Kui ma väike olin (no ikka sügaval nõuka ajal, eksole), ei olnud meil ju miskit saada.
Nii oli lugu ka värviliste või mustriliste sukapükstega. Kui ikka polnud, siis polnud.
Meil oli isegi väga hästi, ema töötas Kaubabaasis ja sai edevamat võimalusel ikka kätte, kuid sageli paljut lihtsalt ei olnudki saada.
Tänapäeva lapsed ja noored ei kujuta sellist asja ettegi... Mine poodi ja osta, ainus kriteerium on raha. Tollal aga raha polnud säärane vahend kui täna.
See selleks.
Igatahes eks meilgi olid värvilised sukapüksid ikka pidulikumaks/erilisemaks puhuks, niisama kodus trööpamiseks olid hirmkoledad pruunid. Mäletan siiani neid mittevenivaid ja kergelt soonikumustrilisi õudusi.
Igatahes oli mul kindel mitteaktsepteerimise seisukoht juba alla-kümnesena olemas ja mäletan vägagi eredalt juhust, kus kükitasin elutoas laua all, ema kohvitas ja jutles kellegagi ja mina, tundes oma sukapükste pärast piinlikkust, läksin tõnin maniküüri käärid ja lõikasin põlve peale suuuuuuure ümmarguse augu. Ikka sellise, mida parandada ei annaks.
Tulin siis laua alt välja ja teatasin, et läksin millegi vastu, tekkis auk ja kui kükitasin, kärises suureks.
???
Täielik valevorst ikka! Ja kuidas ma ometi nii lihtsameelselt valetada sain? Teinud siis auk ja käristanud seda - ei, ma ju klõikasin ilusate servadega ilusa ümmarguse augu... Tüki ikka välja ju!
Ja kuidas tuleb laps selle peale, et ema jääb sellist jama uskuma?
Kui nüüd ema peale mõelda, siis täitsa kahju kohe. Vaevalt need jubedusedki kõige lihtsamini kätte saadud olid ja laps lihtsalt võtab käärid ja lõikab katki...
Muidu olin ikka asju mittelõhkuv laps, ju siis sellepärast kah see kord nii eredalt meeles.
Nii oli lugu ka värviliste või mustriliste sukapükstega. Kui ikka polnud, siis polnud.
Meil oli isegi väga hästi, ema töötas Kaubabaasis ja sai edevamat võimalusel ikka kätte, kuid sageli paljut lihtsalt ei olnudki saada.
Tänapäeva lapsed ja noored ei kujuta sellist asja ettegi... Mine poodi ja osta, ainus kriteerium on raha. Tollal aga raha polnud säärane vahend kui täna.
See selleks.
Igatahes eks meilgi olid värvilised sukapüksid ikka pidulikumaks/erilisemaks puhuks, niisama kodus trööpamiseks olid hirmkoledad pruunid. Mäletan siiani neid mittevenivaid ja kergelt soonikumustrilisi õudusi.
Igatahes oli mul kindel mitteaktsepteerimise seisukoht juba alla-kümnesena olemas ja mäletan vägagi eredalt juhust, kus kükitasin elutoas laua all, ema kohvitas ja jutles kellegagi ja mina, tundes oma sukapükste pärast piinlikkust, läksin tõnin maniküüri käärid ja lõikasin põlve peale suuuuuuure ümmarguse augu. Ikka sellise, mida parandada ei annaks.
Tulin siis laua alt välja ja teatasin, et läksin millegi vastu, tekkis auk ja kui kükitasin, kärises suureks.
???
Täielik valevorst ikka! Ja kuidas ma ometi nii lihtsameelselt valetada sain? Teinud siis auk ja käristanud seda - ei, ma ju klõikasin ilusate servadega ilusa ümmarguse augu... Tüki ikka välja ju!
Ja kuidas tuleb laps selle peale, et ema jääb sellist jama uskuma?
Kui nüüd ema peale mõelda, siis täitsa kahju kohe. Vaevalt need jubedusedki kõige lihtsamini kätte saadud olid ja laps lihtsalt võtab käärid ja lõikab katki...
Muidu olin ikka asju mittelõhkuv laps, ju siis sellepärast kah see kord nii eredalt meeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar