Nojah, eksole... Arvan siin mina, et mu blogi on täiesti varjusurmas ja hingusele minemise äärel (sellest ka blogiprojekt oma mõningase järjekindlusele sundimisega, et kahju oleks blogil päris ää surra lasta, mis siis, et millestki kirjutada ei oska), kuid kui pikem vahe sees, siis selgub, et ikka ongi üksjagu inimesi, kes tänu siinse kirjanurga olemasolule teavad, et ma elus :D
Igatahes väga südantsoojendav on olnud saada siinsest vaikusest tulenevalt kommentaare, kirju ning telefonikõnesid :) Et siis pole veel vaja miskit varjusurema hakata :) Ja neid aina tuleb ja tuleb igapäevaselt/ülepäevaselt juurde :)
Ehk siis jah - elus ja terve ja pole siin eemaloldud päevade jooksul sünnitama kah hakanud. Kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et hakkab pihta...
Aga vahepealsest siis. Osaliselt. Kindlasti jääb täna poolikuks ja teinepäev sis kirjutan edasi.
Niiihhh...
Kõigepealt suutis Väikemees miskise tõve hankida. Ei tea, kust ja kelle käest, kuid hinnanguks märgiti viirusinfektsioon.
Igatahes oli ta juuni alguses ühel päeval lõunaunest ärgates kuum ja viril ja kraadides selgus, et 38,5. Mis, kus, millal??? Nii äkki? Aga noh, teadaolevalt väikelastel ikka äkilisi palavikke esineb ja üldiselt võtsime rahulikult.
Ilmad olid kah alles kuumad ja nii ta siis lebas meil kordamööda süles (olime Saares ning valmistusime just õhtuse praamiga tagasi Hiidu minema), ihualasti ja apaatselt. Püüdsime teda küll joota, kuid isegi vesi peale ei läinud. Õnneks sobis aga piim ja hea oligi, kuna see samas ka toidu eest. Muud toitu ju suu sissegi ei võtnud.
Vedelikupuudus oligi suurim hirm.
Küünal võttis reisi ajaks palaviku alla ning enamiku sõidu ajast magas südamest. Mis oli super. Ärgates isegi jutustas-laulis hoolega ja oli muidu rõõmus.
Õhtul hiljapoole jõudsime siis koju ja jälle laps apaatne. Lebas issi süles ja ei teinud mitte kui midagi. Meie põngerja puhul pole see kohe üldse normaalne, kuna ta tõepoolest ei püsi pudeliski paigal - hirmaktiivne tegelane on, kes aina sehkendab ja sahmib ja liigub enamasti joostes.
Taas kraadimine ja oh üllatust, palavik 40! Ja kell on 22:30 õhtul. Pühapäeval...
Ei muud, kui helistasin miskile infoliinile, kus arstid nõu annavad. Viinaga hõõrumist taheti soovitada, kuid kodus viina pole ja poed kõik kinni... Apteegid kah kinni ja miskit erilist enam osta ei saa. Soovitab siis arst kindlasti ka kiirabi välja kutsuda, kuna nii väikeste puhul ei ole hea, kui palavik nii kõrgel.
Noh, egas midagi, kui kiirabi, siis kiirabi. Selle aja sees, mis kiirabil kulus meile sõiduks (15min, tuli ju Kärdlast ja me metsa sees, seega üllatavalt kiiresti oli kohal), pakkisin mina igaks juhuks koti nii endale kui poisile. Juhuks, kui peab haiglasse minema. Ise ka imestasin, et täiesti rahulik olin, kuid mis ma ikka paanitseda oskan - palavik on ju ikka palavik ja ju selle alla saab. Ja noh, korrutasin endale, et lastel ikka esineb.
Õnneks nii oligi. Kiirabi tegelased olid väga toredad ja uurisid-puurisid poisi korralikult läbi, võtsid palaviku alla, andsid soovitusi ja jätsid meid omapead.
Järgnevad ööd said siis sellised, et Vanamehe kupatasime kõrvaltuppa ja poiss tuli minu juurde magama. Erinevad imavad aluslinad/vannilinad mängu ja alasti lina alla magama. Ei saanud ju last kuumeneda lasta, palavik tuli all ja normis hoida.
