Mitte iial pole ma vanemaks saamisest numbrit teinud. See pole kunagi piisavalt oluline olnud.
Õigem veel oleks öelda, et küllaltki sageli pean ma meenutama või lausa arvutama, kui keegi minult mu vanust küsib.
See oli nii kuni 35-seks saamiseni. Sellest alates toimus aga justkui pööre.
Või on see seotud lapse sünniga? Et enne seda olin igavesti noor, nüüd aga teadvustan aja kulgemist teisiti?
Igatahes on nüüd tekkinud minus kummalised tunded. Ja hirmud on nüüd küll vale sõna, kuid pigem nagu ebameeldiv teadvustamine, et peagi ei ole mu nahk enam kui noorel inimesel, peagi hakkavad mind kimbutama erinevad piirangud füüsise mõttes, juba ammu enam ei leia ma, et ülimini oleks sobiv ja üleüldse püüan rohkem mõelda, mida selga panen ja... ja... ja... Piirangud on oma tee minu juurde juba sillutanud ja ju neid tuleb aina juurde.
Siis hirm oskamatuse ees ajaga iseenesestmõistetavalt kaasas käia. Selleks peab teadlikult aega pühendama, kuna ikka kipun olema kinni selles, mis "minu ajal" ehk siis viimasel 10-15 aastal kujunenud on. Eelkõige just tehnika, vidinate ja arvutimaailma teemadel. Ei ole enam kõik nii lennult ja iseenesest.
Kuidagi nagu liiga palju kipub seda teadvustamist minusse ronima...
Sest... 36 on justkui pöördepunkt 40-ne poole. Kui enne olin justkui 30-nene, siis homsest hakkan justkui 40-t käima. Huvitav on see, et 20/30 vahel ma midagi sellist ei tundnud, lihtsalt põnev oli :)
Njah... Ma ju tean, et ka 40+ on lahe, 50+ huvitav jne jne jne, kuid seekord on see pööre kuidagi nagu teadlikum... Eeldaks justkui soliidsemaks muutumist, kuid... kohe kuidagi ei taha oma pool-lillelapse-minast lahti lasta :)
Õigem veel oleks öelda, et küllaltki sageli pean ma meenutama või lausa arvutama, kui keegi minult mu vanust küsib.
See oli nii kuni 35-seks saamiseni. Sellest alates toimus aga justkui pööre.
Või on see seotud lapse sünniga? Et enne seda olin igavesti noor, nüüd aga teadvustan aja kulgemist teisiti?
Igatahes on nüüd tekkinud minus kummalised tunded. Ja hirmud on nüüd küll vale sõna, kuid pigem nagu ebameeldiv teadvustamine, et peagi ei ole mu nahk enam kui noorel inimesel, peagi hakkavad mind kimbutama erinevad piirangud füüsise mõttes, juba ammu enam ei leia ma, et ülimini oleks sobiv ja üleüldse püüan rohkem mõelda, mida selga panen ja... ja... ja... Piirangud on oma tee minu juurde juba sillutanud ja ju neid tuleb aina juurde.
Siis hirm oskamatuse ees ajaga iseenesestmõistetavalt kaasas käia. Selleks peab teadlikult aega pühendama, kuna ikka kipun olema kinni selles, mis "minu ajal" ehk siis viimasel 10-15 aastal kujunenud on. Eelkõige just tehnika, vidinate ja arvutimaailma teemadel. Ei ole enam kõik nii lennult ja iseenesest.
Kuidagi nagu liiga palju kipub seda teadvustamist minusse ronima...
Sest... 36 on justkui pöördepunkt 40-ne poole. Kui enne olin justkui 30-nene, siis homsest hakkan justkui 40-t käima. Huvitav on see, et 20/30 vahel ma midagi sellist ei tundnud, lihtsalt põnev oli :)
Njah... Ma ju tean, et ka 40+ on lahe, 50+ huvitav jne jne jne, kuid seekord on see pööre kuidagi nagu teadlikum... Eeldaks justkui soliidsemaks muutumist, kuid... kohe kuidagi ei taha oma pool-lillelapse-minast lahti lasta :)
3 kommentaari:
Võin sind lohutada :) Ma saan kohe-kohe 40. Ja ei kavatse küll eriti mutistuma hakata. Seeon kuidagi nii, et sisemus ei vanane. Oled tähele pannud?
Miks Sa peaksid oma lillelapse minast lahti laskma? Kes ütles, et nii peab? Enamasti on kõik ametis enese mina määratlemisega ja ega jää aega teiste olemusse süüvida :)
Venelastel on kena ütelus: mul on vanust 18 ning ülejäänud on staaž! mul on kaalu 50 kg ja ülejäänud on karisma ja šarm! :)
Mul pole 40 enam kaugel, aga vat ei viitsi veel hakata tädikeseks. Ja energiat on rohkem kui mõnel 20sel. Seega - pea püsti. Pensionäri Sinust suure tõenäosusega kunagi ei saa (meie põlvkond töötab ikka kuni surmani) :) Ei jää aega põdemagi jääda. Mis ju tegelikult on tore.
Ja kui 40 saad, sünnitad veel paar poisinaasklit ja oled edasi noor ema. Öelgu/mõelgu teised mis nemad tahavad.
Ma ise ikka loodan ka, et ehk ma jään ikka endaks eja ei käi miskit krõksu mutistumise suunas... Sest jah, on neid, kes igavesti noored ja siis neid, kes miskil hetkel järsku kogu oma olemuse nagu kaotaks. Loodan väga ikka see esimene olla...
Ja noh, eks need väikesed lapsed aitavat kah kauem noorena püsida ;)
See venelaste ütelus on hea, see läheb kõrva taha :)
Aga rohkem kui kaht naasklit ma ia meelega ei pudistaks... See va rase olemine pole üldse mingi lillepidu, ma ütlen :( Siiamaani ei suuda harjuda oma kohmakusega ja väledust/käbedust kah netu ja üleüldse viuviuviu :)
Et ma jääks kahe juurde :D
Postita kommentaar