Mis seal´s ikka

Pikk-pikk vaikus taaskord olnud siin. Aga noh, elu nii kiire, et õhtuti arvutit avan vaid erandkorras ja siis teen ära need erandkorra asjad. Muu ootab. Ja blogiseda läbi telefoni ka ei viitsi. Seega on nagu on.

Aga mis seal’s ikka.

Vahepeal keeras uus number ette. Eriti armas oli see, et veel nädal hiljem jooksid tuttavad lähedalolevasse lillepoodi, kui mind liikumas märkasid ja sadasid kallistustega kaela:) Kuidagi ütlemata armas. Söögilaud küll suhteliselt suur meil, kuid lillede alla mattunult sinna kogu perega ühel ajal sööma ei mahtunud:)

Muidu üritan hetkel aga tervislikumalt elada. Ehk saab harjumuseks. Läbimõeldud/arvestatud toit, mis suhu läheb (kevad ja puhastus ja dieet, eksole), ei alkoholile, ei maiustustele, ei saiakestele-pirukatele,  jah hiljemalt kell 22-23 voodisseminekule. Äratus kell 6 nagunii ja no tuleb oma keha poputada ja talle puhkamist lubada.

Ca 50 päeva seda režiimi peetud ja ei olegi raske:) Sinna sisse jäid ka veinita/tordita naistepäev ja meie 8a Vanamehega, samuti mu uue dekaadi ettekeeramine.

Kõige selle raames tundun endale vahel superemana :D Täiesti tavapärane õhtu köögi osa (lisaks muule elule ja perenaisekohustustele) on näiteks järgnev ühel ajal ja korraga: ahjus küpseb kalkunifilee (mulle), potis keeb lillkapsas (mulle), pannil praevad makaronid singiga (poiste soov ja lasen neil ise ka vahel tellida, et mitte liiga nõudlik lapsevanem olla) ja samal ajal mikserdan vahukoort, et mustikamuffineid vahukooremütsikesega elavdada (poiste soov).

Vanamehe peale ei pea igapäevaselt mõtlema, kuna see pidevalt tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sel aastal korraldab teine õige mitu reisi ja teine poolaasta ma arvan, et rohkem aega me ei näe kui näeme:)

Vahepeal tekkis meil siin oht lammastega ümber piiratud saada, kuna üks lambapidajast eemalasuv naaber ihus hammast meie metsaga piirneva maatüki peale, kuhu oma lammaste karjamaa laiendada. Mets maha ja lambad peale. Ühte külge ta juba sai maa ostetud, nii et sumedal suveõhtul ei pääse me meloodilisest lambakoorist niiehknaa. Oleks teise külge ka õnnestunud, oleks läinud tehinguks ka kolmanda külje maaomanikuga. Nüüd aga napsasime meie vahepealt selle 3,5 hektarit metsa ära ja päästsime end piiramisrõnga ohust. Et vahva, kui inimesed tegelevad ettevõtluse ja tootmisega ja isegi käime nende käest liha-juustu jne ostmas, kuid ümber oma maa-ala me ka liiga palju lambaid ei taha :) Määgigu muus suunas.

Seega siis tuli aju tööle panna ja leida võimalused mets ära osta. Hing jälle kinni. Nüüd lasime selle hoopis võserikust puhastada ja parkmetsaks rajada. Meil oma kohalik metskitse karigi tahab mugavamalt liikuda ja saab sinna söötmiskoha neile teha ja varje pildistamiseks.

Aga meie metskitsed on lahedad tegelased. Puhkepäeva hommikul on täiesti tavapärane neid kuskil hoovile jalutamas näha. Hiljuti näiteks märkasin hommikukohvi juues, et piilub üks keldri nurga tagant. Jalutab mustsõstrapõõsaste vahele ja nakitseb rohelisemat rohtu otsida. Oleme poistega kuss ja jälgime. Lõpuks oli neid otse maja ees hoovil 8 (3 isast ja 5 emast). Sõid rahulikult rohtu nii veerandtunnike, kuni lõpuks otsustas üks mu okasteta põõsasroosi tippe nakitsema minna. Avasin akna ja ütlesin rahulikult, et nii see nüüd küll ei käi. Vaatas mulle ehmunult 7m pealt vastu ja tükk aega ei taibanud minema kapata :D

Aga meie rebane ja meie kährik on ää surnud :( Pole neid enam hulk aega näinud. Siile peaks üksjagu aga olema, ootab millal need ringi tuterdama tulevad. Metsnugis juba laseb mööda puid ja häirib vareste pesapunumiskatsetusi.