Nii ma siis ööd otsa muudkui katsusin ta temperatuuri ja kui oli jahedam olemine, siis lina peale, kui kuumem, siis maha. Ise suht magamata seetõttu.
Päeviti jaksas üleval olla paari tunni kaupa, muidu aga asus hoolega haigust välja magama. Ja üllatus-üllatus - kolmandal päeval palavikuvaba :)
Nüüd jah ei teagi, mis see oli ja miks. 3-päeva palavik (roseool) see ei olnud, kuna see on läbi põetud ja täpikesi kah ei ilmunud. Ju siis oli lihtsalt viirusinfektsioon, nagu kiirabi kirja pani. Seda liikuvat praegu sellisel kujul. Las siis olla.
Küll aga oli kannatada saanud immuunsus ja meie muidu nii terve ja karastatud Väikemees jäi nohusse. Ilmad kiskusid kah koledaks ja jahe niiskus hõljus ümberringi. Ei taibanud koheselt kaminasse tuld ka teha, et õhu kuivaks saaks. Ikka oli veel lootus, et suvesoe tuleb tagasi.
Suur Laps saabus kah meile suvitama ja Vanamees lahkus paariks nädalaks Eestist. Oleks olnud nadi kõik muud plaanid aia taha lükata, kuna palavikust Väikemees ju paranes tema minekuks ära, nohu polnud veel saabunud ja mul sünnituseni kuu ja natuke peale veel aega.
Väikemees sai oma nohuga vapralt maadeldud, kuid mina sellise hiiglasuure ja ägisevana ning tänu poisi palavikule magamatuna olin juba üksjagu kurnatud. Suurest Lapsest küll palju abi, kuid põhitoimetamised ja elu korraldamine ju ikka minu õlul.
Siis sai Väikemees nohu seljatatud ja juba tundus, et kõik ongi broo :) Täpselt 1 päev :D Jõudsin teha hulga hädavajalikke toimetusi ja... järgmisel hommikul ärkasin ise palavikus ja metsiku nohuga.
Nojahnoh. Seekord olid nii palavik kui nohu eriti piinarikkad taluda, kuna laps kõrval on nii väike alles ja vajab intensiivselt tähelepanu. Ise oled suur kui mägi ja pidevalt õhupuuduses. Ravida ka suurt millegagi ei saa. Välja magada ka ei saa, sest kas on Väikemehel miskit tarvis, vajab töö hilisel õhtutunnil veel tegemist või vähkred niisama voodis, kuna iga keeramisega vajub kõht valusalt teisele poole küljele ja siis otsid asendit. Ja püüad aru saada, kas põis on tõepoolest lõhkemas või on Siputise jalake su siseorganeid vale koha peal kiibitsemas (enamasti nii ongi ja ja vahetab Siputis asendit, kaob ka põiepiin). Või oled pikali olles hädas kõrvetistega (millest enne kaugelejõudnud rasedusi polnud halli aimugi...). Või lähevad jalad krampi (söön magneesiumi ja joon vett, kuid ikka tuleb ette). Või valutad niisama ja vaatad kella, kas on valudes ka regulaarsust või treenib keha niisama.
Igal sajal juhul oled magamata.
Ja siis saabub hommik. Ja üks väikene tegelane vajab su tähelepanu, sest tema jaoks oled sa ju kogu maailm, kes peab turvaliselt olemas olema. Ja süüa tegema ja kasima. Ja naeratama ja musitama.
Samal ajal tundes, et pea tahab otsas plahvatada, naha võiks kah maha koorida, kuna see lihtsalt nii rämedalt valutab kontide peal ja tahaks enesel ajud välja nuusata. Aga... sa oled ema ja selle rolli enesele täiesti igatsedes valinud :)
Suur Laps aitab lapsega mängida, nii et vähemasti saad üksi poeski ära käia ja süüa teha ilma, et keegi sul jalgadest hoiaks ja mämm-mämm-mämm üürgaks :D
Vanamehel pole aimugi, et mul nii jube enesetunne ja parem ongi, ei taha talle detailideni kaevelda, kuna miks peaks tema reis seeläbi kannatama. Las kuuleb läbielatust siis, kui juba kõik möödas ja enesetunded taas head :) Nagunii lahkus igasugusest levist (elekter, mobiil, internet) juba juuni keskpaigas ja tagasi levisse saab peale jaani. Las naudib oma metsiku looduse puhkust ette kujutades, et kõik on korras. Ja noh, tegelikult ju ongi :)
Kui palavik alla läinud, jääb elusuur nohu.
