Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii rumal!
See tunne... See kasvab. Kohutava kiirusega. Iga lapse lisandumisega ning seejärel iga päevaga, mil neid särasilmi imetled. Vahel vaatad ja tunned lausa füüsiliselt, et süda tahab sees katki minna, nii armastust täis on. Ei mahu ära!
See tunne on lihtsalt uskumatu. Ja see tänutunne, et ma saan seda kogeda...
Vahel ma kaklen ja riidlen nendega. Ja siis tunnen tohutuid süümekaid, et ma peaks ju targem olema... Aga olen nagu olen, emotsionaalne ja kärsitu. Ja siis kurvastan, et riidlesin. Ja siis tuleb see pisike inimene su juurde, asetab oma käekese su jalale/käele/näole, lausub imestav-kaastundev-küsivalt "Emme?!" ja on mõnda aega maailma kõige pai´m laps.
Ja kui siis silitad neid väikseid tegelasi ja nad justkui nurru löövad, õnnis naeratus näol... Või kallistad ja tunned, kuidas väikesed käekesed sinust kui maailma kindlaimast kindlusest hoiavad... Või kui teed magava lapse imeliselt pehmele põsele musi ja ta läbi une naeratab... Ja siis muudkui musitad ja musitad ja vaatad heldinult, kuidas naeratus aina suuremaks venib... Ja siis kutsud end korrale ja lõpetad, kuna päris ärkvele ka ju ei tahaks teist musitada, muidu hakka jälle magamamineku teemadel vaidlema :)
Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Ja ei suuda ma aru saada, mida head olen ma teinud, et ma seda kogeda saan...
Sain hingelt ära...
3 kommentaari:
Ma arvan, et vist kõik teist last ootavad naised tunnevad seda väikest tobedat salahirmu :) Sest kogemust ju pole ja kõik näib nii ulmeline niigi...
Muus osas 100% nõus. Ja see on sulle tänu selle eest, et nad sünniküpseks kannad, ilmale tood ning "suure tüki endast" neile annad ja kogu ülejäänud elu neid kõigist ja kõigest tähtsamaks pead :)
See on nii, sest nad on väga oodatud lapsed. Lihtne. Muud ei olegi tegelikult olnud vaja teha.
see hirm, kas suudan uut armastada...pole vahet, mitmendat ootad. alati on see tunne. aga siis on juba teadmine. et suudad. puhtalt fakt.
Postita kommentaar