5

Tiigrikutsu esimesel Jääkala festivalil

Nüüd siis aeg niikaugel, et mu esimene laps juba 5 täis. Ikka uskumatult kiiresti läheb see aeg!
Kui ta sündis, oli samasugune mõnus krõbedapoolne talv nagu selgi aastal. Mäletan, kuidas taarusin vastlapäeval oma hiiglasuurt kõhtu ees lükates poodi, et osta vastlakukleid. Õhtul ootas ees haiglasseminek ja salvestasin ahnelt oma viimast päeva ilma kõhuvälise lapseta. Lumi krudises saapa all ja päike paistis tohutu eredusega.

Sel aastal langesid sünnipäev ja vastlapäev kokku. Ilm oli samuti imeline, nii et lumelt peegelduvas päikeses oli raskusi isegi silmi lahti hoida. Super päev :)

Poisid hoiavad aina saledamat joont. Pikkust ikka lisandub, kaalu pea mitte. Praegused mõõdud siis 5-aastasel 113cm ja 18,8kg ning 3,5-aastasel 102cm ja 16,4kg. Kui Noorem Poiss sündis pikemana (57cm vs 53cm), siis mõni kuu hiljem oli pikkuse poolest ikka Vanem Poiss ees ja on seda suhtmõõduna siiamaani. Kuigi vahe on vähenemas ja noorem võtab hoolega järele :)

Viiesekssaanu ei loe ikka veel. Tähed selged, kuid kokku ei veeri. Kirjutab kokku küll, kuid maha ei loe. Minul juhe koos :D

Suurim huvi on hetkel maailma mastaapsus. Universum, tähesüsteemid, Maa koosnemine, vahemaad, Saturn ja Jupiter. Ega ta neist adu, endalgi tegelikult raske seda kõiksust mõista ja veel keerulisem selgitada :D Aga kuna uurib nii hoolega, siis tuleb ju vastused leida (gravitatsioon, planeetide pöörlemine, metalli sulamine, Maa tuuma sügavus, vulkaani olemus, Päikese kaugus jne jne jne).
Endiselt pakuvad huvi luustik ja veresoonkond.

Liidab, kuid ei lahuta. Tüütab kõiki sellega, et tahab pidevalt sajani lugemist etelda. Vahel istub lihtsalt trepil ja loendab sajani.

Suust on lahkunud 1 hammas ja veel üks loksub.

Vajusin läbi trammi põranda

Tallinn. Tramm.
Sõidame kambakesi Loodusmuuseumisse lastele Eestimaa eluolu tutvustama. Vanem Poiss (4a) seisab minu vastas viimase üksiku istme kõrval. Vaatab sellel istuvat naisterahvast pikalt ja põhjalikult ning ehtsa maalapsena esitab mulle selgel valjul häälel kommentaari: "Emme, see tädi siin on nagu pull". Lihtsalt, fakti konstanteeriva tooniga.

"?????????????????????????????????????????????"
Tunnen, kuidas kõrvad lähevad kuumaks ja üritan aru saada, mis sellise ütlemise põhjustas. Näkku ei näe, kuna olen naisterahva selja taga ja tema näo ette uudistama küünitada oleks enam kui imelik.
Laps päästab mind segadusest, lisades pikema kommentaari: "Sellel tädil on rõngas läbi nina. Täpselt nagu pullil."
Puuuuhhhhh......
Asun siis selgitama, et inimestel on rõngaid igal pool. Kõrvades väga sageli, kuid päris paljudel on ka keele sees ja huule küljes, ka ninas ja kulmus ja olen isegi põses olevat ehet näinud... Kaelast allapoole ei hakanud oma selgitustööga minema.

Seekord vedas. Laps sai aru ja võttis vaid teadmiseks.
Mina loodan aga siiralt, et äkki ei saanud trammis istunud naisterahvas meie omavahelisest vestlusest aru. Ehk oli muukeelne...
Vähemalt laps sai targemaks :) Tema ju lihtsa maalapse olemisega tõi enesele tuttava võrdluse. Kuigi mul pole õrna aimugi, miks ja kus ta oleks võinud ninarõngastatud pulli kohata... Pigem kahtlustan siin multikaid ja maalapselisusega pole siin miskit pistmist :D

Võiks juba harjunud olla?

Nii kliima muutumisega kui loomadega elutoas.

Kits vahib hommikul aknast sisse...
Detsembrikuus tuterdavad ringi siilid ja õitsevad sinililled...
Jaanuarikuus liblikas lumekirmel...
Eriti tigedad ja verenäljas sääsed veebruarikuises toas ja tahtmise korral leiab ka mõne kärbse...

