Nädal 7 (veebruar)

Jätk eelmise nädala lõpu õudustele.
Vanem Poiss läheb magama ja südaöö paiku pistab röökima. Nii igal ööl ca kolmverand nädalat. Iga mõne tunni tagant karjub. Gaasid. Ropud. Ja ilmselgelt väga-väga valusad.
Kui gaasid väljas, rahuneb. Järgmise korrani. Aga see pole veel kõik - kõig jõhkram on see, kui laps mitmel õhtul ärkab unest oksendamise peale... Arusaamatus, paanika... Kurb kohe seda väikest inimest kallistada/lohutada ja muudkui voodiriideid vahetada.
Ja räägib, et hambad valutavad. Ju see 20. siis liiga teeb... Vaadata eriti ei lase.

Noorem Poiss vintskleb öösiti palavikus. Nohu ja köha ja hammaste tulek... Pühapäeval pistabki 3. hammas otsa igemest välja.

Minul ei ole midagi haruldast, kui ööpäevane uni on 1,5 tundi... Kui üks omade probleemidega lõpetab, siis teine alustab ja mis mul seal siis magada. Samas vahepeal kingiti mulle ka 1 lausa imeline öö! Terve öö kohta ainult kahel korral Noorema Poisi nosimispaus, a 20-30 minutit ajakuluga. Ehk siis ööunest ainult ca 1 tund maha arvata :D Ja mitte üht muud piuksu ega rabelemist :)


Ilm oli võrratu. Uskumatult palju päikest. Ja meie istusime toas :) Aga ega toaski päikese vastu miskit ole.

Vanem Poiss sai siis 2 aastat vanaks ja puha :) Kahjuks tänu haige olemisele ei saanud sõpradega koos tähistada ega keskit. Aga lohutan end sellega, et ega ta suurt adunud küll, et miks ta kingi saab ja miks tort tuld purskab. Järgmisel aastal juba olulisem see tähistamine.

Uus lemmiksõna on kitarr. Iga kord, kui plaadilt kitarrimuusikat kuuleb, hüüab üle maja: kitarrrrr, kitarrr! Jajaa, me kuulsime küll, juba esimesel korral! :)
Hetkel on väga in teema värvid. Neid me õpime hoolega ja nii siis muudkui osutatakse kõigele ja räägitakse mis värvi ese on. Ja siis muudkui kinnita ja kinnita :)
Täiesti selged on punane, sinine, tullane (kollane), roheline, lilla, muhhh (must) ja enamasti ka valge. Roosa, oranž ja beež ununevad järgmiseks päevaks ja siis vaja taas kordama hakata.
Himus jutupaunik on igatahes. Muud ei ole kui üks patramine ja juba hakkavad esimesed lahedad killud tekkima. Ses osas läheb nüüd varsti lõbusaks :)

Noorem Poiss on endiselt tõeline naerukajakas. No iga kord, kui pilgu tabab (olgu see siis päeval või ööhämaruses või hommikul ärgates), valgub üle terve näo hiiglasuur naeratus. See on ikka imeline aeg, kui neil veel puudub piiride katsetamise tujukus ja nad ongi kogu aeg siiralt rõõmsad :)

Sõberipäeval oli Vanamees kodust kaugel üht üritust jäädvustamas ja seda enam üllatas ta mind, kui koju koos lillede ja pisikeste meenetega tuli... Oli ju omavahel juttu, et me ei pea sest päevast... Ja mul polnud südamekujulist kookigi küpsetatud ega miskit :D

Tundub, et haigused taanduvad. Vahelduseks. Mõneks ajaks.

Nädal 6 (veebruar)

Ma lihtsalt näen siin pildil Vanamehe nr 45 saabastes ja tubastes retuusides nii hurmav välja, et pean selle talletama. Hea, et meil hoovis privaatsus on, vastasel juhul tuleks moepolitseiga tegemist :)

Nädala esimene pool oli väga mõnus. Kodune ja rahulik, lisaks veidi sättimisi/seadmisi ja natuke ka ümberehitust. Ja plaane edasiste toimingute ajakava koostamisel.

Nädala killuks sai 4.veebruari Valimisstuudio. Ma saan aru, et stand up komöödia on praegu popp, kuid et see žanr ka ERR-i Valimisstuudiosse on jõudnud, oli minu jaoks üllatav. Ma pole pikka aega nii palju naerda saanud :) Need "Äähhh?", "Palk vähemalt tonn!" ja "Kaitsekulutused vähemalt 2%!" jäävad mulle kindlasti aegadeks meelde. Nagu palju muudki tollest saatest :)

Neljapäeval poistega arstil. Ühel 2a ja teisel 6 kuu ülevaatus.
Vanem Poiss siis 13,5kg ja 93cm (mis annab pikkuse "väidetavaks eelduseks" ca 186). Ehk siis enne 2-ks saamist on kasvamise hoog vähenenud.
Räägib hirmus palju ning suht palju on ka 4-sõnalisi lauseid. Neist esimene oligi sel nädalal: "Venna tule(b) issi oppa!". Hetk hiljem, kui venna pepupesu vaatles, nentis fakti: "Palju-palju kaka, venna".

Noorem Poiss 9,6kg ja 71cm. Tema oli juurde võtnud napid 150g. Arst aga arvas, et muretsemiseks pole põhjust, kuna ta rahmeldab ja liigub nii hirmus palju. Ja sööb ju endiselt palju ja ega see kõik energiaks lähe, muist tuleb ikka välja ka :) Arst vaataski poissi ja tegi talle etteheiteid, et kuhu ta kiirustab, ta peaks roomama ja pöörama ja istumist õppima. A kus sa sellega - tal vaja hirmsa kiiruga käputada ja võimalusel muudkui end tugede najale vinnata ja siis õndsa näoga edasi marssida.
Nüüd puudub igasugune võimalus nt kööki võileiba tegema minna - selle aja sees on ta raudselt jõudnud kuhugi, kuhu ei tohiks (nt välisukse juurde, kuuma kaminaklaasi uudistama, trepi alumisele astmele jne) või seistes käekesega õnnelikult vehkides ka teise käe pittu võtnud ja ümber kukkunud.

Igatahes - kasvavad mühinal :)

Reedest alates keeras suht enamus aga peppu.
Oli plaan Saarde minna. Tuul oli 2m/s, Sõrus ja Triigis (sadamad) alla 10m/s. Ja tuleb teade, et "Seoses tugeva tuulega praam ei sõida". Wtf? Teate, kui teil on probleeme Taani väinadest voogava lainega või hoovustega, siis teavitagegi reisijaid selliselt. Kedagi ei huvita, et need nähtused on tuule poolt mõjutatavad. Kusagil vehib liblikas kah tiivaga ja ei tea mis orkaan sest välja tuleb, eksole. Usutavuse huvides ei tohiks teavitus koosneda lühikesest tekstist, kus räägitakse tuulest...

Igatahes, s*** oli keema aetud ja kiiresti vaja ringi mängida oma sõit. Et ei tekiks pikki ooteaegu kummaski sadamas ja mannergul poleks vaja ka kihutada. Ega neid praamiaegu ka ju niiväga valida ei ole ja lisaks sõidab laste ööune graafik sisse.

Kiiresti-kiiresti kalkuleeritud ja minekut. Üle mannergu. Kahe praamiga ja palju pikema teekonnaga.
Aga minna oli vaja.
Poisid olid tublid, nii praamidel kui autos.

Laupäeval hakkas Vanem Poiss oksendama. Õhtul saunas haarasin mina suure kausi ja väljutasin kogu mao sisu. Isegi hommikusi pudrule asetatud mustikaid oli näha... Terved ja ilusti pundunud...
Igatahes seal kausi kohal kõõksudes lubasin endale, et edaspidi närin lihatükid väiksemaks... (loodetavasti keegi ei lugenud seda siin söögi kõrvale).