Oleme Saares, seal lapsevalvureid hulgim. Ja kui emal tööasjad tehtud ja saab koduseks jääda, on abi eriti suur ja tänuväärt - mina saan rahulikult haige olla. Ja püüda kuidagigi taastuda. Ilma korraliku ravita on see muidugi paras ettekujutus.
Vahetevahel tekib hirm, et hakkan sünnitama. No sellised valuhood käivad, et ma ei imestaks. Samas võiks Siputis ikka mõned nädalad veel kõhus vastu pidada, kuna sündides vajaks suure tõenäosusega kuvöösi. Ja immuunsus kah alles nõrguke teisel.
Samas valutan sageli ja vahel ka regulaarselt. Kõige regulaarsem hirmu põhjustaja on 45 minutit järjest 3-minutiliste vahedega.
Õnneks annab järele.
Juuni viimastel päevadel tagasi Hiidu. Saabub Vanamees ja saame ema hindamatuks osutunud toe vabaks lasta.
Minul servast enesetunne veidi parem, Väikemees aga jälle kergelt palavikus. No mida kuradit siin toimub, noh? Ei saa siis korraga terved oldud? Suvi või asi!
Kõige hullem on, et Väikemehel lööb korralikult põhja alt. Miski sees ei seisa - oksendab (1a ja 4kuu vanusena siis esimest korda elus) ja (tähelepanu, esimest korda nüüd siis ka s***juttu!) kaka on nii vedel, et voolab lihtsalt kraanist alla... Ja meeletud kogused...
Vereanalüüs annab tulemuseks kõrge põletiku ja madala hemoglobiini, samuti vähese vedeliku lapse organismis. Ravi peale ja asub tervenemise teele.
Kui Väikemees terve, tunnen mina oma valutamiste kõrvalt, et otsmikukoobas kisub jamaks. Vana nali juba - kui lasen tugeval nohul tulla (Saares olles oli tunne, et nuuskan välja kas oma ajud või siis Siputise), siis hoolimata sellest, et olen ülimalt ettevaatlik, ronib tatt põskkoopasse ja otsmikukoopasse. Need aga vajavad antibiootikume...
Suundun arstide juurde ja perearst ning günekoloog siis omavahel konsulteerivad, et midagi pole teha, tuleb antibiootikumid peale panna. See pidev valu, palavik, jõuetus ja muu kaasnev on lapsele tunduvalt halvemad. Lisaks ka köha, mis keret raputab. Põletikunäit veres erakordselt kõrge, hemoglobiin madal ning vedelikupuudus. Lõpuks lööb ka minul põhja alt, sama jama mis Väikemehel.
Lisaks selgub, et mu valutamised on tulemuseks andnud emakakaela avatuse. Juba igati õhuke teine ja sünnitamiseks valmis. Avatus 4-5cm ja on 1.juuli.
Voodirežiim. Kästakse enne terveks saada, kuna sellises seisus ma ise sünnitada ei jaksaks. Ja keisri järel köhida ja haige edasi olla pole kah teps mitte kerge.
Nii ma siis olen sisuliselt terve juuni ja pool juulit olnud pikali. Ja valudes. Ja köhides ja põletikes-palavikus. Ja jälle valutades.
Arst andis Vanamehele korralduse mind mitte hetkekski üksi jätta, kuna kui veed peaks tulema, võib juhtuda, et laps tuleb kui torpeedo. Võib ka aega minna, kuid tõenäosus mitte haiglasse jõuda on olemas. Eriti keelatud on üksi autoga sõita, kuna siis ei tea, mis juhtuda võib.
Senikaua aga vedelen ja valutan ja vedelen ja valutan ja olen inkubaator edasi :) Siputis õnneks on tubli - minu piinamisele lisaks on end juba parajalt asjalikuks kasvatanud ja idee poolest võiks sündima hakata. Eriti, kuna tänane kontroll näitas taaskord veidi suurenenud avatust ja poiss peaks olema juba 3,5-kilone. Ja taaskord suuremat sorti peaga... Emasse...
Nagu arst ütleb, siis iga teise puhul oleks ta kindel juba sünnituse toimumises. Mina aga valutan ja avanen kodus pika aja jooksul ja olen nagu liikuv anomaalia. Või noh, praegu küll pigem lebav :)
Antibiootikumidest oli kasu - otsmikukoobas tundub terve olevat, palavikku pole, nohu on imevähe ja vaid köhin veel. Täna kupatati mind taastusravi osakonda soolakambrisse, et enne tuleb köhast kah lahti saada, kui sünnitama lubatakse :)
Viimase kuu aja tulemuseks on aga tohutu jõuetus ja suutmatus midagi teha. Kool, praktika, tööasjad, arved, blogiprojekt ja muu kõik seisavad. Vastavalt hädavajadusele midagi teen viimasel hetkel ära ja muu aja taas leban. Vahel on parem olla või ei ole nii tugevalt tunnet, et kõndides titt välja vajuks (või et istudes tal pea otsas ei õõtsuks omadega tasakaalu hoida) ning siis teen isegi paar jalutamissammu hoovil... Endal jube hea meel, et astusin rohkem kui voodist kempsuni :) Muu elu korraldavad Vanamees ja Suur Laps.
Et siis jah, sellised lood on minuga. Aga see, et ma täna suutsin juba jaani ajal Saares alustatud kirjatüki lõpuni trükkida, arved on makstud ja jooksev töö tehtud, on juba hirmus suured ja olulised näitajad minu jaoks!!! Ma kohe nagu täitsa elan ja puha :)))
Igatahes väga südantsoojendav on olnud saada siinsest vaikusest tulenevalt kommentaare, kirju ning telefonikõnesid :) Et siis pole veel vaja miskit varjusurema hakata :) Ja neid aina tuleb ja tuleb igapäevaselt/ülepäevaselt juurde :)
Ehk siis jah - elus ja terve ja pole siin eemaloldud päevade jooksul sünnitama kah hakanud. Kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et hakkab pihta...
Aga vahepealsest siis. Osaliselt. Kindlasti jääb täna poolikuks ja teinepäev sis kirjutan edasi.
Niiihhh...
Kõigepealt suutis Väikemees miskise tõve hankida. Ei tea, kust ja kelle käest, kuid hinnanguks märgiti viirusinfektsioon.
Igatahes oli ta juuni alguses ühel päeval lõunaunest ärgates kuum ja viril ja kraadides selgus, et 38,5. Mis, kus, millal??? Nii äkki? Aga noh, teadaolevalt väikelastel ikka äkilisi palavikke esineb ja üldiselt võtsime rahulikult.
Ilmad olid kah alles kuumad ja nii ta siis lebas meil kordamööda süles (olime Saares ning valmistusime just õhtuse praamiga tagasi Hiidu minema), ihualasti ja apaatselt. Püüdsime teda küll joota, kuid isegi vesi peale ei läinud. Õnneks sobis aga piim ja hea oligi, kuna see samas ka toidu eest. Muud toitu ju suu sissegi ei võtnud.
Vedelikupuudus oligi suurim hirm.
Küünal võttis reisi ajaks palaviku alla ning enamiku sõidu ajast magas südamest. Mis oli super. Ärgates isegi jutustas-laulis hoolega ja oli muidu rõõmus.
Õhtul hiljapoole jõudsime siis koju ja jälle laps apaatne. Lebas issi süles ja ei teinud mitte kui midagi. Meie põngerja puhul pole see kohe üldse normaalne, kuna ta tõepoolest ei püsi pudeliski paigal - hirmaktiivne tegelane on, kes aina sehkendab ja sahmib ja liigub enamasti joostes.