Hakkan vist vanaks jääma. Kitsed aknast sisse vahtimas on küll alati ootamatu, kuid siiski lahe, need ülejäänud punktid aga vägagi raske harjuda...

PS: Pilt tehtud jaanuaris 2018 meie hoovis.

Vara tulnud, vara läinud...

4-kuusena ilmusid suhu kaks esimest hammast. Ja siis kohe riburada järgmised. Aastasena oli neid suus 13, kahesena juba 20 täis.

Nüüd, mil 5-aastaseks saamisest on puudu veel 9 päeva, lahkus esimesena saabunud hammas :) Loksus juba pikemat aega ja oli pingeline seis, et kas tuleb esimene rotiauk suhu 4-sena või 5-sena. Tänu täna söödud pirnile jäi peale 4-ne :)

Oehh... Suur laps juba...
Ahju otsa kilgile hammast visata ei saa, kuna neelas selle koos pirniga alla. Peab siis hambahaldaja ja mündiga padja all leppima.

Uued lemmikud

Ma lihtsalt pean avastust jagama. Uute lemmikleibade osas.
Kui vanasti oli selleks tavaline must pehmik, siis nüüd uued avastused ja troonilttõukajad on  peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka pehmik poistel ja Vanamehel ning Eesti Pagari kanepiseemne leib idandatud rukkiterade ja chia seemnetega minul (et e-ainete vaba, on ainult boonuseks :))

Pikka aega oli tunne, et ei ilmu miskit põnevat ja ka minu maitsele lettidele ning sellest minimaalne leivatoodete tarvitamine. Vahel aga tahaks ju kiirelt juustuleiva vmt teha. Minu probleem oli lisaks veel see, et mismõttes ma söön leiba ja vaat et pool sellest on nisu? Kui tahan saia, ostan saia. Selline kivistunud arusaam mul. Oma kanepiseemne leiba saan aga südamerahus süüa. Ma nimelt jaanuaris nisu ei tarbi. Suur rasvane null sel teemal.

Igatahes loodan väga, et nimetatuid niipea tootmisest maha ei võeta.

Med.hull võtab sõna

Noorem Poiss (3a) vaatab oma kahvlil olevat kujutist ja teavitab: "Näe, see siin on süda. Siin kahvli peal on süda."
Vanem Poiss (4a) vaatab üle ja hindab: "Ei, see ei ole süda. Süda on hoopis teistsuguse kujuga! Süda on ümmargusem. Selline ei ole päris süda, selline on ainult joonistatud süda. Aga see ei ole päris."

Mina siis leian võimaluse tõlkida sümbolite olemust. Et kuidas kujutatakse ja milline on tegelikkus ja selle peale tuvastab neljane: "Nojah, ainult üks asi on neil samasugune - mõlemad on punased!"
Mina: "Aga miks paistab päris süda punane?"
Vanem Poiss: "Ei tea..."
Mina: "Mis on südame ülesanne?"
Vanem Poiss: "Verd ringi pumbata!"
Mina: "Miks siis paistab süda punane?"
Vanem Poiss: "Sest veresoontest on veri südame peale tilkunud!"

Okei, liiga palju tahan vist temast :D Seletasin küll ära, kuid eks näis, kas seos sai loodud või siiski veel mitte.

Mõnus-mõnus-mõnus!

Uskumatu kui mõnus on kodus olla... Kõlab jõhkralt, kuid antud hetkel ma täitsa naudin lastega hoolduslehel olemist.
Õnn on see, et kumbki pole hullus seisus. Üks tatine, teine kõhuviiruse kätte saanud, kuid lasteaia jaoks arusaadavalt mittekõlbulikud. Mõlemad palavikuvabad. See on vaid boonus :)

Kui tavaliselt on Vanamees päeviti haigete laste põetaja ning mina võtan õhtul vahetuse üle ning tööd naljalt ei jäta (issand millise rongaemana ma endale kõlan!!! aga no ma lihtsalt usaldan Vanameest neid põetama, lisaks on ta nende isa ning tema aeg on ise-sätitav), siis vahel on teisiti. Vahel on vaja temal oma kohtumistel käia/asju ajada kellaajalisemalt ning minul servast lõdvem periood.

Täna ongi seis, kus mina olen kolm päeva lastega kodune olnud ja no appikene kui mõnus! Ma olen kodus päevavalguses. Mitte ei lahku hommikul pimedas ja saabu õhtul pimedas. Mul on aega askeldada. Teha seda, teist ja kolmandat. Otse loomulikult nimekirjade alusel, kuid siiski :)
Teha mitu korda päevas süüa. Oodata abikaasat juba valmistehtud söögiga - ainult istu lauda.

