Olen täiesti teadlik sellest, et minus on suur osa mängurit. Kuna aga senimaani nupp ikka natuke nokib, siis hoian end võimalikest ahvatlevatest mülgastest täiesti teadlikult eemale.
Kõik, mis seotud hasardiga, tekitab minus sõltuvust. Alustan kergelt, kuid lähen nii asjasse sisse, et muu maailm kaob. Ei oma tähtsust.
Kuidas lasta selline tegelane näiteks hasartmängudele ligi? Nii need põhjakäimised ju alguse saavadki...
Kunagi, kui olin esimesi aastaid ülikoolis, sattusin mängima tolleagset poppi arvutimängu Sim City (oli vist miski selline nimi). Igatahes tuli seal ehitada oma riigi piires kogu elu üles ja aina arenedes vahetada tehnoloogiad, infra ja kõikvõimalik aina uuemate vastu. See tõi muudkui aga raha sisse (muidugi ehitamine/arendamine/riigikaitse/jmt ka kulutas ropult) ja nii saigi areneda. Ühesõnaga selline mõnus strateegiline mäng.
Küll aga suutsin ma periooditi nii oma riigi ehitamisse sisse minna, et neil päevadel kooli ei läinud (ma ju ei saanud arvuti juurest lahkuda!), samuti unustasin ära nii söömise kui joomise ja tagatipuks veel ka magamise. Ainult istusin sundasendis arvuti taga ja ehitasin ja ehitasin ja ehitasin...
Tagajärjeks see, et sain end alati palavikku mängitud. Kui siis enesetune lõpuks nii hulluks läks, et mõtlemist segama hakkas, rebisin end lahti ja seejärel tuli ka aru pähe. Ainult et mitmeid päevi tuli siis tervist taastada ja palavikku alandada.
Sellest ajast tean, kuiväga sellised asjad mind endasse suudavad haarata. Ja et ma ei tohi lasta neil enda üle kontrolli saada.
Suhteliselt sarnane teema on ka jooniste tegemisega tänasel päeval. Kui ma ikka midagi "ehitama" hakkan, siis joonestan end kasvõi lolliks. Seetõttu annan endale selle vabaduse vaid siis, kui tean, et on aega sellest ka välja tulla ilma, et muu oluline selle all kannataks. Nüüd, Väikemehe perre lisandudes aga ei saa seda endale pea üldse lubada.
Aga vot vähesel määral ma kohe ei oska. Pean asjasse sisse minema ja siis enne mitte lõpetama, kui asi valmis.
Viimane selline enese unustamine oli siis, kui olin Väikemeest oodates juba suure kõhuga ja sattusime külalistega pokkerit mängima. Mina õpilase rollis (olen end teadlikult ka sellest eemale hoidnud selsamal end piirata mitteoskaval põhjusel) ja kui asi arenema hakkas, läksin korralikult mängu sisse. Ja lõpuks kuskil kell 5 hommikul sai alles lõpetatud... Kuigi mina oleks veel edasi mänginud, adrenaliin oli sedavõrd ülal.
Njah. Loodan, et mul jääb end piiravat mõistust siiski jaguma. Eks see teadvustamine ole esimene samm.
Kõik, mis seotud hasardiga, tekitab minus sõltuvust. Alustan kergelt, kuid lähen nii asjasse sisse, et muu maailm kaob. Ei oma tähtsust.
Kuidas lasta selline tegelane näiteks hasartmängudele ligi? Nii need põhjakäimised ju alguse saavadki...
Kunagi, kui olin esimesi aastaid ülikoolis, sattusin mängima tolleagset poppi arvutimängu Sim City (oli vist miski selline nimi). Igatahes tuli seal ehitada oma riigi piires kogu elu üles ja aina arenedes vahetada tehnoloogiad, infra ja kõikvõimalik aina uuemate vastu. See tõi muudkui aga raha sisse (muidugi ehitamine/arendamine/riigikaitse/jmt ka kulutas ropult) ja nii saigi areneda. Ühesõnaga selline mõnus strateegiline mäng.
Küll aga suutsin ma periooditi nii oma riigi ehitamisse sisse minna, et neil päevadel kooli ei läinud (ma ju ei saanud arvuti juurest lahkuda!), samuti unustasin ära nii söömise kui joomise ja tagatipuks veel ka magamise. Ainult istusin sundasendis arvuti taga ja ehitasin ja ehitasin ja ehitasin...
Tagajärjeks see, et sain end alati palavikku mängitud. Kui siis enesetune lõpuks nii hulluks läks, et mõtlemist segama hakkas, rebisin end lahti ja seejärel tuli ka aru pähe. Ainult et mitmeid päevi tuli siis tervist taastada ja palavikku alandada.
Sellest ajast tean, kuiväga sellised asjad mind endasse suudavad haarata. Ja et ma ei tohi lasta neil enda üle kontrolli saada.
Suhteliselt sarnane teema on ka jooniste tegemisega tänasel päeval. Kui ma ikka midagi "ehitama" hakkan, siis joonestan end kasvõi lolliks. Seetõttu annan endale selle vabaduse vaid siis, kui tean, et on aega sellest ka välja tulla ilma, et muu oluline selle all kannataks. Nüüd, Väikemehe perre lisandudes aga ei saa seda endale pea üldse lubada.
Aga vot vähesel määral ma kohe ei oska. Pean asjasse sisse minema ja siis enne mitte lõpetama, kui asi valmis.
Viimane selline enese unustamine oli siis, kui olin Väikemeest oodates juba suure kõhuga ja sattusime külalistega pokkerit mängima. Mina õpilase rollis (olen end teadlikult ka sellest eemale hoidnud selsamal end piirata mitteoskaval põhjusel) ja kui asi arenema hakkas, läksin korralikult mängu sisse. Ja lõpuks kuskil kell 5 hommikul sai alles lõpetatud... Kuigi mina oleks veel edasi mänginud, adrenaliin oli sedavõrd ülal.
Njah. Loodan, et mul jääb end piiravat mõistust siiski jaguma. Eks see teadvustamine ole esimene samm.
2 kommentaari:
see hasartvärk ja samas meeletu püsivus joonistada plaane on vist jäärade asi :D. Ma olen ka juba pokkerist ca 5 aastat "sõltuvuses" ja "hasartmmängur", nagu mu mees ütleb. Aga mina väidan muud - pokker on strateegiamäng, hasarti saab küll ja kui mängida turniiri, siis see on samasugune sport nagu male. Loomulikult ühekäeliste röövlitega või kasiinos diileri vastu mängimine on aut. Aga pokker on hea :)
Eks see turniiritamine on kindlasti jah turvalisem - mõtled enne ja jooksul ja lisaks on reeglid. Sellega saaks ma hakkama, oleks vaid oskusi :)
Küll aga ei saaks jah kasiinosse laua taha minusuguseid lasta...
Postita kommentaar