Kurvid

:D:D:D
Sama nagu mu isa ikka ütleb ("Ega mees pole koer, et kontidele puhkama heidab") :)
Mii laiks it :)

Kotid ja statement

Vaatan oma hiiglaslikku käekottide varu ja pean tõdema, et hetkel aktiivselt kasutada ei saa neist enamust. Liiga väikesed. Enamasti olen leidnud, et mul ei pea pool elamist kaasas olema (telefon, rahakott, võtmed ja pakk nätsu on kõik mis vaja olnud) ning suurte/raskete kottide vedamine mõjutab ka rühti (õlg kipub tavaliselt suurte kottide kandjatel pinges ja püsti olema).
Seetõttu on mul palju-palju väiksemaid kotte erinevas toonis, materjalis, tegumoes jne, et ikka iga riide juurde sobiks oma :)

Nüüd aga pole nendega miskit teha, kuna kotti peavad mahtuma lisaks ka varumähe, lutikarp, väike fotokas, salvrätikud, märkmik jmt toredused. Aeg edasi, siis ehk ka mõni mänguasi, söögipoolist jne.
Seetõttu siis tunnistan oma kotte ja mõtisklen, et tuleks need kuidagi realiseerida. Ja ongi olemas suurepärane põhjus uusi kotte ostlema hakata :D:D:D Teises mõõdus siis :)

Vaatab Vanamees mu käes olevat kärtspunast kotikest, pööritab silmi ja kommenteerib: "Kas tõepoolest kantakse selliseid kotte? Sinna ei mahu ju rahakottki sisse!"

Selle peale pööritan omakorda mina silmi ja teatan: "Kullake, sellepärast võetaksegi rahakott omal kahel jalal kaasa..."

Hetk arusaamatust ja siis tuleb: "Käi kukele!"
:D:D:D

Et jah, mulle meeldib iseseisvus ja raudselt peab mul olemas olema oma raha (ja alatine võimalus oma teed minna, kui seda soovin), kuid veel enam meeldib mulle, kui ma seda oma raha ei pea kulutama.

* Foto sikutatud SIIT

Juurikate hooaeg on alanud :D

Rullid

Kuulsin kõlakaid, et meie linna servast algav kergliiklusrada on lumest puhtaks lükatud. Käisin inspekteerisin selle üle ja tõepoolest - täiesti liigutav! Mõned päevakoerad kügelesid teel, muidu oli täiesti lume- ja oksasodivaba.

Ja mis toimub seepeale minu ajus? Rullid! Kus mu rullid on :D Aprillis tundub ju igati loogiline rullid alla lükata ja mõned ringid teha, kuigi sel aastal paistab see natukene veidravõitu. Sest ok, plusskraadidega saab ju õigesti valitud riietega sõita küll, kuid mõlemal pool kergliiklusteed on lumehanged... Suht kõrged sealjuures :D
Aga samas, mis vahet seal on? Hangede vahel vaba ja sile asfalt, seega usun, et lähiajal ma selle triki ära teen :)

Rada on meil mõnus. Ühe sõiduga tuleb 15-16km jutti ning eks seda teed tulevikus pikendatakse (et järgmise pika jupiga kokku saaks). Asfalt väga heas seisus ja servades mets, mitte iga natukese aja tagant ohtlikult teele suubuvad väljasõiduotsad autodele. Tallinnas elades meeldis mulle Kakumäe ringi sõita, kuid see oli parajalt eluohtlik just nende suure teeni välja sõitvate autode pärast. Tegelikult peaksid nad teed andma juba enne kergliiklusteed, kuid kus sa sellega. Ja nii sa siis tuled hooga mütaki kellegi kapotile.
Meil seda õnneks pole. Mõned metsarajad seal on, kuid neil oleva liikluse kuuleb tänu vaikusele ju kaugelt ära.

Praegu on rada inimtühi ka, seega oleks hea vankriga sõitmist katsetama hakata. Nendesamade rullimõtete tõttu oli mulle juba varakult ülioluline, et vakner oleks käsipiduriga ja kolme rattaga (ning esimene ratas manööverdav ning fikseeritav). Siis võimalik turvaliselt sõita.

Nüüd on aga Vanamees ää keerand. Jonnib ja jonnib mu mõtte vastu koos poisiga rullitada. Küll ta kardab, et sõidan kraavi (rulli rada asubki maantee suhtes kraavis...); siis, et puusse (metsaserv on meetreid eemal, igal juhul jäävad kõikvõimalikud rattad enne puid murusse pidama); siis, et kukun niisama ümber (miks ma peaks??? nõder või? ja kui kukun, siis ega ma vankrit kaasa haara...). Ühesõnaga - midagi hirmsat minuga ikka juhtub, mis tema järglast ohustab... Oijahh:)
Samas ma ei suuda meenutadagi, millal ma viimati rullidega kukkusin (palju aastaid tagasi, vast esimesel sõiduaastal korra või paar) ning eks ole tegu ju ka minu lapsega, mistõttu ohutunne kordades suurem kui üksi sõites :) Ja juba üksi sõites olen ma ettevaatlik ning kiiruse võtan üles vaid kindlapeale minnes. Ning vankriga koos ma ju kihutama ei hakka, lihtsalt väike koormus, liikumise rõõm, vaheldus niisama tuiamisele ning ehk ka pepule trenn :)

Igatahes ma lähen enivei :) Vankriga :) Ootan natukene soojemaid kraade ja siis ei pea mind enam ka hanged :)

Ööd

Sellist aega nagu varem, kui sai pikalt-laialt kõiksugu teemadel omavahel arutleda, pole enam jupil ajal olnud. Ikka on teemad seotud kas poisiga või on need tema poolt katkestatud.
Seega jäävad järele vaid ööd...

Üks öö, kui peale söötmist oli põnn magusale unemaale suundunud, sattusime kuidagi jutusoonele ja saime rääkida mitte kui lapsevanemad vaid lihtsalt kui kaks inimest. Küll oli hea :) Selle hetkeni, kui tabasime end tõelt, et kell on pool viis hommikul ja miks me ometi ei kasuta aega enne poisi järgmist ärkamist/sööginõudmist magamisele, vaid jutustame... Niigi napp ja hakitud see uneaeg, nüüd veel lobiseme kah. Tookord keerasimegi tuttu, kuid see on asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen. Muudest teemadest siis... Aga noh, eks mugandub ka sellega ning aja möödudes on kõik nagunii pidevas muutumises :)

Üldiselt lähen mina ööunne koos poisiga. Ta on küll alles nii pisi, et magab ju ka päevariietes olles, kuid mulle on oluline juba algusest saadik talle mingisugust rutiini tekitada, et ta seostaks ööd kindla magamisega. Ja et öiste ärkamiste vahel magatakse edasi, mitte ei saabu jutustamise ja mängimise aeg. Seega enam-vähem sarnasel ajal igal õhtul (21-22 paiku) on magamistuba raudselt hämar, toimuvad õhtused protseduurid (üle õhtu ka vann, kuid muidu öine mähku jmt), raudselt piisavalt õhukesed tuduriided selga (käed-jalad paljad, et oleks mõnus magada, mitte sissepakitult haududa) ja siis sööma. Selle tagajärjel toimub uinumine ilma suurema jauramiseta ja enamasti suhteliselt kiiresti. Ei vaja kussutamist ega midagi.
Seejärel on minu õhtuste protseduuride aeg ning juba ma end külili keerangi. Ja uinumine on silmapilkne. Siiamaani :)
Ma lihtsalt väga suure unevajadusega ning pole elus öösiti heast peast ärganud ega samuti mitte kempsus käinud (ka terve raseduse sain nii, et öösiti ei olnud ainsatki "metsapeatust", kuigi päeva ajal oleks võinud kempsus eladagi ning kodust välja minnes tuli trajektoor läbi mõelda a la kempsust kempsuni...). Seega on minu jaoks see ööune jupitamine siiani päris karm katsumus.

Ma võin siin selle üle küll halada, kuid tegelikult ma usun, et mul on päris hästi vedanud. Poiss on küll tohutu söömaga ja sööb sageli ja palju, kuid öösiti on ärkamisi olnud enamasti 2. Vahel harva ka 3. Ja tänaseks juba kaks viimast ööd sellised, kus esimene unesats on 4,5 tundi ehk siis üks ärkamine öö kohta :D Kella 7-st (või ka 6.30-st) alates ma ju enam öiseks ärkamiseks ei loe, isegi kui pärast edasi magan - see ikka hommik juba.
Ja need öised ärkamised on mul, ma usun, tegelikult lihtsad. Kägiseb, ärkan selle peale, söödan 10-15min, seejärel krooksud paar minutit, poiss pikali, tekk peale, ise pikali ja kutupiilu. Pole jauramist ega kussutamist (et ma nüüd ära ei sõnuks!!!) ja uni jätkub suht kiiresti. Aga juba see ärkamine ise on karm :D Jap, olen hellitatud, ma tean :) 35 aastat jõudnud ju ainult enda vajaduste järgi elada, seega eks see ümberharjumine võtab aega :)

Vanamees tuleb magama reeglina tunde peale mind. Ja räägib mulle imelugusid sellest, mida ma kõike räägin ja teen :D Hommikul ei tea ma olnust ööd ega mütsi, kuid öösel vastan küsimustele, kriban märkmikku jne. Seda kõike muidugi pausidega. Näiteks alustan lauset, pean paar minutit vahet (magan) ja siis jätkan lausega :D Või haaran kapikese servalt märkmiku ja pliiatsi, tõstan need endale rinnale ja poole tunni pärast jätkan kirjutamist. Kõige naljakam pidi see olema, kuidas ma üritan kella vaadata. Vaatan kella, mõtlen hetk, ei saa aru ja magan. Mõne hetke pärast tõstan taas pead, jõllitan pingsalt kella, mõtlen ja magan edasi. Ja nii kordi järjest :D Usun, et tal võib tõepoolest lõbus olla :)

Aga täna sadas jälle lund - müstika! Nüüd sillerdab päike akna taga nagu poleks miskit lumesadu siin hetk tagasi olnudki...

Täna

Et oleks ajalukku jäädvustatud, siis täna, 7.aprillil, sadas lund. Tihedalt ja tugevalt. Lisaks sellele, mis juba niigi maas.Jääkänkrate vahel.
Sel aastal paneme vist kaks talve ühe jutiga.

* pilt siit: http://pexisaxi.hostingplex.info/shitrurcish/lake-geneva-ice-storm-pictures.html

:D:D:D

Aga noh, nagu öeldakse, et "Mehe kõht on mehe laiskus, naise kõht on mehe uhkus", siis pole neil hädaldada miskit :)