Oehh, sellise eluga võiks ju lausa ära harjuda :)

Kompliment? Või siis mitte?

Hommikusöögilauas:

Sagrispäine ja hommikuselt räsitud, nagu üks peagi 40-seks saav naine ikka, eksole. Puder valmis ja pere laua taga.
Vanamees vaatab mind üle laua säravail silmil ja teavitab: "Sa oled niiii ilus! Sipsik, kas sa ise ka tead, kui ilus sa oled!?!"
Minu pilk kõneleb ilmselgest arusaamatusest. No ei saa mina aru, mis ilust ta siin igapäevaselt ketrab. Imetleb ja ülistab ja no kas peaks lõpuks uskuma hakkama? Pilk peeglisse (eriti enne hommikusättimisi) seda just ei toeta. Aga paistab, et mul on "toetajaid"...

Vanamees minu kriitikanooli pilduva vastus-pilgu peale pöördub poiste poole: "Poisid, eksole ju teie emme on kõige-kõige ilusam?"
Noorem Poiss (3a) vaatab mind heldinult ja teatab: "Jaa, emme on kõige ilusam!"
Vaem Poiss (4a) vaatab issit ja muigab: "Issi, sina oled üks naljahammas!"

Eeeee. tänks, poja :D

Maiustamised - kuidas kellelegi

Maiustamine laste moodi:
Hommikul lasteaeda minnes selgub, et Noorema Poisi (3a) rühmakaaslane hindab meie poissi oma nii-nii heaks sõbraks, et tahtis talle lausa kodust kommi tuua. Oligi siis lasteaeda kommi kaasa võtnud ja meie poisile kappi pannud. Et nii-nii hea sõber ja tahtis teda rõõmustada :) No nii armas minu meelest, ma siiamaani heldin :)


Maiustamine täiskasvanute moodi (alajaotustega naine vs mees):
Lapsed magavad (halleluuja!!!) ja poeme meiegi põhku. Loeme mõlemad raamatut, Vanamehel vanainimese prill ninal (see on see prill, mida vajatakse siis, kui käed kipuvad lühikeseks jääma... :D).
Panen oma raamatu kõrvale, keeran end Vanamehe poole, tõstan ühe jala üle tema keha ja avan suu: "Mis sa arvad, kui..." Vanamehe tähelepanu raamatult kaob hetkega, kulm kerkib spetsiifilise nurga alla ja ... ja ... mina jätkan" ... kui ma prooviksin nädalavahetusel ise mulgiputru teha?"
šššššššššhhhhh....

Vot siis meil jätkus küll naeru kauemaks :D Aga ma päriselt ka mõtlesin mulgipudru tegemisest! Hirmsasti armastan seda, kuid pole kunagi varem ise teha proovinud. Tekkis idee, noh.

Kelleks sa saada tahad?

Eelmise posti jätkuks üks naljakas detail:

Olime siis seal emos ja meesarst oli meelitatud, et poiss igasugu instrumentide vastu huvi tundis. Kuna ta on jutukas ka, siis rääkisid ka sellest, kuidas poisile pakuvad huvi vereanalüüsid ja seal ega süstides ta valu ei karda, küll aga kardab kanüüli, kuna see teeb natuke liiga palju valu (tal kondised käed ka) (ning kanüülipuutuv postitus mul siiamaani mustandites...).

Igatahes. Tunneb siis arstionu huvi, et kas tahab ka Vanem Poiss ise suureks saades arstiks hakata? Selle peale vaatab neljane arstile suurte silmadega otsa ja teatab: "Ei. Mina küll ei taha arstiks saada. Mina tahan saada prügimäe töötajaks!"
Võite seda arsti pikalevajunud nägu ette kujutada :D Ei ole just sagedane soov väikese poisi suust. Ikka tahetakse ju politseinikuks, päästetöötajaks ja kellekski sarnaseks saada :D

Tõlkeks võin öelda, et süüdi on Päästerobotid (Transformers) ja seal möllav miskine prügi hävitav masin :D Mõlemad mu lapsed soovivad hetkel oma tulevikus hakata tööle selle masinana.

Aasta algus traumadega

Väga imelik aasta algus on olnud. Oleme sattunud traumade nimekirja.
Imelik on see seetõttu, et reeglina meil selliste asjadega kokkupuuteid ei ole. Oluliselt.