Taas kraadimine ja oh üllatust, palavik 40! Ja kell on 22:30 õhtul. Pühapäeval...
Ei muud, kui helistasin miskile infoliinile, kus arstid nõu annavad. Viinaga hõõrumist taheti soovitada, kuid kodus viina pole ja poed kõik kinni... Apteegid kah kinni ja miskit erilist enam osta ei saa. Soovitab siis arst kindlasti ka kiirabi välja kutsuda, kuna nii väikeste puhul ei ole hea, kui palavik nii kõrgel.
Noh, egas midagi, kui kiirabi, siis kiirabi. Selle aja sees, mis kiirabil kulus meile sõiduks (15min, tuli ju Kärdlast ja me metsa sees, seega üllatavalt kiiresti oli kohal), pakkisin mina igaks juhuks koti nii endale kui poisile. Juhuks, kui peab haiglasse minema. Ise ka imestasin, et täiesti rahulik olin, kuid mis ma ikka paanitseda oskan - palavik on ju ikka palavik ja ju selle alla saab. Ja noh, korrutasin endale, et lastel ikka esineb.
Õnneks nii oligi. Kiirabi tegelased olid väga toredad ja uurisid-puurisid poisi korralikult läbi, võtsid palaviku alla, andsid soovitusi ja jätsid meid omapead.
Järgnevad ööd said siis sellised, et Vanamehe kupatasime kõrvaltuppa ja poiss tuli minu juurde magama. Erinevad imavad aluslinad/vannilinad mängu ja alasti lina alla magama. Ei saanud ju last kuumeneda lasta, palavik tuli all ja normis hoida.
Nii ma siis ööd otsa muudkui katsusin ta temperatuuri ja kui oli jahedam olemine, siis lina peale, kui kuumem, siis maha. Ise suht magamata seetõttu.
Päeviti jaksas üleval olla paari tunni kaupa, muidu aga asus hoolega haigust välja magama. Ja üllatus-üllatus - kolmandal päeval palavikuvaba :)
Nüüd jah ei teagi, mis see oli ja miks. 3-päeva palavik (roseool) see ei olnud, kuna see on läbi põetud ja täpikesi kah ei ilmunud. Ju siis oli lihtsalt viirusinfektsioon, nagu kiirabi kirja pani. Seda liikuvat praegu sellisel kujul. Las siis olla.
Küll aga oli kannatada saanud immuunsus ja meie muidu nii terve ja karastatud Väikemees jäi nohusse. Ilmad kiskusid kah koledaks ja jahe niiskus hõljus ümberringi. Ei taibanud koheselt kaminasse tuld ka teha, et õhu kuivaks saaks. Ikka oli veel lootus, et suvesoe tuleb tagasi.
Suur Laps saabus kah meile suvitama ja Vanamees lahkus paariks nädalaks Eestist. Oleks olnud nadi kõik muud plaanid aia taha lükata, kuna palavikust Väikemees ju paranes tema minekuks ära, nohu polnud veel saabunud ja mul sünnituseni kuu ja natuke peale veel aega.
Väikemees sai oma nohuga vapralt maadeldud, kuid mina sellise hiiglasuure ja ägisevana ning tänu poisi palavikule magamatuna olin juba üksjagu kurnatud. Suurest Lapsest küll palju abi, kuid põhitoimetamised ja elu korraldamine ju ikka minu õlul.
Siis sai Väikemees nohu seljatatud ja juba tundus, et kõik ongi broo :) Täpselt 1 päev :D Jõudsin teha hulga hädavajalikke toimetusi ja... järgmisel hommikul ärkasin ise palavikus ja metsiku nohuga.
