Öeldakse, et naise keha on raseduse ajal kaunis ja rase naine, kaunis naine ja mis iganes veel.
Nüüd ikka kohe väga aus ülestunnistus - vot ei oska mina seda va rasedat keha ilusaks pidada.
Ok, teisi on jah vahel vahva vaadata, kui nad oma kõhukesi ees lükates ringi purjetavad, kuid iseennast ei suuda ma kohe mitte kuidagi ilusana näha. Ja siia ei aita ei kellegi kinnitused ega Vanamehe imetlev pilk.
Mina tunnen end kui inkubaator. Kui suur, kohmakas ja vormitu inkubaator.
Nii on ja ma ei saa sinna kuraditki parata, et ma nii tunnen. Olen üritanud, ausõna. Aga vot ei suuda.
Olen harjunud olema sale, väle, nõtke ja painduv. Kiire ja elav, kiirete ja toimekate liigutustega. Põhilised märksõnad oleksidki kiire ja nõtke.
Nii Väikemeest oodates kui ka nüüd olen aga oma kestaga pahuksis. Jah, ma olen äärmiselt õnnelik, et selle inkubaatorluse tulemuseks on väike kallis inimesehakatis. Jah, minu meelest on lahe tunda ja näha, kuidas ta siputab ja mu kõhu sellega liikuma paneb. Jah, ma tean, et see kõik on kauaoodatud ime ja see kõik on seda väärt.
See kõik aga ei lase mul end grammigi võrra ilusamana tunda.
Mina tunnen end kui hiiglaslik emalaev, kes ei saa ei keerata ega pöörata nii kui mõte tuleb. Ei, isegi enne seda. Nagu varem tavaks.
Ma ei saa hetkega kummarduda, Väikemeest kaisutada/sülle rebida, ringi joosta ja asjalik olla, lõputult ringi toimetada ja füüsilist pingutust nõudvaid toimetusi teha. Ma olen nii kuradima aeglane ja pean kaalutlema. Enne, kui mingi tegevuseni jõuan, on aju juba ammuilma muuga hõivatud. Keha ja mõte ei liigu koos.
Ükski riie mulle selga ei istu ja kui miski ka mahub, näen ma välja nagu mingi vormitu nässakas. Spets rasedate riided küll istuvad, kuid pole veel ainsatki kohanud, mis aitaks mul mu peegelpildiga rahul olla. Enam-vähem sobivad vaid liibuvad kleidid, kuna kõht oli eelmine kord ja on ka seekord teravalt ettepoole ulatuv. Talje ei kadunud mul ära kuni sünnituseni ja seegi kord e i ole selja tagant raseduse haisugi kahtlustada, kõik on teravalt ette suunatud. See omakorda tekitab olukorra, kus vabalt langev rõivas mind parajaks heinakuhjaks teeb. Sest kogu see kaadervärk + Siputis ise on ju vaja kusagile mahutada ning see kusagile on siis konkreetselt selle koha ees, kus vanasti sile kõht oli.
Ja oi kui rahul ma olin, kui 10 päeva peale sünnitust kõht täiesti sile oli :D Ma sain jälle liikuda ja kummarduda, ilma et miski ette jääks, isegi mitte nahavolt :) Sest see oli ka ikka parajalt jube, kuidas ma ei harjunudki oma suure kõhu olemasoluga ära - pidevalt lõin kõhtu vastu uksepiitasid ära ja ükskord viskusin isegi lumehange, kõht ees. Täielik idioot muidugi, kuid ilma kaasa mõtlemata oli väga raske aduda, et enne tuleb kõht ja alles siis muu kere. Vaikimisi teadmine oli ju, et esimesena puudutavad hange küünarnukid...
Veel - ma ei paindu enam vabalt. Et haaraks või sirutaks või mida iganes. Ma pean end sättima enne iga liigutust. Ehk siis eelnevalt kulutama aega seni täiesti tarbetuna tundunud mõtlemisele. Selle ajaga oleks asi juba 4 korda tehtud, kui mina ennast alles sätin!
Väsin kiiremini. Ei, lausa liiga kiiresti. Peale pingutust pean puhkama. Liiga sageli.
Mu sünnitus ei olnud just lillepidu, kuid olen alati arvanud ja arvan ka peale esimest kogemust, et iga kell olen valmis enne sünnitama kui rase olema. See kurnatus kehale on paras piin. Ja siis veel see enesega mitteleppimine.
Tean, et see sõnavõtt siin kõlab jõhkrana. Tean aga ka seda, et nii ma tunnen. Et ei ole nii, et rasedus on läbinisti üks "õnnistatud seisund". Jah, see eesmärk, mille nimel seda taluda, seda on. Kuid rase olemine rase olemise pärast mind ei veena.
Et jah, ma tahan lapsi, ma olen neid valmis sünnitama ja ma olen valmis nende saamise nimel ka rase olema. Sest see käib komplektis. Kuid ärge sundige mind ette kujutama, et ma peaksin rase olemist nautima ja end veel ka ilusaks pidama. Kui ma ikka tunnen, et ma näen õudne välja ja olen kui elevant portselanipoes, siis nii on ja see püüdlik vastupidises veenmine ei aita. See tekitab ainult plahvatusohtlikku olukorda!
Küll aga katsun ma selle aja kuidagi üle vegeteerida, mis veel jäänud on. Kahjuks on Väikemehe süllevõtmine ja temaga mässamine oluliselt raskendatud, kuid eks neid süümekaid kompenseerib siis väike Siputis, kes mind mõnuga togib. See ajab naeratuse tagasi näole ja annab teada, et see seisund ei ole igavene. Mõned kuud veel ja siis saangi taas kiire ja nõtke olla ja tõenäoliselt üliväsinuna oma kahe jõnglasega tegeleda :)
Nüüd ikka kohe väga aus ülestunnistus - vot ei oska mina seda va rasedat keha ilusaks pidada.
Ok, teisi on jah vahel vahva vaadata, kui nad oma kõhukesi ees lükates ringi purjetavad, kuid iseennast ei suuda ma kohe mitte kuidagi ilusana näha. Ja siia ei aita ei kellegi kinnitused ega Vanamehe imetlev pilk.
Mina tunnen end kui inkubaator. Kui suur, kohmakas ja vormitu inkubaator.
Nii on ja ma ei saa sinna kuraditki parata, et ma nii tunnen. Olen üritanud, ausõna. Aga vot ei suuda.
Olen harjunud olema sale, väle, nõtke ja painduv. Kiire ja elav, kiirete ja toimekate liigutustega. Põhilised märksõnad oleksidki kiire ja nõtke.
Nii Väikemeest oodates kui ka nüüd olen aga oma kestaga pahuksis. Jah, ma olen äärmiselt õnnelik, et selle inkubaatorluse tulemuseks on väike kallis inimesehakatis. Jah, minu meelest on lahe tunda ja näha, kuidas ta siputab ja mu kõhu sellega liikuma paneb. Jah, ma tean, et see kõik on kauaoodatud ime ja see kõik on seda väärt.
See kõik aga ei lase mul end grammigi võrra ilusamana tunda.
Mina tunnen end kui hiiglaslik emalaev, kes ei saa ei keerata ega pöörata nii kui mõte tuleb. Ei, isegi enne seda. Nagu varem tavaks.
Ma ei saa hetkega kummarduda, Väikemeest kaisutada/sülle rebida, ringi joosta ja asjalik olla, lõputult ringi toimetada ja füüsilist pingutust nõudvaid toimetusi teha. Ma olen nii kuradima aeglane ja pean kaalutlema. Enne, kui mingi tegevuseni jõuan, on aju juba ammuilma muuga hõivatud. Keha ja mõte ei liigu koos.
Ükski riie mulle selga ei istu ja kui miski ka mahub, näen ma välja nagu mingi vormitu nässakas. Spets rasedate riided küll istuvad, kuid pole veel ainsatki kohanud, mis aitaks mul mu peegelpildiga rahul olla. Enam-vähem sobivad vaid liibuvad kleidid, kuna kõht oli eelmine kord ja on ka seekord teravalt ettepoole ulatuv. Talje ei kadunud mul ära kuni sünnituseni ja seegi kord e i ole selja tagant raseduse haisugi kahtlustada, kõik on teravalt ette suunatud. See omakorda tekitab olukorra, kus vabalt langev rõivas mind parajaks heinakuhjaks teeb. Sest kogu see kaadervärk + Siputis ise on ju vaja kusagile mahutada ning see kusagile on siis konkreetselt selle koha ees, kus vanasti sile kõht oli.
