laupäev, märts 15, 2014

74/365 - Suitsetaja

Eriti jaburaks infokilluks enese kohta pean seda, et üritasin mitu aastat suitsetajaks hakata...
Justnimelt hakata, niisama see mulle end külge pookida ei suutnud.

Alguse sai asi kusagil aastal '99 või '00. Selline varastes 20.-ndates tšikk ja kujutasin ette, et jube cool on tossata. Pikad punased küüned, sale musta riietatud keha, viimistletud meik näos ja soovitavalt portsigariga. Filmide mõju?

Üks põhjuseid oli kindlasti mu porgandihääl. Minu jaoks liiga kõrge - tahtsin enesele madalat ja õrnalt kärisevat häält ning kuna ma ei suuda pea üldse häält ära külmetada (vaid mõned korrad elus olen hääle kähedaks saada suutnud), siis tundus suitsetamine ainus tee olevat.
Milline geniaalne peanupp mul ikka otsas istub... Ise ka imestan :)

Mäletan, et meie Tulbi tänava korteris oli keskkütteahi ja selle ees ma siis padjal istusin ja pakk paki järel suitsu kimusin. Oli vastumeelne, kuid kujutasin ette, et kui piisavalt harjutan, satun sõltuvusse. Suitsetajad ju kõik oma sõltuvusega hädas ega suuda kuidagi loobuda, samasse kütkesse lootsin ka mina kukkuda.

Tol korral andsin lõpuks mina alla - no ei hakanud külge.
Aga ega loll õpi - oli vaja mõne aasta pärast uuesti katsetada. Sama teema - pakk paki järel.
Ja ikka ei hakanud külge. Siiamaani pole hakanud.

Egas midagi, elan oma porgandipiiksuga siis edasi. Nüüd, kui laps(ed) majas, ei ole väga tahtmist ka enam katsetama hakata. Teen siis külma ilma korral muude vahenditega enesele nina alla sooja...

Kommentaare ei ole: