Vidriku karvad

Pea hantlile toetatult on ikka kõige mõnusam tukastada... Vidriku arvates.

Vanamees on avastanud lisaks sajale muule hobile, et tal tarvis nüüd ikka lendõngendusse rohkem süveneda.

Noh, mõeldud-tehtud. 

Kusjuures, olen ka ise lendõngega palju aastaid tagasi püüdnud ja täitsa äge tegevus! Viibutad kindlate liigutustega ridva otsas hiiglapikka nööri ja siis sihtimise järgi heidad. Erinevaid tehnikaid on palju ja vaadata on seda päris ilus:

Nööri teises otsas konksu kohal on "putukad", mis kala ära petavad ja näiteks lõhed ja muud säärased ahned röövkalad kujutavad ette, et nad püüavad kinni veepinnale maandunud/maanduva (see, kui nad maandumise peale juba veest välja putukale järele hüppavad, on jube äge!) putuka. See nüüd maakeeli algajalt mitteteadjale :D

Kõige paremad putukad aga on ikka need isetehtud putukad, eksole. Enamus, kes flyfishinguga tegelevad, seovad ise putukad. Teine variant on muidugi vahetult elus putukaid püüda.

Nüüd siis on lahti läinud hea materjali kogumine. Heaks materjaliks on selline, mis igati ehe, mitte suvalisest materjalist misiganes asjad. Eriti head on seega karvad...

Ja nüüd tulebki mängu Vidrik :) Vaene karvane kass, ma ütlen! Vanamees käib tal kääridega sabas ja lõikab tutsakaid siit ja tutsakaid sealt. Hea imepehme karv, erinevad toonid kah veel. Hea sulgede karvakestega ja millega iganes veel kokku siduda.

Need tutsakad siis eraldatakse rangelt üksteisest, ikkagi ühte tooni hallikaspruun ja teist tooni valkjas ja... Njah :) 

Kõhu alt on juba tutsakaid lõikumas käinud, sabast on kah osa saanud. Ihaleb Vidriku põsekarvu, kuid nendega olen ma jonnipunn - nende lõikamine oleks nähtav :D Kõhu alt ju kama kaks, kui seda pahmakat vähemaks saab, kuid põskedelt ta vaevalt proportsionaalselt nüsida suudab, seega see jääb ära!