Kui inimene on endale midagi pähe võtnud, siis tuleb sellest järjepidevusega kinni hoida, eksole.
Kunagi võtsin käsile "Minu ..." sarja raamatud. Kui kokaraamat välja arvata, on neid ilmunud 63 (jap, mul nende kohta lausa Exceli tabel, mis näitab, palju ma neid lugenud olen ja palju on lugemata).
Neid muudkui aga ilmub juurde ja no need on ikka kohe tõepoolest äärmiselt erineva kvaliteedi ja haaravusega. Samas - enamasti on autoriteks tavalised inimesed, kes ei pretendeerigi kirjaniku tiitlile, vaid panevad lihtsalt kirja enese mõtted-meenutused-läbielamised-tunded. Ja mida iganes veel.
Selle kõige taustal olen saanud äärmiselt huvitavat informatsiooni paikade kohta, millesse olen varem suhtunud näiteks... eeemmm... väga teistmoodi. Loomulikult on need kirjutaja mättad, mis raamatus kajastuse saavad, kuid teiste inimeste mättad ongi huvitavamad tudeerida ju :) Natuke nagu poeks selle kirjutaja pea sisse :)
Üllatusega olen avastanud ka seda, et meie seas on äärmiselt palju päris häid kirjutajaid. Kaduma läinud talendid kirjandusmaastikul? Mõned lood on nii huvitavalt ja sõnaosavalt kirjutatud, et kuigi valdkond mind üldse ei pruugi huvitada, olen nautinud kirjutamise ja sõnaseadmise kunsti.
Teinekord seevastu on ootused suured, kuid pettumus veel suurem. Ja kaks raamatut on olnud nii igavad, et neid pole ma pingutusest hoolimata suutnud lõpuni lugeda.
Tänaseks on 63-st raamatust loetud 60, "Minu Narva" on lugemisel ja "Minu Kairo" ning "Minu Bulgaaria" ootavad alles oma järjekorda. Piinlik on see, et ma ei jaksa enam endise intensiivsusega raamatuid neelata - pole lihtsalt seda aega. Kui Väikemees päevaunesid tudub, on sada muud asjatoimetust teha ning kui ta läheb ööunele, lõpetan elamise korrastamise, kirjutan blogi, vaatan üle kooliteemad ja... no tahaks ju magada ka! Eriti praegu, kus keha tõepoolest tahab rohkem und kui tavaolekus. Nii ma siis õhtul voodis neelan peatüki või paar, enne kui raamat kolksuga kukub. No lihtsalt ei jaksa...
Aga ikka see sama buldogi teema - kui juba on millelegi hambad kõrisse löödud, siis ei saa niisama lihtsalt lahti lasta. Jonn, mis muud :)
Kunagi võtsin käsile "Minu ..." sarja raamatud. Kui kokaraamat välja arvata, on neid ilmunud 63 (jap, mul nende kohta lausa Exceli tabel, mis näitab, palju ma neid lugenud olen ja palju on lugemata).
Neid muudkui aga ilmub juurde ja no need on ikka kohe tõepoolest äärmiselt erineva kvaliteedi ja haaravusega. Samas - enamasti on autoriteks tavalised inimesed, kes ei pretendeerigi kirjaniku tiitlile, vaid panevad lihtsalt kirja enese mõtted-meenutused-läbielamised-tunded. Ja mida iganes veel.
Selle kõige taustal olen saanud äärmiselt huvitavat informatsiooni paikade kohta, millesse olen varem suhtunud näiteks... eeemmm... väga teistmoodi. Loomulikult on need kirjutaja mättad, mis raamatus kajastuse saavad, kuid teiste inimeste mättad ongi huvitavamad tudeerida ju :) Natuke nagu poeks selle kirjutaja pea sisse :)
Üllatusega olen avastanud ka seda, et meie seas on äärmiselt palju päris häid kirjutajaid. Kaduma läinud talendid kirjandusmaastikul? Mõned lood on nii huvitavalt ja sõnaosavalt kirjutatud, et kuigi valdkond mind üldse ei pruugi huvitada, olen nautinud kirjutamise ja sõnaseadmise kunsti.
Teinekord seevastu on ootused suured, kuid pettumus veel suurem. Ja kaks raamatut on olnud nii igavad, et neid pole ma pingutusest hoolimata suutnud lõpuni lugeda.
Tänaseks on 63-st raamatust loetud 60, "Minu Narva" on lugemisel ja "Minu Kairo" ning "Minu Bulgaaria" ootavad alles oma järjekorda. Piinlik on see, et ma ei jaksa enam endise intensiivsusega raamatuid neelata - pole lihtsalt seda aega. Kui Väikemees päevaunesid tudub, on sada muud asjatoimetust teha ning kui ta läheb ööunele, lõpetan elamise korrastamise, kirjutan blogi, vaatan üle kooliteemad ja... no tahaks ju magada ka! Eriti praegu, kus keha tõepoolest tahab rohkem und kui tavaolekus. Nii ma siis õhtul voodis neelan peatüki või paar, enne kui raamat kolksuga kukub. No lihtsalt ei jaksa...
Aga ikka see sama buldogi teema - kui juba on millelegi hambad kõrisse löödud, siis ei saa niisama lihtsalt lahti lasta. Jonn, mis muud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar