Ööd

Sellist aega nagu varem, kui sai pikalt-laialt kõiksugu teemadel omavahel arutleda, pole enam jupil ajal olnud. Ikka on teemad seotud kas poisiga või on need tema poolt katkestatud.
Seega jäävad järele vaid ööd...

Üks öö, kui peale söötmist oli põnn magusale unemaale suundunud, sattusime kuidagi jutusoonele ja saime rääkida mitte kui lapsevanemad vaid lihtsalt kui kaks inimest. Küll oli hea :) Selle hetkeni, kui tabasime end tõelt, et kell on pool viis hommikul ja miks me ometi ei kasuta aega enne poisi järgmist ärkamist/sööginõudmist magamisele, vaid jutustame... Niigi napp ja hakitud see uneaeg, nüüd veel lobiseme kah. Tookord keerasimegi tuttu, kuid see on asi, millest ma tõsiselt puudust tunnen. Muudest teemadest siis... Aga noh, eks mugandub ka sellega ning aja möödudes on kõik nagunii pidevas muutumises :)

Üldiselt lähen mina ööunne koos poisiga. Ta on küll alles nii pisi, et magab ju ka päevariietes olles, kuid mulle on oluline juba algusest saadik talle mingisugust rutiini tekitada, et ta seostaks ööd kindla magamisega. Ja et öiste ärkamiste vahel magatakse edasi, mitte ei saabu jutustamise ja mängimise aeg. Seega enam-vähem sarnasel ajal igal õhtul (21-22 paiku) on magamistuba raudselt hämar, toimuvad õhtused protseduurid (üle õhtu ka vann, kuid muidu öine mähku jmt), raudselt piisavalt õhukesed tuduriided selga (käed-jalad paljad, et oleks mõnus magada, mitte sissepakitult haududa) ja siis sööma. Selle tagajärjel toimub uinumine ilma suurema jauramiseta ja enamasti suhteliselt kiiresti. Ei vaja kussutamist ega midagi.
Seejärel on minu õhtuste protseduuride aeg ning juba ma end külili keerangi. Ja uinumine on silmapilkne. Siiamaani :)
Ma lihtsalt väga suure unevajadusega ning pole elus öösiti heast peast ärganud ega samuti mitte kempsus käinud (ka terve raseduse sain nii, et öösiti ei olnud ainsatki "metsapeatust", kuigi päeva ajal oleks võinud kempsus eladagi ning kodust välja minnes tuli trajektoor läbi mõelda a la kempsust kempsuni...). Seega on minu jaoks see ööune jupitamine siiani päris karm katsumus.

Ma võin siin selle üle küll halada, kuid tegelikult ma usun, et mul on päris hästi vedanud. Poiss on küll tohutu söömaga ja sööb sageli ja palju, kuid öösiti on ärkamisi olnud enamasti 2. Vahel harva ka 3. Ja tänaseks juba kaks viimast ööd sellised, kus esimene unesats on 4,5 tundi ehk siis üks ärkamine öö kohta :D Kella 7-st (või ka 6.30-st) alates ma ju enam öiseks ärkamiseks ei loe, isegi kui pärast edasi magan - see ikka hommik juba.
Ja need öised ärkamised on mul, ma usun, tegelikult lihtsad. Kägiseb, ärkan selle peale, söödan 10-15min, seejärel krooksud paar minutit, poiss pikali, tekk peale, ise pikali ja kutupiilu. Pole jauramist ega kussutamist (et ma nüüd ära ei sõnuks!!!) ja uni jätkub suht kiiresti. Aga juba see ärkamine ise on karm :D Jap, olen hellitatud, ma tean :) 35 aastat jõudnud ju ainult enda vajaduste järgi elada, seega eks see ümberharjumine võtab aega :)

Vanamees tuleb magama reeglina tunde peale mind. Ja räägib mulle imelugusid sellest, mida ma kõike räägin ja teen :D Hommikul ei tea ma olnust ööd ega mütsi, kuid öösel vastan küsimustele, kriban märkmikku jne. Seda kõike muidugi pausidega. Näiteks alustan lauset, pean paar minutit vahet (magan) ja siis jätkan lausega :D Või haaran kapikese servalt märkmiku ja pliiatsi, tõstan need endale rinnale ja poole tunni pärast jätkan kirjutamist. Kõige naljakam pidi see olema, kuidas ma üritan kella vaadata. Vaatan kella, mõtlen hetk, ei saa aru ja magan. Mõne hetke pärast tõstan taas pead, jõllitan pingsalt kella, mõtlen ja magan edasi. Ja nii kordi järjest :D Usun, et tal võib tõepoolest lõbus olla :)

Aga täna sadas jälle lund - müstika! Nüüd sillerdab päike akna taga nagu poleks miskit lumesadu siin hetk tagasi olnudki...