaski peale jaani võtan ka ise nt 3-päevase ette... See ei kronusta veel aga samas nt 1-päevane ei annaks ka mingit efekti...

Armastan ristsõnu, eksole. Vahepeal olen selle hobi aga veidi unarusse jätnud ja aeg ja väljendid on muutunud ning nüüd järjekordse ristsõnavihikuga maadeldes olen saanud uusi teadmisi ja puha:D Kas teie teadsite, et Pokud on Pokumaa aborigeenid:D:D:D? Või et merehaiguse produkt on okse:D?

Mis meenutab mulle, et käisin ju taas peale kaheaastast pausi kalal:D Jehuu! Spinningu loopimine on kalastamise juures mu lemmik, kuid seekord sai lisaks spinnile ka õnge leotada. Õngega see tegu, et kui peab ussiga püüdma, siis ma lihtsalt keeldun seda ussi sinna konksu otsa surumast. Aga iga kala ei taha maisi nt ja siis tulebki kalastada koos vaprate meesolevustega, kes ussi konksu otsa suruvad ja väljapüütud kalu sealt eemaldavad. Spinni puhul ka ikka reegel, et mina kirega püüan ja peale kuivalesikutamist suundub konksu otsas siplev kala kauge kaarega mõne abivalmi meesolevuseni, kes siis edasised vajalikud toimetamised teostab.

Aga ma pean natuke praalima ka - seekord ei läinud mul üldarvestuses üldsegi mitte kehvasti:) Kalapäevad sai veedetud enamasti koos kahe meesolevusega ja vähe sellest, et ma neile koguseliselt alla ei jäänud - sageli tegin ka ära:D Pani ikka ringi karglema küll, kuigi eks tuli teha tuim nägu ette, et "noh, nii peabki olema". Ühel päeval üks tegi mulle lõpuks ühe ahvenaga ära (kuigi kokku püüdsin kahe päeva kohta just mina enim ahvenat:D) ja lestapüügi ööl olid poisid paremad, kuid ma ei jäänud ka lestadega neile just palju alla:D Jehuu! Kusjuures, lesta püüdsin ma elus esimest korda...
Järgmine hommik said kalad suitsuahju ja suitsukala hooag on nüüd minu jaoks avatud:)

Siin siis tõestus sellest, et Sipsik ka ritva käsitleda oskab.
Ja meie kalapüügipäevade suurim ahven oli samuti minu püütud:)

Aga mul on nüüd joodiku nägu ees:) Vahepealsed soojad päevad koos rohke õuesviibimisega tõid palgeil välja tedretähnid ja päevitasid esileulatuva nina parajalt pruuniks. Ehk siis muidu ühtlase tooniga näos asetseb tume kontrastne plönn ja selle ümber hunnik täpikesi:D Ehk siis niigi silmatorkav nina on saanud uue esiletungivuse:) Lahe!

Juurovizjooni Vene lood

Ma ei tea, mul on vist miskine vene kiiks... Ei tea endas olevat slaavi verd ega meelt ega keskit, kuid.... Njah.
Kui juurovizjooni taustaks kuulata, siis miski ikka ennast kõrva külge haagib. Ja minul haagivad viimastel aastatel Vene lood. Miski seletamatu tõmme, noh...

Selle aasta Vene lugu mulle mõnes mõttes tegelikult ei meeldi. Või noh, ütleme parem, et alguses ei meeldinud. Laulja hääl lausa häiris, kuid samas miski tõmbas ligi nagu magnetiga. Kõlab mõneti nagu paras kiunuv kakofoonia, kuid kui kuulama hakata, on kakofooniast asi kaugel ja tundub tegelikkuses päris keeruline laulda.
Kõneleb täiesti lauluoskamatu inimene. Või noh, samaväärne Eveli(y?)n Sepaga laulutähtede saatest.
Igatahes, on mis on, iga korraga tõmbab see laul mind aina enam ja enam....
Esitlen siis teile kah. Kahju ainult, et Oslo täispikka versiooni pole veel üles laetud. Just siis, kui lugu end üles kerib ja nauditavaks läheb, saab klipp otsa. Siin siis poolik lugu:


Eelmine aasta meeldis Vene lugu mulle samuti kohe väga-väga. Kuidagi nii võimas tundus see emotsioon läbi laulu, et ma sain ikka silma niiskeks ka:


Ehk siis miskine seletamatu värk mul selle vene muusikaga...

Lugeda tahad?

Kui oled lugeja inimene (khmm...khmm, meie põlvkond ju veel on:D), siis soovitan allkirjutatu läbi lugeda ja linke järgides soovituni jõuda. Mõni päris hää pakkumine ka seal minu meelest. Ehk siis lihtsalt tahtsin jagada:)

Äripäeva raamatuklubi teeb 17.–31. maini kevade puhul lao tühjaks: paljude raamatute hinnad on kuni 85% madalamad.

