Oh sa p***e...

Sellest on nüüd siis veidi enam kui nädal.

Ehk siis usutavasti ei unusta ma kunagi kadrilaupäeva 2010.

Algas lugu sellest, et sõitsin pealinna ammu kokku lepitud kohtumisele A-ga. Mõtlesin siis, et aeg juba kaugel ja tavaliselt ma ju nii kaua ei venita, kuid kuna mul talverehvid ekskaasa juures suvekorteris ning kolides polnud hakanud nendega mässama, et siis lähen sealt läbi ja võtan rehvid ka ja vahetan ühtlasi ära.

Selgub aga, et I lahkub kodust tund enne minu jõudmist ja varem ei saa mina kohe kuidagi. Ok. Pakub, et võtku ma ise rehvid, ta jätab värava lukust lahti.

Ise ma aga rehve teatavasti pagasnikusse ubida ei suuda, kuna rehvid on velgedel. Helistan läbi neid, keda raatsiks sellega ahistada ja kõik on kusagil ära või sobivad valed ajad. Enamikku ei hakka selle teemaga üldse tülitamagi, tulen ju paar päeva hiljem taaskord samasse kanti ja siis juba paar tugevaid käsi kah kaasas. Seega ei muretse väga ning lahkun järgmisel varahommikul Tallinnast, et suunduda teise Eesti otsa koosolekule (koos ülimõnusa vaba aja veetmisega:D).

Kõik on vahva ja graafikus ja... sellest järgmisel päeval siis alustan tagasiteed koju. Öösel on maha sadanud aga väike lumekiht ja mõtlen, et kulgen siis rahulikult. Asun liikuma väga aegsasti (kaks töökaaslast tulevad kah minuga), et saaks teosammul sõita.

Oleme sõitnud juba 3 tundi ja pole mingit probleemi. Vahel on küll libe ja vahel rööpas ja mida kõike veel talviselt lobjakalt oodata ei või, kuid sõit kulgeb ilusasti. Sõidan keskmiselt umbes 70-nega ja mõtisklen, et sellise teona ma ju tavaliselt ei liikle. Aga noh, teised inimesed ka peal ja... Et igaks juhuks siis venin.

Umbes sadakond kilomeetrit enne kodu hakkab lund tuiskama. Ei meeldi see olukord, kuid.... valikut ju pole. Sõidan endiselt rahulikult, kindlasti vähem kui 70km/h pikka laugesse kurvi, kui korraga.... Korraga oleme sattunud karussellile. Täpselt samasugune tunne nagu lõbustuspargis, kui auto piruette tegema hakkab. Üle vasaku õla tagumik ette ja...

Mäletan, et jõudsin nende paari sekundi jooksul jube palju mõelda.

Esiteks seda, et kui nüüd natuke gaasi anda ja peale keerata, siis äkki teeb täistiiru ja jääb teele. Teadvustasin, et tee kõrval on ligi 3 meetrit sügav kraav ning sealt alla lendamine pole üldse mitte hea mõte. Lisaks on kraavi taga mets...

Täistiiru tegemise vastu rääkis asjaolu, et vastu tuli kaks autot. Kui aga suudan tiiru peale teha, siis otseks ma vaevalt end saan ja ega need teisedki pidama saa ja mis siis kui ma neile risti ette keeran ja külg ees vastu libisen. See laks võib karm olla ja ma pole autos üksinda. Seega tundus kraaviga riskimine siiski ohutum.

Veel jõudsin mõelda, et "see post, mida ma kohe endapoolse küljega taban, ei ole ju kõva, eks!" Ei olnudki, lendas täies pikkuses nagu hambatikk... kuhugi...

Veel jõudsin mõelda, et "pliis, ära viska puudeni välja" ja "tagumik ees, tagumik ees!". Ehk siis kui oleks külg ees alla lennanud, oleksime kraavi järskust ja asetust arvestades lennanud üle katuse ja jäänud katusele seisma. Seega oli riski väärt natuke veel peale keerata ja selg ees kraavi minna. Jääb vähemasti püsti.

