Draama

Oehh, olen mina ikka draamatseja.
Nimelt on meil nüüd ilmade soojenedes kassid, kes on terve elu tubased olnud (Vidrik 10,5 ja Rööbik 6 aastat vana), hakanud vaikselt ka õueõhku nuusutama. Kohe kuidagi ei tahaks neile seda rõõmu keelata ja nii me neid õue laseme, kui minekutahtmist on.

Vidrik lebos

 

Siiamaani on Vidrik uudistanud ümber maja, siis ümber kõrvalhoonete ja nii ta aina laiemaid ringikesi teinud on. Isegi mitmekümne meetri kõrgusel puu otsas istus kinni, kuna ei osanud õigetpidi alla tulla (pole ju seda harjumust titena mängides tekkinud ja tubasest trepist on ju tavapärane alla tulla nägu ees, eksole). Kui puu otsas need tunnid veetis, siis mõtlesin küll, et pole veel puu otsast kassi luukeret leitud ja küll ta alla tuleb, kuid ainsaks mureks oli siis võimalik põie vigastamine.
Nimelt toakass ei pruugi osata puu otsas pissile hakata (ega õuekasski seda tee - olete keegi kuulnud puu otsast tulevast kusevihmast???), eriti kui ta harjunud ainult oma kastil käima ja senimaani kinni hoidma. Kui seal puu otsas aga tuleb kõva pissihäda ja alla ronida püüdes kõrgelt kukkuma satub, võib täis põis maandumise ajal lõhkeda ja siis on adjöö kah.

Igatahes kuidagi ta lõpuks sealt alla tuli ja toas kastil omad asjad siis ka õiendas. Pärast seda püsis päevade viisi toas, ilmselgelt oli ebamugav kogemus.

Nüüd siis taas oma õuetiirudel asjatamas. Paistab, et on enesele leidnud turvaliseks lebotamis/jälgimiskohaks keldri katusealuse - seal ta sageli passib. Hea teada minusugusel ülemõtlejal :)

Eile oli aga see päev, kus tegi oma mitmetunniseid õue- ja metsatiire, vahepeal kodus lebotamas käies, nagu ikka, kuid pimeduse saabudes enam koju ei ilmunud.
Jah, ma tean, et kassil on öösel igati ok. Jah, ma tean, et see kerge miinus, mis öösel väljas, ei tee seni tubaselegi kassile midagi ja ta on tark ja leidlik, kuid siiski... Mõte, et ta on juba 10 aastat vana, õuekogemus puudub, ohtudest ei tea essugi, ümberringi munadega kasse luusimas rebuskitega võidu, mõni kährik pealekauba (kuigi kährik kassi jaoks reeglina liiga aeglane/kohmakas), käes on öö ja uued ohud ja ärkamised... siis loomulikult käisin ma õhtu otsa ukse vahel vaatamas, kas on koju ilmunud ja tahaks tuppa tulla.
Ei kedagi.

Kainelt mõeldes suudan ma täiesti adekvaatne olla ja respekteerida ka looduslikke valikuid, kuid olles 10 aastat selle karvakeraga koos elanud, tuleb ju ikka emotsionaalne noot sisse. Eriti minusugusel, kellel kainus vaid vajaduse korral ja väline :D
Nii ma siis õhtul voodis paar nuuksatust ja pisarat Vanamehe rinnale poetasin. No ei saanud teisiti, noh. Teadsin, et pean leppima sellega, et meie ühine tee selle kiisuga on nüüd tõenäoliselt lõppenud ja lootsin, et kui ta otsa sai, siis et ta vähemalt ei pidanud piinlema.

Seega võite arvata, kui laiale naerule mu nägu läks, kui hommikul esimesena allkorrusele läinud Vanamees hõikas: "Sipsik, arva ära kes koju tuli!"
Oehh :):):)
Nüüd ta siis magab korrustevahelisel trepil juba mitu tundi :) Isegi karvad pole pussakaks läinud, ikka veel siidiselt sile karvik :)

Nüüd käigu oma tiirudel rahumeeli. Esimene öö väljas on üle elatud, nüüd edaspidi on küll kõik lihtsalt looduslik valik või kättejõudev aeg. Temal ilmselgelt oskused olemas.

Rööbik on lollide nägude meister

 

Küll aga puuduvad oskused Rööbikul :D No ja ega sel lumivalgel titeiseloomulisel tegelasel pole ju ka kaitsevärvi ega miskit. Temaga on nii, et tormab õue, kui aga uks sulgeda, hakkab koleda häälega ukse taga lõugama ja poeb paanikas ka väiksest uksepraost tagasi tuppa.
Parem ongi, kuna see tegelane on nii totu küll, et rebast nähes läheks tõenäoliselt end ta vastu nühkima, mitte ei taipaks varjuda :)