Raamatute nimekirja leiate siit.

Lisaks suurepärastele juhtimis-, psühholoogia- ja majandusraamatutele leiate meilt reisikirjeldusi, retsepte kokakunstihuvilisele, häid ideid kodu ehitajale ja sisustajale, aga ka peamurdmist mälumängusõbrale. Saate meilt kasulikku lugemist endale ning kingiideid sõpradele ja koolilõpetajatele.

Raamatute tutvustusi saate lugeda veebist ja meelepäraseid eksemplare tellida veebipoest. Võite saata raamatusoovid ja tellimisandmed ka meiliaadressile klubi@aripaev.ee või helistada telefonil 667 0108.

Sooduspakkumiste nimekirja leiate veebi vasakpoolsest menüüst “RAAMATUD, soodushinnaga”.

Geni teemadel

Nagu paljusid, on ka mind haaranud haigus nimega Geni.
Alguses suhtusin üsna manjaanalikult. A la küll tulevikus tegelen.
Siis aga hakkasin servast nokkima ja nüüdseks olen omadega juba jalgupidi sees.

Varem olen koostanud paaris liinis sugupuud sajandite taha hea mäluga vanu sugulasi ahistades, kuid nüüd on olemas säärane mõnus interaktiivne keskkond, mille kaudu saavad samal ajal andmeid sisestada ning hiljem ka siduda paljud erinevad liinid.
Õnneks on meil suguvõsas nii mõnigi aktiivne tegelane, kes uurib ja puurib ja suhtleb ja infot kogub. Seega on liinid kasvanud ja koondunud ning tänaseks on sisestatud minu liinis isikuid, kel minuga sama veri jagamisel, 3037. Ehk siis veresugulased. Pfuff, hull number! Ja eks see kasvab muudkui...

Kuna olen üks oma sugupuu administraatoreid, siis saan aeg-ajalt kirju teemal, et leidsime samad isikud ja duubeldamise vältimiseks äkki ühendaks liinid. Ja nii see muudkui areneb.
Okei, muidugi võiks öelda, et keda huvitab jne ja mis vahet seal on kes kaugelt veresugulane ja kes sissetulnu, kuid mind huvitab. Ja vahva on midagi uurida, puurida ja tulevastele põlvedele salvestada.

Fakt on see, et eks me siin tillukesel Maarjamaal ole mingis liinis lõpuks ikka kõik kas sugulased vere kaudu või siis puusse kuuluvad naitumise teel, kuid omamoodi on huvitav avastada, et oi, näe, ma tollega (või Sinuga) sugulane mingitpidi:)

Kuigi.... Alati pole see teps mitte huvitav vaid vahel pigemini verd tarretamapanev. Näiteks üks hilisõhtu sain ehmunult kahe käega peast haarava tulevikuplaanidega seotud oleva isiku paanika osaliseks, kui too õudust täis pilguga mulle otsa vaatas ja küsis: "Kallis, kui lähedalt see Uustulndi Albert su sugulane oligi?" Ja mõlemapoolne kommentaar: "Hea, et meil veel lapsi ei ole..."
Kiiresti-kiiresti täpset liini uurima ja selgub, et ikka liiga lähedalt... Pead tõstab ahastusega seotud õõvastav kahtlus verepilastusest ja paanika vajadusest kellestki väga kallist loobuda, kui saabub kergendav ohe - õnneks siiski tegemist teise asjaosalise poolt abiellumise kaudu seotud sidemega. Huhh.... Pääsemine seekord... Ehk siis ega kõike teada ka hea ei ole, mis siis et eks me kõik ole nagunii miskit liini pidi omavahel seotud ja pikema liini puhul kama kaks. Lihtsalt teada seda poleks kuigi mõnus. Nüüd käin nagu veidike opakas iga natukese aja tagant uurimas, et ega pole veresugulust ilmnenud... Veel ei ole:D

Igal muul juhul on Geni aga üks ütlemata lahe koht:)

Piinlik-piinlik-piinlik...

Tegin üle aegade teleka lahti, et meelde tuletada milliseid liikuvaid pilte see kastike edastab ja sattusin Kanal 2-e Reporteri ilmatüdruku valimise peale. Mul hakkas piinlik. Kohe tõega piinlik.

Kui piinlik teleka sulgemisega mööda hakkas minema, läks süda pahaks. Ma ajan selle ka igaks juhuks ilmatüdruku teema kaela, kuigi seda võiks edukalt asendada ka minu peale-jooksu-menüü: õlu + 6 keedetud muna... Ei teagi nüüd mida teha - kas näpud kurku toppida või veidikeseks magama keerata... Esimest ei raatsi - toiduga ei mängita! Teist ei julge - äkki näen ilmatüdruku valimiste kordust... Dilemma missugune.

Kevadine kalpsamine

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada märtsikuust, mil A leidis, et oleks vajalik ära katsetada massüritus nimega Maijooks. Ja kuna tal kaaslast tarvis ja keegi vabatahtlikult ei pruugi tulla (pole me keegi jooksjad inimesed:D), siis oli A kaval ja kinkis osavõtu mulle sünnipäevaks. Siis ei saa ju minemata jätta, eksole:)

Olin eelmisel õhtul laipväsinuna ja emotsioonidest pakatavana Tallinna naasnud ning peale pikka ja põhjalikku väljamagamist oligi juba üsna kiire enese Lauluväljakule sättimisega.

Tervitused, numbrid rinda ja start. Ees seisis 7km vudimist, mis jooksjale inimesele on puhtakujuline nohu, kuid minusugusele jooksmise mittearmastajale paras katsumus. A pole ka kunagi joosta armastanud, kuid lihtsalt enese katsetamise nimel sai see ette võetud.
Ilmaga õnneks vedas kohe hullupööra ja kohale oli end vedanud enam kui 8000 naist... Hullumaja mu meelest! Kõik see vägi kalpsama??? Oookeiii.....

Enamasti ei ole mul probleeme lihastega, küll aga hingamise ja võhmaga. Jooks aga puhtakujuline võhmasport. Samas - ratast võin ma ikka kohe väga-väga-väga pikka aega järjest sõita, seega võhma justnagu ju oleks.... Ei tea.
Igatahes juhtuski see, mida pelgasin - küljes pistab kui põrguline ja 2. ja 3. km ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin kiirelt. Üks käsi pidevalt külge pigistamas ja teine siis liikumise rütmis kaasa vehklemas. No ei saa seda põrgulist kontrolli alla, kuid seisma jääda ka ei saanud, lihtsalt ei saanud. Jonn hakkas pead tõstma.
Peale joogipunkti 3.km-l sai mul aga lihtsalt siiber ja otsustasin, et jonn mu sees pungitab liialt väljapääsu otsida ning andsin ta vabaks. Ehk siis lidusin sealt edasi lõpuni lihtsalt jonni najal. Isegi pisted küljes said lõpuks aru, et ega see kereomanik vist järele ei jäta ja lõpuks loobusid hoopis nemad.

Vahva oli näha raja ääres turgutavat rahvast. Eks neilgi võis huvitav olla vaadata kuidas see naistemeri pehmete osade rappudes mööda voogas. Üleval Maarjamäel oli raja ääres lausa puhkpilliorester meid toetamas ja minu eriliselt rõõmsate "aitähhhhh!"-ide osaliseks said tütarlapsed maasikakorvidega:)

Tegelikult oli väga lahe üritus. Endale üllatuseks ma suutsin isegi joosta, nii et polegi täiesti lootusetu tegeleasega pistmist. Mine tea, äkki jooksen vahel veel:)
Väike lootus on, et äkitsi homme mõni lihas ka endast tunda annab, siis on kohe nagu päris tunne:) Noh, et nagu isegi oleks miskid lihased olemas ja puha...

Finišis saime kätte ka kingikotid, mille sisu peris muigama ajas. Otse loomulikult vedelikku ja salatit, eksole, samuti kõikvõimalikku relaami ja sooduskuponge ning muidugi vanad tuntud laevapiletid, kuid lisaks ajasid vähemasti minul suu muigvele rull kilesse pakitud majapidamispaberit, salvrätikud, pesukaitsmed, pesukaitse uriinipidamatusele, kannaplaastrid, liigesevitamiinid ja multivitamiinid. Muidugi nänni ka juustele-kehale jne. Ehk siis terve kotitäis stuffi kauba peale, nii et mine koju, tarbi ja katseta ja tule siis ostma...
Minu meelest on turundajatele säärane teguviis jube heaks võimaluseks... Naistemassid ju ja puha:)

Aga jah, mina vbla osalen teinekordki:)

Nokunaljad

Ihhihhhii-ahhhahhhaaaaa...
Suur inimene, ei peaks siukste teemade peale üldse itsitama hakkama, kuid ju siis aju endiselt seal põhikooli tasemel, nii et ajab natuke ikka itsitama küll:)

Delfis oli link siuksele lehele ja ma sealt siis kopisin endale enim meeldinud siia ringi. Noh, et saab äkki vanas eas uuesti päevikut sirvides taas itsitada, kui aju selleks ajaks arenenud ei ole. Aga arvestades, et minu vanuses see juba taandareneb, siis on lootust ka pinsil olles itsitada.
Igatahes tollel lehel on neid veel rivis, siin vaid mingi valik.


Ahjaa, ilm on ka puhta hukas...
Eile võis enam-vähem päevitada, täna luuke avades avastasin end keset lumesadu... Ok, maapinnale jõudes küll sulas, kuid laia ja tummist lund keerutas siin ikka jupp aega kallata...