Nojahnoh. Seekord olid nii palavik kui nohu eriti piinarikkad taluda, kuna laps kõrval on nii väike alles ja vajab intensiivselt tähelepanu. Ise oled suur kui mägi ja pidevalt õhupuuduses. Ravida ka suurt millegagi ei saa. Välja magada ka ei saa, sest kas on Väikemehel miskit tarvis, vajab töö hilisel õhtutunnil veel tegemist või vähkred niisama voodis, kuna iga keeramisega vajub kõht valusalt teisele poole küljele ja siis otsid asendit. Ja püüad aru saada, kas põis on tõepoolest lõhkemas või on Siputise jalake su siseorganeid vale koha peal kiibitsemas (enamasti nii ongi ja ja vahetab Siputis asendit, kaob ka põiepiin). Või oled pikali olles hädas kõrvetistega (millest enne kaugelejõudnud rasedusi polnud halli aimugi...). Või lähevad jalad krampi (söön magneesiumi ja joon vett, kuid ikka tuleb ette). Või valutad niisama ja vaatad kella, kas on valudes ka regulaarsust või treenib keha niisama.
Igal sajal juhul oled magamata.
Ja siis saabub hommik. Ja üks väikene tegelane vajab su tähelepanu, sest tema jaoks oled sa ju kogu maailm, kes peab turvaliselt olemas olema. Ja süüa tegema ja kasima. Ja naeratama ja musitama.
Samal ajal tundes, et pea tahab otsas plahvatada, naha võiks kah maha koorida, kuna see lihtsalt nii rämedalt valutab kontide peal ja tahaks enesel ajud välja nuusata. Aga... sa oled ema ja selle rolli enesele täiesti igatsedes valinud :)
Suur Laps aitab lapsega mängida, nii et vähemasti saad üksi poeski ära käia ja süüa teha ilma, et keegi sul jalgadest hoiaks ja mämm-mämm-mämm üürgaks :D
Vanamehel pole aimugi, et mul nii jube enesetunne ja parem ongi, ei taha talle detailideni kaevelda, kuna miks peaks tema reis seeläbi kannatama. Las kuuleb läbielatust siis, kui juba kõik möödas ja enesetunded taas head :) Nagunii lahkus igasugusest levist (elekter, mobiil, internet) juba juuni keskpaigas ja tagasi levisse saab peale jaani. Las naudib oma metsiku looduse puhkust ette kujutades, et kõik on korras. Ja noh, tegelikult ju ongi :)
Kui palavik alla läinud, jääb elusuur nohu.
Oleme Saares, seal lapsevalvureid hulgim. Ja kui emal tööasjad tehtud ja saab koduseks jääda, on abi eriti suur ja tänuväärt - mina saan rahulikult haige olla. Ja püüda kuidagigi taastuda. Ilma korraliku ravita on see muidugi paras ettekujutus.
Vahetevahel tekib hirm, et hakkan sünnitama. No sellised valuhood käivad, et ma ei imestaks. Samas võiks Siputis ikka mõned nädalad veel kõhus vastu pidada, kuna sündides vajaks suure tõenäosusega kuvöösi. Ja immuunsus kah alles nõrguke teisel.
Samas valutan sageli ja vahel ka regulaarselt. Kõige regulaarsem hirmu põhjustaja on 45 minutit järjest 3-minutiliste vahedega.
Õnneks annab järele.
Juuni viimastel päevadel tagasi Hiidu. Saabub Vanamees ja saame ema hindamatuks osutunud toe vabaks lasta.
Minul servast enesetunne veidi parem, Väikemees aga jälle kergelt palavikus. No mida kuradit siin toimub, noh? Ei saa siis korraga terved oldud? Suvi või asi!
Kõige hullem on, et Väikemehel lööb korralikult põhja alt. Miski sees ei seisa - oksendab (1a ja 4kuu vanusena siis esimest korda elus) ja (tähelepanu, esimest korda nüüd siis ka s***juttu!) kaka on nii vedel, et voolab lihtsalt kraanist alla... Ja meeletud kogused...
Vereanalüüs annab tulemuseks kõrge põletiku ja madala hemoglobiini, samuti vähese vedeliku lapse organismis. Ravi peale ja asub tervenemise teele.
Kui Väikemees terve, tunnen mina oma valutamiste kõrvalt, et otsmikukoobas kisub jamaks. Vana nali juba - kui lasen tugeval nohul tulla (Saares olles oli tunne, et nuuskan välja kas oma ajud või siis Siputise), siis hoolimata sellest, et olen ülimalt ettevaatlik, ronib tatt põskkoopasse ja otsmikukoopasse. Need aga vajavad antibiootikume...
Suundun arstide juurde ja perearst ning günekoloog siis omavahel konsulteerivad, et midagi pole teha, tuleb antibiootikumid peale panna. See pidev valu, palavik, jõuetus ja muu kaasnev on lapsele tunduvalt halvemad. Lisaks ka köha, mis keret raputab. Põletikunäit veres erakordselt kõrge, hemoglobiin madal ning vedelikupuudus. Lõpuks lööb ka minul põhja alt, sama jama mis Väikemehel.
Lisaks selgub, et mu valutamised on tulemuseks andnud emakakaela avatuse. Juba igati õhuke teine ja sünnitamiseks valmis. Avatus 4-5cm ja on 1.juuli.
Voodirežiim. Kästakse enne terveks saada, kuna sellises seisus ma ise sünnitada ei jaksaks. Ja keisri järel köhida ja haige edasi olla pole kah teps mitte kerge.
Nii ma siis olen sisuliselt terve juuni ja pool juulit olnud pikali. Ja valudes. Ja köhides ja põletikes-palavikus. Ja jälle valutades.
Arst andis Vanamehele korralduse mind mitte hetkekski üksi jätta, kuna kui veed peaks tulema, võib juhtuda, et laps tuleb kui torpeedo. Võib ka aega minna, kuid tõenäosus mitte haiglasse jõuda on olemas. Eriti keelatud on üksi autoga sõita, kuna siis ei tea, mis juhtuda võib.
Senikaua aga vedelen ja valutan ja vedelen ja valutan ja olen inkubaator edasi :) Siputis õnneks on tubli - minu piinamisele lisaks on end juba parajalt asjalikuks kasvatanud ja idee poolest võiks sündima hakata. Eriti, kuna tänane kontroll näitas taaskord veidi suurenenud avatust ja poiss peaks olema juba 3,5-kilone. Ja taaskord suuremat sorti peaga... Emasse...
Nagu arst ütleb, siis iga teise puhul oleks ta kindel juba sünnituse toimumises. Mina aga valutan ja avanen kodus pika aja jooksul ja olen nagu liikuv anomaalia. Või noh, praegu küll pigem lebav :)
Antibiootikumidest oli kasu - otsmikukoobas tundub terve olevat, palavikku pole, nohu on imevähe ja vaid köhin veel. Täna kupatati mind taastusravi osakonda soolakambrisse, et enne tuleb köhast kah lahti saada, kui sünnitama lubatakse :)
Viimase kuu aja tulemuseks on aga tohutu jõuetus ja suutmatus midagi teha. Kool, praktika, tööasjad, arved, blogiprojekt ja muu kõik seisavad. Vastavalt hädavajadusele midagi teen viimasel hetkel ära ja muu aja taas leban. Vahel on parem olla või ei ole nii tugevalt tunnet, et kõndides titt välja vajuks (või et istudes tal pea otsas ei õõtsuks omadega tasakaalu hoida) ning siis teen isegi paar jalutamissammu hoovil... Endal jube hea meel, et astusin rohkem kui voodist kempsuni :) Muu elu korraldavad Vanamees ja Suur Laps.
Et siis jah, sellised lood on minuga. Aga see, et ma täna suutsin juba jaani ajal Saares alustatud kirjatüki lõpuni trükkida, arved on makstud ja jooksev töö tehtud, on juba hirmus suured ja olulised näitajad minu jaoks!!! Ma kohe nagu täitsa elan ja puha :)))
3 kommentaari:
Nii hea kuulda Sinust, kuigi nagu näha - läbielamisi ja sekeldusi parasjagu vahepeale jäänud. Et üksluiseks ei läheks jumalapärast korrakski. Ikkagi on rõõm kuulda, et oled olemas ja kosute kollektiivselt kenasti:) Nii hoida, kullake! :*
Hoian ka omalt poolt pöialt, et nii palju paremaks läheks, et saaksid enne Siputise tulekut veel natuke head enesetunnet nautida:)
Mul nii hea meel, et endast märku andsid:)
Mina olen ka rõõmus, et leidsid jõudu kirjutada :)
Postita kommentaar