Minu meelest on alati üks paras ikaldus meeste poodi millegi järele saatmine.
Ja see ei ole ainult praeguse eksemplariga nii - mind on sellistega ikka läbi aegade õnnistatud.
Ehk siis - kui poest on vaja enamat kui kahte asja, siis meest poodi saates on vaja kohe kindlasti kaasa anda nimekiri. Rätikunurkadesse sõlmede tegemisest ei piisa.
Hiljuti tekkis mul näiteks isu keeksi järele ja saatsin Vanamehe poodi. Nimekirjas olid kõrvuti kirjutatult, kuid komadega eraldatult: sepik, või, keeks.
Ja kuidas tuleb tema tagasi? Keeksiga...
"Aga siin oli ju kirjas sepik või keeks... Ma veel mõtlesin, et mis imelik valik, kuid kuna sa rääkisid keeksist, siis ma tõin keeksi..."
Ei, me elame mobiilivabal ajastul, meil puudub võimalus poes olles telefon taskust võtta ja helistada, et "mida paganat sa sellega mõtlesid?".
Ja siis täna...
Mul isu rabakakisselli järele.
Ma pole mitte iial ise kisselli teinud. Ikka mingeid peenemaid värke ja no kesse siis nii prosta asjaga tegeleda viitsib nagu kisselli keetmine, eksole.
Pärast Väikemehe sündi aga on minus peas hakanud tõstma nostalgilised maitsed ja tahaks anda tallegi aimu mu enda lapsepõlvest. Sellist mõnusat lihtsat tavaari.
Mõeldud-tehtud. Saagu valmima rabakakissell, mida hea kohupiimaga süüa.
Aga oh häda - kartulitärklist netu.
Vanamees poe poole suunata. Ainus tellimus kartulitärklise näol kaasa hõigatud. Ehk siis ainult selle pärast sai teekond poodi ette võetud. No alla kolme asja nimekirjas ju ja pole mõtet minna paberit-pastakat otsima.
Tuleb tagasi. Räägib elevil näoga, et märkas poes niiiiiiii ilusat heeringat ja ostis siis tavaari õhtuse heeringaampsu jaoks. Ja saunaõlled, kuna saun juba küdemas.
Aga kus mu kartulitärklis on? Mismõttes see ununes ära? Heeringas eksitas lettide vahele ära, nii et veel vaid hapukoorele ja õllele jagus silmi? Aga minu kissellitegu?
/Sügav ohe.../
Ja see ei ole ainult praeguse eksemplariga nii - mind on sellistega ikka läbi aegade õnnistatud.
Ehk siis - kui poest on vaja enamat kui kahte asja, siis meest poodi saates on vaja kohe kindlasti kaasa anda nimekiri. Rätikunurkadesse sõlmede tegemisest ei piisa.
Hiljuti tekkis mul näiteks isu keeksi järele ja saatsin Vanamehe poodi. Nimekirjas olid kõrvuti kirjutatult, kuid komadega eraldatult: sepik, või, keeks.
Ja kuidas tuleb tema tagasi? Keeksiga...
"Aga siin oli ju kirjas sepik või keeks... Ma veel mõtlesin, et mis imelik valik, kuid kuna sa rääkisid keeksist, siis ma tõin keeksi..."
Ei, me elame mobiilivabal ajastul, meil puudub võimalus poes olles telefon taskust võtta ja helistada, et "mida paganat sa sellega mõtlesid?".
Ja siis täna...
Mul isu rabakakisselli järele.
Ma pole mitte iial ise kisselli teinud. Ikka mingeid peenemaid värke ja no kesse siis nii prosta asjaga tegeleda viitsib nagu kisselli keetmine, eksole.
Pärast Väikemehe sündi aga on minus peas hakanud tõstma nostalgilised maitsed ja tahaks anda tallegi aimu mu enda lapsepõlvest. Sellist mõnusat lihtsat tavaari.
Mõeldud-tehtud. Saagu valmima rabakakissell, mida hea kohupiimaga süüa.
Aga oh häda - kartulitärklist netu.
Vanamees poe poole suunata. Ainus tellimus kartulitärklise näol kaasa hõigatud. Ehk siis ainult selle pärast sai teekond poodi ette võetud. No alla kolme asja nimekirjas ju ja pole mõtet minna paberit-pastakat otsima.
Tuleb tagasi. Räägib elevil näoga, et märkas poes niiiiiiii ilusat heeringat ja ostis siis tavaari õhtuse heeringaampsu jaoks. Ja saunaõlled, kuna saun juba küdemas.
Aga kus mu kartulitärklis on? Mismõttes see ununes ära? Heeringas eksitas lettide vahele ära, nii et veel vaid hapukoorele ja õllele jagus silmi? Aga minu kissellitegu?
/Sügav ohe.../
4 kommentaari:
Ma olen kusjuures ise ka niimoodi poes käinud, et ainus asi, millepärast sinna läksin....jäi ostmata 😜 seepärast on nimekirjad head asjad 😊
Kui mingi kindla kaubamärgi asja tahta, pole mõtet I poodi saata, ta valib nagunii miski alternatiivi, isegi kui täpne asi nimekirjas must- valgelt kirjas.
Mulle kohe meenus,kuidas ma ühel noorel mehel tärklist aitasin otsida :) Esiteks oli ta poodi saadetud ülesandega osta maisitärklist. Nooruke saaliteenindaja vaatas riiulit sama hämmeldunud pilguga kui noormees. Ja siis tulin mina, kindlal sammul, kaugelt näha, et söögitegija perenaine :D
Näitasin neile, et näe siin on kartulitärklis, siin on maisitärklis. Ja saaliteenindaja piiksatuse peale "mis neil vahet on?" pidasin selgi teemal loengu.
Noormees sai vajaliku kätte ja ma loodan, et valmistas rõõmu sellele, kes ta poodi oli saatnud.
Nimekirjas peab asjad kirjutama üksteise alla, siis ei ole võimalik võid sidesõnana lugeda.
Aga tärklist olen ise ka poest otsinud. Samuti söögisoodat ja äädikat.
Igal poeketil on oma loogika nende harva vajaminevate ainete paigutamisel
Kusjuures jah, maisi- ja kartulitärklise vahe täiesti olemas ja loodetavasti jäid vähemalt tollele noormehehele ja klienditeenindajale need erinevused elu lõpuni meelde :)
Postita kommentaar