Nälg

Eeeeemmm... ei olegi siis suppi või?

Olen siin kirjutanud, kuidas peale kõhuviirust on Vanem Poiss iginäljane ja reaalselt kogu aeg peab tal miskine söögipoolis käepärast olema. Kui ei ole, käib hoolega küsimas.

Täna hommikul, kui mulle tundus, et tal vist on kõht ilusti täis, astus laps peale kerget mängutiiru minu juurde ja küsis "Emme, muhmin?". Vastasin, et vot täna hommikul meil ei ole muffineid. Laps mõtleb hetke ja teeb uue katsetuse: "Panni?". "Ei, kullake, pannkooki ka ei ole. Kas sa tahad jälle süüa?"
Laps on juba üsna nõutu ja on näha, et pingutab lahendust leida. Lõpuks haarab justkui õlekõrrest: "Suppi?"

No see peab ikka nälg olema, kui teiseks hommikueineks suppi soovitakse :) Või siis olen lihtsalt mina liiga stampides kinni.

Igatahes läksin ma kööki putru keetma.