Siin maale kolimisega on minus aina enam hakanud peas ketrama kaks mõtet, mis mind ikka korralikult maakaks teeks :) Kanad ja mesipuud...
Kanade koha pealt mõtlen ja kaalun, see võib juhtuda, et kunagi ka teemaks saab. Enne hiiglasuur tiik kaladele ja suuremat sorti kasvuhoone, samuti puuviljaaiake, kuid ehk kunagi siiski.
Mesipuud on aga selline ammune salaunistus. Samas pole ma üldse mitte kindel, et ma viitsiks ja oskaks nendega õigesti jännata.
Jah, mett tarbin ma meeletutes kogustes. Arvan, et nii 10-12 liitri ringi ühe hooajaga. Üksi.
Ses mõttes ei arva ma aga, et mesi oleks jube otstarbekas oma aiast saada - üldse mitte. Olen seda liiki, kes pigem ostab kindlast kohast, kui ise mässata viitsib (v.a maitsetaimed, tomat-kurk-maasikas-õun-jmt, mida hea värskelt haarata). Kartulit ma näiteks küll maha panna ei viitsi ja sellega tegeleda, sigu kah ise kasvatama ei hakka, eksole.
Samas need värskelt munetud munad ja mõnusalt sumisevad mesitarud... Neis on midagi niiväga kodust. Kuigi meil Saaremaal maakodus ei olnud ei kanu ega mesimumme :)
Aga vot kodust tunnet need minus tekitavad... Kui sellest va jubeda haisuga kanasitast kah kuidagi kiirelt ja kergelt vabaneks, siis oleks ju puhta broo :) Ehk et alati korralikult maniküüritud käed ja kanasitt ei klapi, noh... Siuke pirtsperse siin ja räägib kanalast...
Aga unistada ju võib, eksole. Samas kardan, et kui ma jäängi kaaluma, siis ei saagi midagi toimuma. Isegi koera pole me siiamaani veel võtnud (ega võta veel mitu aastat) seetõttu, et liiga palju on vaja kaaluda nii looma omadusi, meie poolt talle pakutavat, liikumisruumi piiramist, kodus olemist versus äraolemist ja sadat muud asja. Lisaks peab minu jaoks koer olema suur ja kindlasti 100% õues - toas ma koera näha ei taha. Väikesel koeral ei näe ma maal otstarvet (selleks on mul kassid) ja kui juba loom on palju õues, siis see kasukaga leviv hais on minu jaoks talumatu. Seega tuppa ma teda ei taha.
Ja siis räägin kanadest ja mesimummudest, eksole :)
Kassid õnneks saavad ise hakkama, kalad tiigis kah. Mesilased saaks kah, kuid neile peab siiski oskuslikult lähenema.
Krt, ma olen ikka vana küll! Veel 10-15 aastat tagasi tahtsin küll elada maal, kuid kindlasti mitte maaka toimetusi teha, täna aga igatsen aina enam ja enam maakas olla :D Ainult et nt kalossid ja kummikud, millega aias mütata, peavad ikka stiilsed ja väljapaistvad olema :) Teisiti veel ei oska :)
Kanade koha pealt mõtlen ja kaalun, see võib juhtuda, et kunagi ka teemaks saab. Enne hiiglasuur tiik kaladele ja suuremat sorti kasvuhoone, samuti puuviljaaiake, kuid ehk kunagi siiski.
Mesipuud on aga selline ammune salaunistus. Samas pole ma üldse mitte kindel, et ma viitsiks ja oskaks nendega õigesti jännata.
Jah, mett tarbin ma meeletutes kogustes. Arvan, et nii 10-12 liitri ringi ühe hooajaga. Üksi.
Ses mõttes ei arva ma aga, et mesi oleks jube otstarbekas oma aiast saada - üldse mitte. Olen seda liiki, kes pigem ostab kindlast kohast, kui ise mässata viitsib (v.a maitsetaimed, tomat-kurk-maasikas-õun-jmt, mida hea värskelt haarata). Kartulit ma näiteks küll maha panna ei viitsi ja sellega tegeleda, sigu kah ise kasvatama ei hakka, eksole.
Samas need värskelt munetud munad ja mõnusalt sumisevad mesitarud... Neis on midagi niiväga kodust. Kuigi meil Saaremaal maakodus ei olnud ei kanu ega mesimumme :)
Aga vot kodust tunnet need minus tekitavad... Kui sellest va jubeda haisuga kanasitast kah kuidagi kiirelt ja kergelt vabaneks, siis oleks ju puhta broo :) Ehk et alati korralikult maniküüritud käed ja kanasitt ei klapi, noh... Siuke pirtsperse siin ja räägib kanalast...
Aga unistada ju võib, eksole. Samas kardan, et kui ma jäängi kaaluma, siis ei saagi midagi toimuma. Isegi koera pole me siiamaani veel võtnud (ega võta veel mitu aastat) seetõttu, et liiga palju on vaja kaaluda nii looma omadusi, meie poolt talle pakutavat, liikumisruumi piiramist, kodus olemist versus äraolemist ja sadat muud asja. Lisaks peab minu jaoks koer olema suur ja kindlasti 100% õues - toas ma koera näha ei taha. Väikesel koeral ei näe ma maal otstarvet (selleks on mul kassid) ja kui juba loom on palju õues, siis see kasukaga leviv hais on minu jaoks talumatu. Seega tuppa ma teda ei taha.
