Täna, peale taaskordset kolimist ja püüdu end sisse seada/oma tavaari kõikjale paigutada, saan ma aru, et mul on selgelt liiga palju tavaari.
No miks ometi on mul vaja kingi-saapaid ja kotte sellistes kogustes, et isegi lugeda ei jõua? Nende ärapaigutamine ja hooaegade kaupa sissepakkimine/väljasortimine on alati paras peavalu ja see koha leidmine, kuhu nad paigutada mõnusalt ülevaatlikult, on lihtsalt mission impossible.
Sama teema on riietega. 3m garderoobitoru on mulle nii meeletult väike ruum, et sinna mahub umbes kolmandik riietest. Ja me ei räägi siin kokkulapitavatest esemetest nagu topid-teksad-jmt. Need veel pealekauba.
Kokkuvõttes on kõik ikka kokku pressitud, ülevaade puudub ja as always - mitte kui midagi ei ole selga panna!
Enda arvates sorteerin pidevalt kotitäite viisi tavaari välja ja viin taaskasutusse, kuid... ikka on selgelt liiga palju. Ma pean, lihtsalt PEAN võtma südame korralikult rindu ja tegema ühe meeltult suure puhastuse. Sest kõige hullem on see, et ikka tahaks ju miskit uut saada ja nii seda uut koguneb ja vana seisab ja seisab... Aga loobuda ka ei raatsi, kuna vahel taasavastan vana...
Meenub üks hiidlaste eneseirooniline anekdoot:
Sõidab mees Volgaga maanteel ja näeb tee ääres surnud kajakat. Suled kah ilusasti puhtad ja puhevil. Peab auto kinni, asetab linnu pagasnikusse ja pomiseb habemesse: "Ähk läheb taris".
Aasta hiljem, kui taas pagasnikut avama satub, leiab sealt surnud kajaka, viskab selle metsa alla ja nendib: "Äi läindki taris".
Mul tunne, et mul selle tibinatavaariga sama seis.
Ja kõrvarõngad! No kes kurat jõuab neid kokku lugeda!!! Aga ikka on uusi juurde vaja, kuna "Selliseid mul ju polegi veel"...
No miks ometi on mul vaja kingi-saapaid ja kotte sellistes kogustes, et isegi lugeda ei jõua? Nende ärapaigutamine ja hooaegade kaupa sissepakkimine/väljasortimine on alati paras peavalu ja see koha leidmine, kuhu nad paigutada mõnusalt ülevaatlikult, on lihtsalt mission impossible.
Sama teema on riietega. 3m garderoobitoru on mulle nii meeletult väike ruum, et sinna mahub umbes kolmandik riietest. Ja me ei räägi siin kokkulapitavatest esemetest nagu topid-teksad-jmt. Need veel pealekauba.
Kokkuvõttes on kõik ikka kokku pressitud, ülevaade puudub ja as always - mitte kui midagi ei ole selga panna!
Enda arvates sorteerin pidevalt kotitäite viisi tavaari välja ja viin taaskasutusse, kuid... ikka on selgelt liiga palju. Ma pean, lihtsalt PEAN võtma südame korralikult rindu ja tegema ühe meeltult suure puhastuse. Sest kõige hullem on see, et ikka tahaks ju miskit uut saada ja nii seda uut koguneb ja vana seisab ja seisab... Aga loobuda ka ei raatsi, kuna vahel taasavastan vana...
Meenub üks hiidlaste eneseirooniline anekdoot:
Sõidab mees Volgaga maanteel ja näeb tee ääres surnud kajakat. Suled kah ilusasti puhtad ja puhevil. Peab auto kinni, asetab linnu pagasnikusse ja pomiseb habemesse: "Ähk läheb taris".
Aasta hiljem, kui taas pagasnikut avama satub, leiab sealt surnud kajaka, viskab selle metsa alla ja nendib: "Äi läindki taris".
Mul tunne, et mul selle tibinatavaariga sama seis.
Ja kõrvarõngad! No kes kurat jõuab neid kokku lugeda!!! Aga ikka on uusi juurde vaja, kuna "Selliseid mul ju polegi veel"...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar