Kevadine kalpsamine

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada märtsikuust, mil A leidis, et oleks vajalik ära katsetada massüritus nimega Maijooks. Ja kuna tal kaaslast tarvis ja keegi vabatahtlikult ei pruugi tulla (pole me keegi jooksjad inimesed:D), siis oli A kaval ja kinkis osavõtu mulle sünnipäevaks. Siis ei saa ju minemata jätta, eksole:)

Olin eelmisel õhtul laipväsinuna ja emotsioonidest pakatavana Tallinna naasnud ning peale pikka ja põhjalikku väljamagamist oligi juba üsna kiire enese Lauluväljakule sättimisega.

Tervitused, numbrid rinda ja start. Ees seisis 7km vudimist, mis jooksjale inimesele on puhtakujuline nohu, kuid minusugusele jooksmise mittearmastajale paras katsumus. A pole ka kunagi joosta armastanud, kuid lihtsalt enese katsetamise nimel sai see ette võetud.
Ilmaga õnneks vedas kohe hullupööra ja kohale oli end vedanud enam kui 8000 naist... Hullumaja mu meelest! Kõik see vägi kalpsama??? Oookeiii.....

Enamasti ei ole mul probleeme lihastega, küll aga hingamise ja võhmaga. Jooks aga puhtakujuline võhmasport. Samas - ratast võin ma ikka kohe väga-väga-väga pikka aega järjest sõita, seega võhma justnagu ju oleks.... Ei tea.
Igatahes juhtuski see, mida pelgasin - küljes pistab kui põrguline ja 2. ja 3. km ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin kiirelt. Üks käsi pidevalt külge pigistamas ja teine siis liikumise rütmis kaasa vehklemas. No ei saa seda põrgulist kontrolli alla, kuid seisma jääda ka ei saanud, lihtsalt ei saanud. Jonn hakkas pead tõstma.
Peale joogipunkti 3.km-l sai mul aga lihtsalt siiber ja otsustasin, et jonn mu sees pungitab liialt väljapääsu otsida ning andsin ta vabaks. Ehk siis lidusin sealt edasi lõpuni lihtsalt jonni najal. Isegi pisted küljes said lõpuks aru, et ega see kereomanik vist järele ei jäta ja lõpuks loobusid hoopis nemad.

Vahva oli näha raja ääres turgutavat rahvast. Eks neilgi võis huvitav olla vaadata kuidas see naistemeri pehmete osade rappudes mööda voogas. Üleval Maarjamäel oli raja ääres lausa puhkpilliorester meid toetamas ja minu eriliselt rõõmsate "aitähhhhh!"-ide osaliseks said tütarlapsed maasikakorvidega:)

Tegelikult oli väga lahe üritus. Endale üllatuseks ma suutsin isegi joosta, nii et polegi täiesti lootusetu tegeleasega pistmist. Mine tea, äkki jooksen vahel veel:)
Väike lootus on, et äkitsi homme mõni lihas ka endast tunda annab, siis on kohe nagu päris tunne:) Noh, et nagu isegi oleks miskid lihased olemas ja puha...

Finišis saime kätte ka kingikotid, mille sisu peris muigama ajas. Otse loomulikult vedelikku ja salatit, eksole, samuti kõikvõimalikku relaami ja sooduskuponge ning muidugi vanad tuntud laevapiletid, kuid lisaks ajasid vähemasti minul suu muigvele rull kilesse pakitud majapidamispaberit, salvrätikud, pesukaitsmed, pesukaitse uriinipidamatusele, kannaplaastrid, liigesevitamiinid ja multivitamiinid. Muidugi nänni ka juustele-kehale jne. Ehk siis terve kotitäis stuffi kauba peale, nii et mine koju, tarbi ja katseta ja tule siis ostma...
Minu meelest on turundajatele säärane teguviis jube heaks võimaluseks... Naistemassid ju ja puha:)

Aga jah, mina vbla osalen teinekordki:)