Korra olen siin juba meeste loogika koha pealt sõna võtnud, eksole. See sepik, või, keeks + kissell teema.
Nüüd aga tahan kohe edasi kobiseda :) Sel lihtsalt ei paista olevat ei otsa ega äärt... :)
Nimelt on mul viimased päevad olnud hull iiriskommi isu. Ja mitte iga iirise, vaid justnimelt Kalevi "Kiss-kiss" kommi isu.
Kui üleeile selle teemaks võtsin, uuris Vanamees, et kas ta peab poodi minema. Olin lahke ja vastutulelik ja veensin teda, et pole hullu ja ei pea kiirustama, homme nagunii poodiminek ees, kus ise ka kampa tahan lüüa.
Ok, eile siis poes käidud ja mingil kummalisel põhjusel olin valed kommid haaranud. Mingid karamellid, kus sarnane pakend ja paberid, mis kileaknast paistsid, olid kah sarnased kui soovitud kommil.
Kodus lõikasin siis kotil otsa maha ja valasin kommid diivanile, et hakkan aga otsas neelama, kui oma vea avastasin. Pettunud ja õnnetu ning aseainega mitterahuldunult topisin kommid kotti tagasi paremaid aegu ootama.
Avaldasin valjuhäälselt oma nördimust ja seega pidi Vanamehele juba teist päeva igati selge olema, mida ma tahan.
Täna, kui asutas end poodi minema, andsin kaasa nimekirja vajalikuga. Nummerdatud, üksteise all ja muidu puust ja punaseks tehtud. Ja suulise ülerõhutusega, et ma tahan "Kiss-kiss" iirist, mitte mingeid aseaineid.
Telefon heliseb: "Kuule, mis see nimekirjas teisel kohal on?"
"Äääää.... mmm.... ma ju ei näe nimekirja, ma ei tea... Mille moodi see seal tundub?"
"Noohhh... siin on kirjas mingisugune uiss ja siis sidekriips ja veelkord uiss..."
Pikk hämmastunud vaikus minu poolt.... Krt, ma olen kolm päeva hommikust õhtuni rääkinud sulle kiss-kiss-kommidest ja uiss-uiss ei löö lambikest põlema???
Oehhhhh......
Ausõna, ta tegelikult pole üldse mitte ohmu ega saamatu... Servast ka mitte...
***********************************************
Esikus on meil korvid erinevate esemete tarvis.
Vanamehe korvi olen sisse seadnud tema peakatete, kinnaste ja sallide tarbeks. Et oleks asjadel oma kindel koht, eksole.
Reeglina ma seda ei puutu, viskan sinna sisse vaid mujal vedelema jäänud ja seal kohta omavaid esemeid.
Ükspäev siis korraldasin esikus korvimajandust korrastada ja tema korvi välja tõmmates tunnen, et jube raske. Kohe kuidagi ei saa see nii raske olla, see on igasuguse loogika vastu.
Aga paistab, et mitte meeste loogika vastu, kuna peakatete vahelt vaatab mulle vastu... ei midagi muud kui... ketaslõikur...
Jap, selline tööriist. Ketaslõikur...
Ja oleks sellest veel vähe - ketaslõikurile lisandub kilone pakk tangu... (mõnes "keeles" odrakruup).
??? ??? ???
Olgu veel täpsustatud, et mingi aeg varem kõlas majas lärm, et kuhu krt olen ma tangud pannud, ta raudselt teab, et meil on kohe olemas pakk tangu ja tal vaja seda kuskile lisada.
Otse loomulkult ei teadnud ma mingist tangust midagi, kuna isegi ajal, mil meil veel köögimööblit ei olnud, oli mul igale asjale oma koht :D Ja on siiani :)
Aga nagu mu ema mu isale viidates ütleb, siis alati paneb "keegi" meeste asjad kuhugi "ära"... :D:D:D
Ja veel üks täpsustus - sellesama sahmerdamise ja "ära"panemise ennetamiseks on mul esikusse tekitatud hoooooopis teistsugune (teadlikult) kastike, kuhu meesolend saaks oma asju asetada/visata, et neid siis mingist kindlast kohast vajadusel otsida. Aga, nagu te arvata võite, see ei toimi :D Ikka on hõiked, et "kus krt mu see ja teine olla võiks" ja kui ma siis lähen ja tema oma kastist selle asja üles kaevan, siis on imestust kui palju... Ei tea jah, kes see müstiline "keegi" meil tema asju "ära" panemas käib :D
Mehed, ma ütlen!
Nüüd aga tahan kohe edasi kobiseda :) Sel lihtsalt ei paista olevat ei otsa ega äärt... :)
Nimelt on mul viimased päevad olnud hull iiriskommi isu. Ja mitte iga iirise, vaid justnimelt Kalevi "Kiss-kiss" kommi isu.
Kui üleeile selle teemaks võtsin, uuris Vanamees, et kas ta peab poodi minema. Olin lahke ja vastutulelik ja veensin teda, et pole hullu ja ei pea kiirustama, homme nagunii poodiminek ees, kus ise ka kampa tahan lüüa.
Ok, eile siis poes käidud ja mingil kummalisel põhjusel olin valed kommid haaranud. Mingid karamellid, kus sarnane pakend ja paberid, mis kileaknast paistsid, olid kah sarnased kui soovitud kommil.
Kodus lõikasin siis kotil otsa maha ja valasin kommid diivanile, et hakkan aga otsas neelama, kui oma vea avastasin. Pettunud ja õnnetu ning aseainega mitterahuldunult topisin kommid kotti tagasi paremaid aegu ootama.
Avaldasin valjuhäälselt oma nördimust ja seega pidi Vanamehele juba teist päeva igati selge olema, mida ma tahan.
Täna, kui asutas end poodi minema, andsin kaasa nimekirja vajalikuga. Nummerdatud, üksteise all ja muidu puust ja punaseks tehtud. Ja suulise ülerõhutusega, et ma tahan "Kiss-kiss" iirist, mitte mingeid aseaineid.
Telefon heliseb: "Kuule, mis see nimekirjas teisel kohal on?"
"Äääää.... mmm.... ma ju ei näe nimekirja, ma ei tea... Mille moodi see seal tundub?"
"Noohhh... siin on kirjas mingisugune uiss ja siis sidekriips ja veelkord uiss..."
Pikk hämmastunud vaikus minu poolt.... Krt, ma olen kolm päeva hommikust õhtuni rääkinud sulle kiss-kiss-kommidest ja uiss-uiss ei löö lambikest põlema???
Oehhhhh......
Ausõna, ta tegelikult pole üldse mitte ohmu ega saamatu... Servast ka mitte...
***********************************************
Esikus on meil korvid erinevate esemete tarvis.
Vanamehe korvi olen sisse seadnud tema peakatete, kinnaste ja sallide tarbeks. Et oleks asjadel oma kindel koht, eksole.
Reeglina ma seda ei puutu, viskan sinna sisse vaid mujal vedelema jäänud ja seal kohta omavaid esemeid.
Ükspäev siis korraldasin esikus korvimajandust korrastada ja tema korvi välja tõmmates tunnen, et jube raske. Kohe kuidagi ei saa see nii raske olla, see on igasuguse loogika vastu.
Aga paistab, et mitte meeste loogika vastu, kuna peakatete vahelt vaatab mulle vastu... ei midagi muud kui... ketaslõikur...
Jap, selline tööriist. Ketaslõikur...
Ja oleks sellest veel vähe - ketaslõikurile lisandub kilone pakk tangu... (mõnes "keeles" odrakruup).
??? ??? ???
Olgu veel täpsustatud, et mingi aeg varem kõlas majas lärm, et kuhu krt olen ma tangud pannud, ta raudselt teab, et meil on kohe olemas pakk tangu ja tal vaja seda kuskile lisada.
Otse loomulkult ei teadnud ma mingist tangust midagi, kuna isegi ajal, mil meil veel köögimööblit ei olnud, oli mul igale asjale oma koht :D Ja on siiani :)
Aga nagu mu ema mu isale viidates ütleb, siis alati paneb "keegi" meeste asjad kuhugi "ära"... :D:D:D
Ja veel üks täpsustus - sellesama sahmerdamise ja "ära"panemise ennetamiseks on mul esikusse tekitatud hoooooopis teistsugune (teadlikult) kastike, kuhu meesolend saaks oma asju asetada/visata, et neid siis mingist kindlast kohast vajadusel otsida. Aga, nagu te arvata võite, see ei toimi :D Ikka on hõiked, et "kus krt mu see ja teine olla võiks" ja kui ma siis lähen ja tema oma kastist selle asja üles kaevan, siis on imestust kui palju... Ei tea jah, kes see müstiline "keegi" meil tema asju "ära" panemas käib :D
Mehed, ma ütlen!
1 kommentaar:
Ma lausa armastan selliseid lugusid. Ma parema meelega loen-kuulan neid oma sõprade käest, kui kuskilt perekoolist. Selle kiss-kiss kommi teema peale võin öelda, et ikka naersin ja naersin. Muidugi, mul endal oleks siinkohal palju kommentaare, aga jätaks selle suuliseks! :)
Postita kommentaar