Ja siis räägin kanadest ja mesimummudest, eksole :)
Kassid õnneks saavad ise hakkama, kalad tiigis kah. Mesilased saaks kah, kuid neile peab siiski oskuslikult lähenema.
Krt, ma olen ikka vana küll! Veel 10-15 aastat tagasi tahtsin küll elada maal, kuid kindlasti mitte maaka toimetusi teha, täna aga igatsen aina enam ja enam maakas olla :D Ainult et nt kalossid ja kummikud, millega aias mütata, peavad ikka stiilsed ja väljapaistvad olema :) Teisiti veel ei oska :)
6 kommentaari:
Oi, see mesitaru (näed sõnademängu, jah? :D) õudus...
Mul vanaisal on ja niikaua olnud, kui mäletan. Kuna ma olin lapsena ka maakas, kõik suved komandeeriti maale, siis mu elu möödus koos mesitaredega. St mesilased IGAL POOL ja KOGUAEG :)
Pmst mullatööd olid võimatud, sest raudelt oli kuskil mõni mesilane, kes läks väga närvi, kui ma rohisin ja kohe oli surakas olemas. Ei möödunud mitte ühtegi suve, et ma ei oleks surakat (pigem mitut) kätte saanud, kuigi ma olin koguaeg väga hoolas neid vältima.
Meevõtu/vurritamise aeg on kõige kreisim, siis nad on kohal õigust mõistmas.
Samas jaa, see OMA mesi. Eriti meeldib mulle värsket kärjemett lutsutada. Vanaisa võttis ALATI esimese mee jaanipäevaks meile lauda.
Niiet mõtle, kas ikka tahad mesilasi :) Kui ma üldse maailmas millelegi allergiline olen, siis on see mesilase nõelamine. Ma lähen tohutult paistesse. Üks suvi (mu emal oli jaanipäeva paiku sünnipäev) sain suraka ära huule peale. Konkreetne silmad-kinni hamster olin. Ja siis oli ema sünnipäev eksole... "Teeme pilti ka!!!" Oli küll minu rõõm pildile saada... :)
Aga praegu me tahaks ka omale ühte mesitarut... Ilma mesilasteta küll... Aksessuaari ja sõnademängu jne mõtteshoovi peale :D
Sari-kommentaator taas tagasi :)
Tahtsin veel kalosside teemat ka puudutada :( Andsin lubaduse, aga pole saanud veel teele panna. Kuna meil oli see jalanumbri teema, siis minu 40 jalale sobis müüdav 38 kenasti, ilma et ma tahaks vilte sisse toppida või kolme paari villaseid sokke või midagi. Ja sellest väiksemaid ma leidnud hetkel ei ole.
Teiseks tekkis pahandus mu kasutatud tehnika osas ehk et ei olnud väga püsiv. Ma ei taha vaid kapi peale iluasju teha, soetasin uued värvid. Müüja reklaamis, et pidada olema elastsemad ja ei tule maha. Pole jõudnud üle katsetada, et kas tõesti nii. Ma ei taha teha sulle poolikut asja. Suured vabandused selle pärast...
Ma ikka olen ka seda kananduse värki mõtelnud. Kuigi endal pole veel oma maakodust haisugi. Aga unistama peab!
No ja ma siis siin mõtisklen, et ok, kõik see kaasnev sita- ja haisumajandus jne. Aga see hommikune kuke kisa? Magamistoast peaks seega see kanala ikka päris kaugel olema.:)
Ööbisin kunagi oma Saaremaa vanatädi kodus ja kella 5-6 ajal kriiskas mu unenäos mingi eriti vastiku häälega tegelane. Võttis aega, et aru saada - ei olnud unenäos, akna all siblis kari pärlkanu.
Haa, mul see hea asi, et vähemalt siiamaani ei ole ükski suts ei mesilaselt ega kelleltki teiselt mind mõjutanud kauem kui ehk tund-paar valutades :) Et ei ole karme reaktsioone ja loodan väga, et ei tule ka...
Aga jah, see kärje lutsutamine... Seda saab üleüldse nii kohutavalt harva ja ma vist olen oma 36 eluaasta jooksul vaid 2 korda üldse kärje ligi saanud, seega...
Ahvatlust jagub :)
Ja selle va kanade teema kohta sedapalju, et ma hea meelega kukke üldse ei tahaks... Nüüd aga hakkasin mõtlema, et äkki on siis vaja ikka või? Sry, ei tea kanandusest suurt midagi :D
Viljastatud munad mind ei huvita, tibusid ise toota ei tahaks, ainult viljastamata mune. Aga äkki on mingiks norm elukorralduseks siis kukke vaja või?
Vot siis on kindel kriips peal kogu sel ideepojukesel, kuna kuke kisa ei kannatama ma kohe üldse mitte... Ja kanu aedikust väljaspool kah mitte. Suuaed kuudiga ja pealt tugevalt kinni on ok, kuid hoovi peale siblima ja sittuma ärgu küll tulgu :D
Ja sa, Herz, oled ikka naljatilk oma murega :D
Mul pole üldse mitte kiire selle kalossiteemaga, mitte kusagilt ei põle :) See mõte iseenesest tundub lihtsalt nii armas, et kunagi mul sellised tähenduslikud papud olla võiksid, kuid millal, see pole üldse oluline ju :D
Mõte on see, mis siin loeb :D Et Herz oma käekestega ise tegi :D Tea, kas raatsiks jalgagi panna või imetleks niisama :D
Postita kommentaar