pühapäev, märts 30, 2014

89/365 - Öised kõnelused

Olen terve oma teadaoleva elu öösiti kõnelenud.
Algul rääkisid seda mu vanemad ja vend, hiljem elukaaslased.

Eks algul ollakse ikka veidi ehmunud, et mis värk nüüd on. Ma nimelt tõusvat lausa istuli ja pidavat korraliku monoloogi maha. Silmad kah lahti.
Eriti kipun ma öösiti korraldusi jagama. See asi tuleks nüüd selleks ajaks valmis saada ja sellega tuleks nüüd ja kohe alustada: "Aeg jookseb, aeg jookseb!".

Viimasel ajal olen hakanud vist ise ka aduma, et pole päris õige see asi ja kui minuga dialoogi laskuda ja täpsustavaid küsimusi küsima hakata, siis jään justkui mõtlema ja vastan stiilis: "Ma vist peksan segast..." - ja keeran tagasi magama :)

Hommikuti ei tea ma toimunust loomulikult halligi.

Nüüd aga paistab, et Väikemees on minult öise jutustamise geeni saanud. Peaaegu igal ööl kuulen teda mingi hetk veidike rääkimas. Vahel on see "Bää-bää-bää", vahel "Lamp, lamp!", vahet "Tät-tät-tää". Iga kord hoian hinge kinni, et kas nüüd ärkas või? Huuhhh, õnneks magab edasi... No las siis räägib unes :)

2 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Mitte ainult öösiti, vaid ka päeval, kui magama juhtusid. Igatahes väga lõbus oli :) me lausa ootasime, et sul uni tuleks :))

Sipsik ütles ...

Haa, need polnud mul üldse enam meeles :D:D:D
Aga see on see aktiivse lapse elu - muudkui vajad und aga ega saa ju ka unes paigale jääda - seiklused peavad jätkuma :)