Tagasi pidime sedakorda sõitma juba pühapäeva hommikul. Loomulikult praam ei läinud, kuna tuul oli rannikul iiliti 28m/s. Ok, arusaadav. Kuna ka Vanamees oli siruli jäänud, siis sellise laatsaretina (minul palavik ja kaaluta olek) ringiga sõitma ei hakanud. Õhtul aga enam ei jaksanud minna, kuna see viirus on ikka päris jõhker.
Selles mõttes oli jube hea, et Saares olime. Ema võttis laste kantseldamise enda kanda ja me saime haiged olla.
Pühapäeva õhtul murdus ka kõige tugevam - Noorem Poiss palavikus. Ja köhas. Ja nohus. Ja kõht lahti. Äge.

Et siis jah. Sellenädalane ilm oli vahelduv ja saun okseralliga.

Nälg

Eeeeemmm... ei olegi siis suppi või?

Olen siin kirjutanud, kuidas peale kõhuviirust on Vanem Poiss iginäljane ja reaalselt kogu aeg peab tal miskine söögipoolis käepärast olema. Kui ei ole, käib hoolega küsimas.

Täna hommikul, kui mulle tundus, et tal vist on kõht ilusti täis, astus laps peale kerget mängutiiru minu juurde ja küsis "Emme, muhmin?". Vastasin, et vot täna hommikul meil ei ole muffineid. Laps mõtleb hetke ja teeb uue katsetuse: "Panni?". "Ei, kullake, pannkooki ka ei ole. Kas sa tahad jälle süüa?"
Laps on juba üsna nõutu ja on näha, et pingutab lahendust leida. Lõpuks haarab justkui õlekõrrest: "Suppi?"

No see peab ikka nälg olema, kui teiseks hommikueineks suppi soovitakse :) Või siis olen lihtsalt mina liiga stampides kinni.

Igatahes läksin ma kööki putru keetma.

Nädal 5 (jaanuar)

Ilm sama. Selle vahega, et pühapäeval sadas piltpostkaart maha.

Nädala kild tuli hr Vassiljevilt. No ma pole ammu enam nii südamest naerda saanud :D Et ikka uskumatu küll, milles kõiges naised süüdi on :D
Edu poliitikas!

Muidu? Kool-kool-kool-kool. Ja semestri lõpetamine. Ja kool-kool-kool-kool.
Ööuni keskeltläbi 4h igal ööl, miinus 1-2 korda Noorema Poisi söötmiseks ärkamine.
Seetõttu vedas nädala lõpuks tervis veidi alt ja tekkisid lausa tasakaaluhäired, kuid siis sain veidi puhata ja taastusin :)

Vanem Poiss on lasteaias oma õgardlusega jätkanud. Nt ükspäev oli söönud lõunaks 4 portsu kalasuppi, õhtuks 2 portsu omletti/võileiba. Supid üldse mekivad talle hästi, ülejärgmisel päeval oli ka seljankat söönud 3 portsu... Pakkusin juba, et peaksin ehk mitme lapse eest toiduraha maksma hakkama :)

Uueks hobiks on tal kasside taastamine. Leiab kassikarva, siis läheb kassi juurde, surub karva kassile kasukasse ja teatab "Peitu!". Et kust ripakile, sinna tagasi :)
Ja joonistamine... No mina aru ei saa - üks meist on alati temaga koos, kui ta ärkvel. Ainult a la kempsus käies eemale või Nooremat Poissi üles magama viies. Mõned hetked, eksole. A selle mõne hetke tulemusel on ilmunud meil joonistused põrandale, lauale, sügavkülma kirstule, akendele... Millal??? Täielik müstika. Teab küll, et joonistada tohib vaid paberi peal, kuid kuidagi on need šedöövrid muudele pindadele ilmunud...
Õnn, et on veepõhised vildikad ja saab lihtsalt ära pesta. Aga siiski!

Muidu on armas. Käib vennal suud pühkimas, kui tollel kett maani ja tassib mänguasju ette. Järgmine hetk jälle krabab kõik sülle ja kisub käest ning viib eemale. Siis toob jälle uued asjad... Hirmus korraldaja.
Vahel on riiakas. Siis hakkab jalgpalluriks ehk annab vennale kolbaga koksti vastu pead. Äärmiselt vastik komme ja suur tülide allikas meil. Tegeleme.