Ja oi kui rahul ma olin, kui 10 päeva peale sünnitust kõht täiesti sile oli :D Ma sain jälle liikuda ja kummarduda, ilma et miski ette jääks, isegi mitte nahavolt :) Sest see oli ka ikka parajalt jube, kuidas ma ei harjunudki oma suure kõhu olemasoluga ära - pidevalt lõin kõhtu vastu uksepiitasid ära ja ükskord viskusin isegi lumehange, kõht ees. Täielik idioot muidugi, kuid ilma kaasa mõtlemata oli väga raske aduda, et enne tuleb kõht ja alles siis muu kere. Vaikimisi teadmine oli ju, et esimesena puudutavad hange küünarnukid...
Veel - ma ei paindu enam vabalt. Et haaraks või sirutaks või mida iganes. Ma pean end sättima enne iga liigutust. Ehk siis eelnevalt kulutama aega seni täiesti tarbetuna tundunud mõtlemisele. Selle ajaga oleks asi juba 4 korda tehtud, kui mina ennast alles sätin!
Väsin kiiremini. Ei, lausa liiga kiiresti. Peale pingutust pean puhkama. Liiga sageli.
Mu sünnitus ei olnud just lillepidu, kuid olen alati arvanud ja arvan ka peale esimest kogemust, et iga kell olen valmis enne sünnitama kui rase olema. See kurnatus kehale on paras piin. Ja siis veel see enesega mitteleppimine.
Tean, et see sõnavõtt siin kõlab jõhkrana. Tean aga ka seda, et nii ma tunnen. Et ei ole nii, et rasedus on läbinisti üks "õnnistatud seisund". Jah, see eesmärk, mille nimel seda taluda, seda on. Kuid rase olemine rase olemise pärast mind ei veena.
Et jah, ma tahan lapsi, ma olen neid valmis sünnitama ja ma olen valmis nende saamise nimel ka rase olema. Sest see käib komplektis. Kuid ärge sundige mind ette kujutama, et ma peaksin rase olemist nautima ja end veel ka ilusaks pidama. Kui ma ikka tunnen, et ma näen õudne välja ja olen kui elevant portselanipoes, siis nii on ja see püüdlik vastupidises veenmine ei aita. See tekitab ainult plahvatusohtlikku olukorda!
Küll aga katsun ma selle aja kuidagi üle vegeteerida, mis veel jäänud on. Kahjuks on Väikemehe süllevõtmine ja temaga mässamine oluliselt raskendatud, kuid eks neid süümekaid kompenseerib siis väike Siputis, kes mind mõnuga togib. See ajab naeratuse tagasi näole ja annab teada, et see seisund ei ole igavene. Mõned kuud veel ja siis saangi taas kiire ja nõtke olla ja tõenäoliselt üliväsinuna oma kahe jõnglasega tegeleda :)
3 kommentaari:
Mina olen sinuga absoluutselt samas paadis.
Eriti lõpu poole on keha lausa ebardlik. Vabandust!
Jõhker tunudb see vist sellepärast, et sellega tõmbaks võrdumärgi justkui lapsega. Tegelikkuses see aga pole ju nii.
Ma ka mõistan :) Lõpukuud olid ikka puhas piin. Niigi oled ülitubli, et asja kaks korda järjest ette võtsid!
mul õnneks oli rasedused ikka megakerged. Mõlemal korral käisin veel 2 päeva ennem sünnitust pokkeriturniiril meestega kaarte tagumas :) Suur osa pokkerikaaslastets said alles 7-8 kuu aru, et oot, kas oled rase?? :D Ja polnd nigu aegagi siin mõelda, et olen rase, suurem mutukas tahtis oma osa ja tööd oli vaja kodus teha. Oma mehele pidin küll aeg-ajalt meelde tuletama, et halllloooo, ma olen 7 kuu rase ja TÕESTI ei turni mööda redeleid ja ei pese aknaid ja ei tassi 19 KG rasket veepütti või suuuuuri toidukotte. Ma võiks pigem 2 x rase olla kui 1 x sünnitada :D
Postita kommentaar