Nonii, nüüd on see siis juhtunud.
Helises telefon. Eksabikaas, kellega pole nüüd juba mitu kuud suheldud. Jutustamise järg oli vahepal kuskile elutemposse kadunud ja seega jagus infovahetamist küllaga. Püüdsime ka nuputada umbkaudset aega, millal ta võiks oma pere autosse pakkida ja meile külla tulla.
Vahepeal vudis Väikemees mööda elamist ringi, nagu ta ikka teeb. Esikus saabus peale mõningast sahmimist vaikus. Noh, nagu ikka saabub, kui ta millessegi süveneb või mõne kratlusega (nagu näiteks jalatsite ringitõstmine) tegeleb.
Ahh, las mässab natuke aega, enne kui korrale kutsuma lähen.
Vaikus läheb kahtlaseks. Lähen esikusse... Väikemeest pole. Aga uksel on pragu vahel... Köögi pool teda ei paista, elutoas teda ka polnud... Trepil tõke ees, sealt üles ei saanud minna...
Ukse taga ei ole. Vaatan ringi - no mitte kusagil hoovis, kuhu silm ulatub, pole!
Padavai jalatsid jalga ja välja. Ümber maja nurga keerates avastan väikese tegelase tükk maad eemalt suurte puude alt. Mind nähes tuleb veidi ehmunud/üllatunud ilmel minu suunas, igaks juhuks aga peab vahepeal peatuma ja elektriposti tippu näitama: "Lamp!".
Kraban Väikemehe sülle ja kiiresti tuppa. Kampsun ümber ja oma veerand tundi kindlasti soojendasin teda nii igaks juhuks. Ja no ega ei raatsinudki sülest maha panna ju...
Peamine mure selles, et tal juba nädalajagu nohu olnud ja nüüd siis toariietes õues. Oma 5-7-10 minutit, ma pakun. Ta küll vudib kiiresti, kuid siiski usun, et ta oli ka maja ees eelnevalt uudistanud. Ja korra oli ka pepuli potsatanud, seda tõendasid püksid. Ilmselt terrassilt maapinnale astudes.
Hea, et sokkide väel ei olnud, õnneks olid nahast tallaga sussid jalas. Hoidsid jalad kuivana vähemalt... Ja hea, et oli u. 5 kraadi sooja siiski, mitte miinuskraadid ja lõõskav tuul...
Aga ikkagi ei meeldinud mulle need jahedad käed ja põsed. Loodan, et ta siiski juurde ei külmetanud...
Et jah, ma nüüd võtaks aasta ema tiitli või miskit. Suutsin oma 1aasta ja 25 päeva vana lapse "ära kaotada"...
Helises telefon. Eksabikaas, kellega pole nüüd juba mitu kuud suheldud. Jutustamise järg oli vahepal kuskile elutemposse kadunud ja seega jagus infovahetamist küllaga. Püüdsime ka nuputada umbkaudset aega, millal ta võiks oma pere autosse pakkida ja meile külla tulla.
Vahepeal vudis Väikemees mööda elamist ringi, nagu ta ikka teeb. Esikus saabus peale mõningast sahmimist vaikus. Noh, nagu ikka saabub, kui ta millessegi süveneb või mõne kratlusega (nagu näiteks jalatsite ringitõstmine) tegeleb.
Ahh, las mässab natuke aega, enne kui korrale kutsuma lähen.
Vaikus läheb kahtlaseks. Lähen esikusse... Väikemeest pole. Aga uksel on pragu vahel... Köögi pool teda ei paista, elutoas teda ka polnud... Trepil tõke ees, sealt üles ei saanud minna...
Ukse taga ei ole. Vaatan ringi - no mitte kusagil hoovis, kuhu silm ulatub, pole!
Padavai jalatsid jalga ja välja. Ümber maja nurga keerates avastan väikese tegelase tükk maad eemalt suurte puude alt. Mind nähes tuleb veidi ehmunud/üllatunud ilmel minu suunas, igaks juhuks aga peab vahepeal peatuma ja elektriposti tippu näitama: "Lamp!".
Kraban Väikemehe sülle ja kiiresti tuppa. Kampsun ümber ja oma veerand tundi kindlasti soojendasin teda nii igaks juhuks. Ja no ega ei raatsinudki sülest maha panna ju...
Peamine mure selles, et tal juba nädalajagu nohu olnud ja nüüd siis toariietes õues. Oma 5-7-10 minutit, ma pakun. Ta küll vudib kiiresti, kuid siiski usun, et ta oli ka maja ees eelnevalt uudistanud. Ja korra oli ka pepuli potsatanud, seda tõendasid püksid. Ilmselt terrassilt maapinnale astudes.
Hea, et sokkide väel ei olnud, õnneks olid nahast tallaga sussid jalas. Hoidsid jalad kuivana vähemalt... Ja hea, et oli u. 5 kraadi sooja siiski, mitte miinuskraadid ja lõõskav tuul...
Aga ikkagi ei meeldinud mulle need jahedad käed ja põsed. Loodan, et ta siiski juurde ei külmetanud...
Et jah, ma nüüd võtaks aasta ema tiitli või miskit. Suutsin oma 1aasta ja 25 päeva vana lapse "ära kaotada"...
6 kommentaari:
Kahjuks ei saa seda tiitlit, sest ta ei kadunud ju kuskile, õue läks 😃 Ega maailma ainult toas avasta ju :)
Nojahnoh, kuid napilt 1-aastased EI LÄHE ise õue, et seda va maailma avastada! :) Ilmselgelt teevad nad ju riietuse "valimisel" ebaadekvaatseid valikuid :)
Jumal tänatud, et minu oma veel ei käi! :)
Ma olen kah mõelnud, et inimlaps vöiks käima hakata alles siis, kui aru juba rohkem peas...
Aga meie krati puhul oleks see vist loll lootus, kuna sellist aktivisti ja paigalpüsimatut maailmaavastajat pole mina veel näinud... Oijahh, juuksed läheksid halliks, kui nad seda juba poleks!
soe soovitus - keerake lingid püsti neil ustel, kuhu ei tohi "kaduda" :) mul juba välisukse link nii on ammu. Muideks suur osa täiskasvanuidki ei oska sellist "linki" avada :)
Kusjuures selle peab vist ära proovima küll :) See lukustamine on jube tüütu...
Postita kommentaar