Mulle meeldivad väga-väga hobused, nagu vist päris paljudele.
Eriti nunnudeks peavad neid väikesed tüdrukud ja nii pidasin ka mina.
Ja leidsin, et mul vaja lisaks kahele erinevale tantsutrennile + võimlemisrühmale hakata ka ratsutamisega tegelema.
Kunagi ammu...
Ega ma ise eriti aru saanud, et tegelikult haisen nagu laut, kui pärast trenni linna korterisse jõudsin :) Ema kirtsutas küll nina, kuid missa hulluga teed. Võtab pähe, siis teeb ja käib.
Meenuvad lahedaimate trennidena jalgade tugevdamine ehk siis pandi eriti laia seljaga hobuse selga ilma sadulata, hobune korde otsa tiirlema ja ka kätega polnud kusagilt mujalt kinni hoida kui lakast, mis oli siilikaks lõigatud.
Ühesõnaga - kätel libe kinni hoida, jalad hirmsasti laiali ja ilma toetuspunktita ja hobune paneb traavi, sina samal ajal pead jalgade jõuga seal kergendama ja rütmis püsima.
Aga lahe trenn oli, treenis ikka kohe korralikult!
Teine lahe katse oli talli vahekäigus seisvale hobusele selja tagant ja põrkega heinapallist kaksiratsa selga hüppamine. Samuti sadulata, seal oleks sadul vigastusi põhjustanud. Nagu kitse hüppaks keka tunnis :)
Kui eredate mälestuste juures edasi minna, siis kaks kriitilist kohta meenuvad ka.
Esimene oli siis, kui olin esimest korda hobusega üksi koplis traavi harjutamas (galopini polnud veel jõudnud) ja hobune millegipärast tõkete poole ajama pani. Oli muidu võistlushobune küll, kuid väheusutav, et ta tõkkeid nähes mõtles trenni suunduda... ju ma ikka ise misagi valesti seal suunasin.
Igatahes pani hobune tuhatnelja ajama ja mina nagu jahukott tal seljas laperdamas. Lõpuks kukkusin sadulast alla, kuid kuna peas kõmises raudne reegel, et hobust ei tohi omapäi liikuma lasta, siis hoidsin kramplikult valjastest kinni ja lohisesin hobuse küljel rippudes kaasa. Lõpuks ta peatus ja sain ta tagasi talli suunata, kuigi mingisugune pelgus selliste olukordade ees jäi igaveseks sisse.
Teine juhus oli nn "täku aias" trenni tehes. Väiksem aed ja muudkui kihutasin ringiratast. Lumi oli maas ning eks seal lume all olid mõned jäätunud lombid.
Hobune läks aina kiiremaks, tuule tuhin kõrvus valjemaks ja hirmus lahe oli olla. Kuni korraga hobune komistas... Hirmus suur täkk oli ka veel, hästi kõrge.
Järgmine hetk, mil midagi ümbritsevast taipasin, istusin hobuse küljel ja hobune siputas külili maas minu all. Kuidas ma hobuse otsa sain ja jala sadulakaare alt välja? Pole aimugi. Puhtalt instinktid, kuna sadulakaar oleks jala hobuse raskuse all lihtsalt pilbastanud.
Välkkiirelt hüppasin hobuselt maha ja juba järgmisel hetkel ajas too end puristades püsti.
Ka see lisas pelgust ja võttis suurt uljust ja indiaanlast minus vähemaks.
Ratsutamistrenniga jätsin hüvasti aga seetõttu, et peotantsu õpetaja hirmutas, et jalad lähevad kõveraks ja rikuvad tantsuvõistlustel vaatepildi ära...
Tegelikult ma sellesse ei usu. Lihas on ju see, mis jalga sirgena hoiab, vaevalt see kont enam teismelisel sedavõrd "väänatav" on.
Eriti nunnudeks peavad neid väikesed tüdrukud ja nii pidasin ka mina.
Ja leidsin, et mul vaja lisaks kahele erinevale tantsutrennile + võimlemisrühmale hakata ka ratsutamisega tegelema.
Kunagi ammu...
Ega ma ise eriti aru saanud, et tegelikult haisen nagu laut, kui pärast trenni linna korterisse jõudsin :) Ema kirtsutas küll nina, kuid missa hulluga teed. Võtab pähe, siis teeb ja käib.
Meenuvad lahedaimate trennidena jalgade tugevdamine ehk siis pandi eriti laia seljaga hobuse selga ilma sadulata, hobune korde otsa tiirlema ja ka kätega polnud kusagilt mujalt kinni hoida kui lakast, mis oli siilikaks lõigatud.
Ühesõnaga - kätel libe kinni hoida, jalad hirmsasti laiali ja ilma toetuspunktita ja hobune paneb traavi, sina samal ajal pead jalgade jõuga seal kergendama ja rütmis püsima.
Aga lahe trenn oli, treenis ikka kohe korralikult!
Teine lahe katse oli talli vahekäigus seisvale hobusele selja tagant ja põrkega heinapallist kaksiratsa selga hüppamine. Samuti sadulata, seal oleks sadul vigastusi põhjustanud. Nagu kitse hüppaks keka tunnis :)
Kui eredate mälestuste juures edasi minna, siis kaks kriitilist kohta meenuvad ka.
Esimene oli siis, kui olin esimest korda hobusega üksi koplis traavi harjutamas (galopini polnud veel jõudnud) ja hobune millegipärast tõkete poole ajama pani. Oli muidu võistlushobune küll, kuid väheusutav, et ta tõkkeid nähes mõtles trenni suunduda... ju ma ikka ise misagi valesti seal suunasin.
Igatahes pani hobune tuhatnelja ajama ja mina nagu jahukott tal seljas laperdamas. Lõpuks kukkusin sadulast alla, kuid kuna peas kõmises raudne reegel, et hobust ei tohi omapäi liikuma lasta, siis hoidsin kramplikult valjastest kinni ja lohisesin hobuse küljel rippudes kaasa. Lõpuks ta peatus ja sain ta tagasi talli suunata, kuigi mingisugune pelgus selliste olukordade ees jäi igaveseks sisse.
Teine juhus oli nn "täku aias" trenni tehes. Väiksem aed ja muudkui kihutasin ringiratast. Lumi oli maas ning eks seal lume all olid mõned jäätunud lombid.
Hobune läks aina kiiremaks, tuule tuhin kõrvus valjemaks ja hirmus lahe oli olla. Kuni korraga hobune komistas... Hirmus suur täkk oli ka veel, hästi kõrge.
Järgmine hetk, mil midagi ümbritsevast taipasin, istusin hobuse küljel ja hobune siputas külili maas minu all. Kuidas ma hobuse otsa sain ja jala sadulakaare alt välja? Pole aimugi. Puhtalt instinktid, kuna sadulakaar oleks jala hobuse raskuse all lihtsalt pilbastanud.
Välkkiirelt hüppasin hobuselt maha ja juba järgmisel hetkel ajas too end puristades püsti.
Ka see lisas pelgust ja võttis suurt uljust ja indiaanlast minus vähemaks.
Ratsutamistrenniga jätsin hüvasti aga seetõttu, et peotantsu õpetaja hirmutas, et jalad lähevad kõveraks ja rikuvad tantsuvõistlustel vaatepildi ära...
Tegelikult ma sellesse ei usu. Lihas on ju see, mis jalga sirgena hoiab, vaevalt see kont enam teismelisel sedavõrd "väänatav" on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar