Sellest, kui hullupööra ma tuld armastan, olen juba kirjutanud.
Küll aga oli mu leegiarmastus lapsepõlves tunduvalt karmim kui täna.
Pidevalt sai kuskile lõkkeid tehtud. Õnneks ikka nii palju mul oidu peas oli, et tuli oli alati äärmiselt kontrollitud ehk siis ümbrus pidi olema mittesüttiv. Nt vanades varemetes, kus ümberrigi ainult kiviklibu ja kindlasti mitte mingit rohtu, mis võiks tuld edasi viia. Eks oli mulle piisavalt loenguid peetud sel teemal ja endal kah oid ikka peas.
Jaburaks läks asi aga tõrvikutega.
Nimelt leidsime maal vanavanemate juures naabrite prügimäe, kus oli millegipärast tuubide viisi kummiliimi. Ei, me ei olnud (nagu tollalgi juba kombeks oli) "moodsad" lapsed ega hakanud seda, kilekott peas, nuusutama (kuigi teadsime juttude järgi küll, kuidas seda tegema peaks, kuid polnud huvi), me tegime neist tõrvikud :D
Kummiliim tuli tuubist välja pigistada, natuke peopesade vahel plätserdades õhuga segada (tahkemaks muuta) ja siis ümber pulga mässida. Päris head tõrvikud tulid :)
Millalgi sai kummiliim otsa, vajadus tõrvikutega ringi lehvida aga jäi.
Otsustasime katsetada pigiga. Suvel kuumal ajal olime paljajalu tee peal joostes tundnud, kui mõnusad pehmed on asfaldil pigiloigused kohad (tolmuga segunenud sulanud pigi oli kui padi jala all ja ei kleepunud ega midagi) ja nii me pulgad kätte haarasime ja tee peale suundusime. Otsisime välja pigiga rohkem täidetud kohad ja asusime pulkasid neis keerutama.
Jälle saime head tõrvikud :D Ainus jama oli selles, et tee muutus auklikuks ja pigi sai otsa...
Aga polnud hullu, järgmiseks suveks täitis kolhoos need jälle ära ja voila, uus tõrvikumaterjal taas olemas :D
Täna mööda sedasama teed sõites ei jõua minevikulollusi ära kiruda, kuna need augud on igavesed :) Enam ei täida keegi neid pigiga, nüüd veetakse kruusa, kuid selle sõidavad autod aja jooksul aukudest välja...
Vähetähtis külavahetee kah, ei hakka keegi seal suuri teeparandustöid ette võtma.
Küll aga oli mu leegiarmastus lapsepõlves tunduvalt karmim kui täna.
Pidevalt sai kuskile lõkkeid tehtud. Õnneks ikka nii palju mul oidu peas oli, et tuli oli alati äärmiselt kontrollitud ehk siis ümbrus pidi olema mittesüttiv. Nt vanades varemetes, kus ümberrigi ainult kiviklibu ja kindlasti mitte mingit rohtu, mis võiks tuld edasi viia. Eks oli mulle piisavalt loenguid peetud sel teemal ja endal kah oid ikka peas.
Jaburaks läks asi aga tõrvikutega.
Nimelt leidsime maal vanavanemate juures naabrite prügimäe, kus oli millegipärast tuubide viisi kummiliimi. Ei, me ei olnud (nagu tollalgi juba kombeks oli) "moodsad" lapsed ega hakanud seda, kilekott peas, nuusutama (kuigi teadsime juttude järgi küll, kuidas seda tegema peaks, kuid polnud huvi), me tegime neist tõrvikud :D
Kummiliim tuli tuubist välja pigistada, natuke peopesade vahel plätserdades õhuga segada (tahkemaks muuta) ja siis ümber pulga mässida. Päris head tõrvikud tulid :)
Millalgi sai kummiliim otsa, vajadus tõrvikutega ringi lehvida aga jäi.
Otsustasime katsetada pigiga. Suvel kuumal ajal olime paljajalu tee peal joostes tundnud, kui mõnusad pehmed on asfaldil pigiloigused kohad (tolmuga segunenud sulanud pigi oli kui padi jala all ja ei kleepunud ega midagi) ja nii me pulgad kätte haarasime ja tee peale suundusime. Otsisime välja pigiga rohkem täidetud kohad ja asusime pulkasid neis keerutama.
Jälle saime head tõrvikud :D Ainus jama oli selles, et tee muutus auklikuks ja pigi sai otsa...
Aga polnud hullu, järgmiseks suveks täitis kolhoos need jälle ära ja voila, uus tõrvikumaterjal taas olemas :D
Täna mööda sedasama teed sõites ei jõua minevikulollusi ära kiruda, kuna need augud on igavesed :) Enam ei täida keegi neid pigiga, nüüd veetakse kruusa, kuid selle sõidavad autod aja jooksul aukudest välja...
Vähetähtis külavahetee kah, ei hakka keegi seal suuri teeparandustöid ette võtma.
4 kommentaari:
Ma kahtlustan, et need teeaugud ei ole seal seepärast, et meie 20 aastat tagasi pigist tõrvikuid tegime 😃 ilma nendeta oleksid ka tees tõenäoliselt augud. Aga pigi jutt toob suve meelde, ja selle lõhna, kui vihm sadas soojale asfaldile... See on suve lõhn! Koos niidetud muru lõhnaga...
:D:D:D
Ega ma ka arva, et meie tekitatud need augud, ju need ikka algusest peale nõrgemad kohad, kuna pigi niisaama ju ühte kohta ei valataks :)
Aga ikka on kahtlus, et me süvendasime probleemi :)
Aga vot seda suve lõhna hakkan ma nüüd ka ootama... Omaenda värskelt niidetud muru ja suvesoe märg asfalt, kui vankriga end ringi kobistama vean... päike pea kohalt lõõskamast just lahkunud ja õrn värskendus langeb maale. Oijahh :)
Huvitav, kas tänapäeva lapsed ka midagi sellist veel välja mõtlevad.
Kuidagi jube armas oli seda lugeda.
Ma ise tahaks ka loota, et tänapäevalgi lastel fantaasiat jagub (heas mõttes siis) ja kogu aega ainult toas arvutis/telekas või kahjustavaid lollusi tehes ei veedeta...
Postita kommentaar