Sõnu tuleb iga päevaga juurde. Täitsa selged ja asjalikud. Enam ei ole "Puta-puta, nana tuu!" nii, et vaid mina aru saan. Ikka selge tekst. Põhiliselt 2-3-sõnalised lausehakatised. Teeb end suurepäraselt selgeks. Mõned väljendid on muidugi tõlget vajavad, näiteks kollane on tullane (õpime parasjagu värve), pliiats on piila ja linnutibu on linnulibu...

Koos meeldib neile peitust mängida... Tähendab see siis seda, et üks lidub laua jala või muu kitsa koha taha ja sealt siis kikutavad üksteist. Ja lõkerdavad vastastikku pilkkontaktis olles niimoodi naerda, et mul tahaksid kõrvad mimoosi kombel rulli keerduda :)

Ja Noorem Poiss... No selle selliga pole miskit peale hakata.Vähe sellest, et end tugede najale püsti ajas - nüüd otsustas ka tugede najal käima hakata. Käed toolile ja seda enda ees lükates minekut! Ise ei oska päkkagi õigesti asetada... Aga nii, kui teda tagasi käpuli panen (sest mulle ei meeldi, et ta 5-kuusena tugede najal käib), hakkab riidlema ja vudib kiiresti mõne serva ligi, et end püsti vinnata.

Istuma hakkas kah sel nädalal. Aga ise istesse ei tõuse. Küll aga laskub istesse püstiasendist :D Kui just spagaati ei vaju, endal jahmunud ilme näol :) Ja põlvitamine on ka selge.
Ja kukub... Sest no ega pole ju vaja kahe käega hoida, kui millegi najal seisma jääd. Siis tuleb ühe käega vehkida ja tasakaal kaotada. Või siis teine käsi ka lahti lasta - mats ja maaühendus.
Oehhhhhh......

Saunas ei toimunud miskit erilist :D Lollusi ei teinud, hea oli.

See tunne...

Teist last oodates oli mul veidi kummaline ja väga-väga-väga salajane hirm: kas ma suudan teist last sama palju armastada kui esimest? No ei ole ju võimalik, et mu sisse mahub veel rohkem seda tunnet...?

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii rumal!
See tunne... See kasvab. Kohutava kiirusega. Iga lapse lisandumisega ning seejärel iga päevaga, mil neid särasilmi imetled. Vahel vaatad ja tunned lausa füüsiliselt, et süda tahab sees katki minna, nii armastust täis on. Ei mahu ära!
See tunne on lihtsalt uskumatu. Ja see tänutunne, et ma saan seda kogeda...

Vahel ma kaklen ja riidlen nendega. Ja siis tunnen tohutuid süümekaid, et ma peaks ju targem olema... Aga olen nagu olen, emotsionaalne ja kärsitu. Ja siis kurvastan, et riidlesin. Ja siis tuleb see pisike inimene su juurde, asetab oma käekese su jalale/käele/näole, lausub imestav-kaastundev-küsivalt "Emme?!" ja on mõnda aega maailma kõige pai´m laps.
Ja kui siis silitad neid väikseid tegelasi ja nad justkui nurru löövad, õnnis naeratus näol... Või kallistad ja tunned, kuidas väikesed käekesed sinust kui maailma kindlaimast kindlusest hoiavad... Või kui teed magava lapse imeliselt pehmele põsele musi ja ta läbi une naeratab... Ja siis muudkui musitad ja musitad ja vaatad heldinult, kuidas naeratus aina suuremaks venib... Ja siis kutsud end korrale ja lõpetad, kuna päris ärkvele ka ju ei tahaks teist musitada, muidu hakka jälle magamamineku teemadel vaidlema :)

Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Ja ei suuda ma aru saada, mida head olen ma teinud, et ma seda kogeda saan...

Sain hingelt ära...