Nii me siis tegime tiiru, kõksasime posti lendu ja läksime selg ees sõidu suunas teelt alla. Auto jäi kõhutama kraavi teisipidi tõusu otsa ja puud olid vähem kui meetri kaugusel. Ise kõik terved...

Kaaslased ütlesid, et nende jaoks käis kõik kohutava kiirusega. Ainus, mis kogu selle aja jooksul autos kostus, oli minu ohe: "Oh sa perse!", kui oli selge, et läheme alla.

Esimene asi, kui olin küsinud kuidas teistel olemine, oli telefonikõne Vanamehele: "Mul läheb veel aega, ma olen nüüd kraavis". Šokeerisin sellega teise täiesti ära, kuna ei osanud pikemalt rääkida ja tegelesin servast juba abipakkujatega suhtlemisega, lõpetades kõne ja jättes teise segadustundega ootama.

Korraga oli terve tee täis autosid, kes abi pakkusid, kuid välja poleks meid keegi sikutada suutnud. Nina oli allpool ja vastu kraavikallakut. Kutsuti siis mulle puksiir hoopis.

Järgmine kõne oli ülemusele, kuna too oli just hetk tagasi helistanud ja palunud väga ettevaatlik olla. Nemad olid terve tee Tallinnasse olnud tunnistajaks vaatepildile, kus iga natukese aja tagant oli keegi kummuli kraavis. Teatasin siis, et ma nüüd ka... Ning jah, kõik on terved ja vaatame mis edasi saab.

Kahjuks ei anna fotod kraavi sügavust ja järsku kallet millegipärast edasi.... Aga noh, teele tuli ronida suht käpuli, kuna tegelikult oli ikka väga järsk... Siit siis natuke pildimaterjali:

Kurv oli lauge ja rahulik... Näha jäljed, mille tekitasin kraavi tagurdades.

Vaatasin oma Musta Noolt kraavis kõhutamas ja sisimas olin jube kurb. Olin küll väga tänulik, et inimesed terved, kuid oli siiralt kahju mõttest, et autoga võib nüüd õhtal olla. Esiotsa juppe vedeles kraavis niigi ja posti tehtud kõks küljel oli näha, kuid suurem hirm oli see, et kogu torustik auto all võis olla selle lohistamise tulemusel minema pühitud. Eks välja tõstes näeb mis seal all toimub.

Jõudis siis kohale puksiir ja vangutas pead, et liiga kaugel on, ei tea kuidas seda kätte saada. Mina vannutasin, et pliis, teeme nii, et rohkem ei lõhuks, äkki veel sõidab. Tüüp vangutab pead, ei pea kuigi tõenäoliseks. Just kõhualuse pärast.

Noh, egas midagi. Kui tibin teepervel mantlihõlmade lehvides ja kätega veheldes muudkui seletab, tuleb koostööd teha. Seob siis köied esivelgede külge ja nina tõstes lohistab auto lähemale (enne oli nina seal lohus):

Seejärel kõik rattad köiestada ning kraanaga autot välja tõstma:

Auto tõsteti masinale, meid pigistati kabiini ja algas sõit Nestesse, et seal vaadata mis ja kuidas edasi. Töökaaslased ei olnud nõus mind enne sinna üksi jätma ja külmetasid koos minuga, Nestesse kutsusid lõpuks transpordi ka endile vastu.

Tõstsime auto tagasi maapinnale ja...... Ei mingeid lipendavaid torusid, ainult esiotsa plastikpamper pilbasteks ja üks udutuli juhtme otsas lipendamas. Käivitan ja... urahtab:) Prõnn-prõnn ja töötab nagu muiste:D Jehhuuuuu:) Kas saab niiiiiiiii hästi minna? Keegi ikka kohe tõepoolest hoiab mind... Inimesed terved ja isegi auto sõidab...

Ok, üks rehv on tühi, selle laseb ka puksiirimees mul täis. Kontrollib, kas sisiseb. Jap, sisiseb. Koduni ma sellega ei veere. Ja varurehvi alla panna ei saa, kuna peamine põhjus, mida usun olevat kurvis tagumiku ettekeeramisel, on all olev varurehv. Nimelt läks mõni aeg tagasi põhirehv katki ja alla sai pandud varu. Mis tähendas, et all olid erinevad rehvid nii segult, mustrilt kui kulumisastmelt ning lisaks olid kolm rehvi rasketel valuvelgedel ja varurehv oli plekkveljel. Lisame siia kompotti veel ka jäätunud tee, millele värske pulber peale sadanud ja... polegi tarvis ennustada.

Igatahes veab puksiirimees mind veel ka rehvitöökotta ja seal tehakse seegi probleem korda. Ja ma võin minna...

Puksiirile tasumine oli ka paras huumor. Kuna ma sula kaasas ei kanna ja Nestes SEB automaati polnud, siis küsisin, et kas usaldab mind ja annab oma kontonumbri. Puhtalt usaldus peale ju ja tal polnud sellega probleemi:) Pole vist vaja mainida, et otse loomulikult ma tema usaldust ei kuritarvitanud.

Ahjaa, puksiirimees teadis rääkida, et selles kurvis on pidevalt väljasõidud, olevat selline salakaval kurv. Ja kui me seal omi toiminguid lõpetasime, sai ta juba järgmise väljakutse...

Mina siis veeresin edasi kodu poole ja viimased 80km venisin 40-ga. Hirm oli ikka jube ja tuiskas koledal kombel. Tundus muudkui, et tee vibab ja kohe-kohe tuleb vol 2.

Too päev ma eriti ei saanudki aru, et mingid reaktsioonid oleksid. Järgmisel päeval hakkas aga kohale jõudma - tõusis palavik, ninast tuli verd ja käisin nagu pilvedes. Esimene pisar tuli ka neljapäeva õhtul. Teemal "mis oleks võinud olla" - kui oleks hoog kiirem olnud, oleks ju puudeni välja visanud; oleks mina või vastutulijad kiiremini sõitnud, oleksime selleks hetkeks liiga lähedal olnud ja tõenäoliselt kokku lennanud; ei oleks saanud tagumikku ette, oleks tõenäoliselt katusele kinni maandunud jne jne jne. Siis tulid hirm ja paanika. Ja loomulikult tohutu tänutunne selle kellegi suhtes, kes mind mingil kummalisel põhjusel läbi elu on hoidnud ja veidi vati sees kandnud. Ta teab, et ma olen talle tänulik, kuid vahel on mul tunne, et selle väikese ingliga mu õlal suhtlen ma ikka siis, kui miski jama on õnnelikult läbi elatud. Muul ajal nagu ei olekski meeles... Ehk jah, tegelikult ma tean, et mind hoitakse ja ma olen selle üle siiralt õnnelik:)

Igatahes... Kui nüüd mõtlesime, et vahetaks pamperi ära, siis neid asju ajas Vanamees ja temalt siis küsiti viisakalt, et "kas proua sõidab talvel veel?". Jaatava vastuse peale teatati, et "sellisel juhul enne kevadet pole mingit mõtet uut pamperit panna". :D:D:D

Ahjaa, üks asi, mille üle mul veel tõega hea meel on - põis on terve... Nimelt mäletan libedakoolitusest õpetussõnu, et täis põiega ei tohi sõita. Mäletan ka, et enne toda lendu mõtlesin sellele teemale, kuna põis oli ikka väga täis. (Kes ei tea, siis täis põiel on suur tõenäosus järsema löögi korral sees lõhki minna ja seda ikka juhtub avariides). Aga näe, õnneks ma lohisesin, mitte ei toimunud matsakat. Huhh.....

Et siis jah. Kummaline on kui palju selle aja jooksul mõelda jõudis. Kui aus olla, siis mul pole õrna aimugi kas ükski minu liigutus võis olla tolles hetkes parendava iseloomuga ehk siis kas minu mõelda jõudmisest ka mingisugust kasu oli või läks ikka kõik nii nagu läks puhtalt sellepärast et nii läks, kuid igatahes on mul s***ks hea meel, et terved on inimesed ja sõidab Must Nool:) Ja veelkord suurimad tänud õla peal istujale:)