1.jaanuaril kukkus vennatütar käeluu katki.
2.jaanuaril lükkas Noorema Poisi lasteaiasõbranna poisi miskipärast alfaldile pikali nii, et sellel suuuuur muhk ja kriimud otsa ees.
3.jaanuari hommikul olin koos Vanema Poisiga nooremat tolle rühma viimas ja kui mina lapse riietega mässasin, suutis Vanem Poiss (kes rabeleb katkematult, kuid reeglina ilma vigastusteta) ninapidi vastu treppi kukkuda. Mõlemast sõõrmest tuli verd, kuid saime selle lõpuks pidama ja jäi oma kasvatajate jälgimise alla. Keelasin enne hommikusööki rabelemise ära ja oligi sõna kuulanud ja verejooks ilusti peatus.

Lõuna ajal sain väga-väga mureliku häälega kasvatajalt kõne, et laps näost valge ja süda paha. Oli mänguhoos näoga vastu puud jooksnud. Lagedal platsil...
Ehmatasin, et kas tõesti oli hommikune kukkumine põrutusega ja nüüd koordinatsioon kannatab? Mismõttes jookseb näoga vastu puud? Ta on küll kiire, kuid kiire ka põiklemises.

Lapsele järele ja arstile. Sest nägu korralikult paistes ja nina täiesti viltu peas...
Perearst saadab kohe emosse. Emos kutsutakse üksteise järel kokku 3 erinevat arsti lapse nina uurima. Kui vähegi ilma saab, siis ei taheta röntgeniga kiiritama hakata.
Ninaluu on õnneks terve, kahtlust äratab krõmpsluu (nina otsas see pehmem osa). Lõpuks annab kirurg hinnangu, et ikka ei tohiks katki olla, nina veab ise sirgeks, kui paistetus alaneb. Verevalum ja paistetus lihtsalt nii jõhkrad, et ajavad näo täiesti keereks :D

Oehh, ma teile ütlen. Aga nagu lohutati - nii see poisiks kasvamine käib...

Tänaseks on nina tagasi sirge ja isegi kollane värv, mis osutab olnud hematoomile, hakkab kaduma.

Diagnoos

See on haigus, ma teile ütlen! Akvahaigus!

Algas kõik selles, et hakkasin mõtlema akvaariumi peale. Olgu, mõelnud olin sellest ka varem, kuid mõte hakkas võtma kahtlaselt sagedaloomulist mõõdet. Hakkasin seda lausa välja ütlema.

Paistab, et ütlesin õigel ajal õiges kohas, kuna korraga materialiseerusid soovid kiiresti ja ootamatult ning nii, et mul polnudki miskit valida. Ükspäev olin fakti ees, et kohe-kohe on mul olemas 120-liitrine akvaarium koos kalade ja taimede ja tigudega. Ahahh...

19.novembril 2017 oli akva töökorras ja elu sees. 120 liitrit.
Paar nädalat hiljem sai soetatud karantiiniakva, selline väike, 20 liitrit. Et kui keski haigestub, vaja maimukesi õgardite eest kaitsta või kui uued tegelased aklimatiseerumas ja karantiinis vaja hoida, et võõraid haiguseid kaasa ei tooks (jälgimisel).
Noh, see väike akvaarium sai soetatud, kuid nüüdseks elavad seal hoopis sinised krevetid :D Loodan sinna nende poegi saada, suurest akvast nende püüdmine/jagamine palju keerulisem.

Vahepeal on olnud põnev jälgida kalatittede olelusvõitlust ehk siis kui palju mingist pesakonnast alles jääb. Praeguselgi perioodil tittede loendus käib agaralt :D

Nüüd aga kõige hullem see, et jaanuari keskel saan juba jälle uue akva kätte.... 2 kuud peale alustamist. 3x suurema kui praegune "suur". Selle mahutamine on sentimeetrite küsimus :D
Ja no otse loomulikult on mul juba mõlemasse akvasse elu planeeritud. Kes kuhu, kuna kokkusobimine on ikka paras matemaatika. Nii kalade, põhjakoristajate, tigude, krevettide kui taimede osas. Kes sööb keda, kes kiusab keda, kes kakab liiga palju, kes vajab kakat kasvamiseks, kes sööb vetikat, kes milliseid vee parameetreid vajab jne jne jne.

Pole hullu, see-eest on akva ees istumine ja vee-elu jõllitamine meil suht lemmiktegevuseks saanud...

4/100 - soojendab hinge

maja metsa sees ja virmalised hoovis

Meil siin oli vahepeal suur-suur tähtpäev. Tegelikult kaks tähtpäeva korraga. Suur ja väike.
Ehk siis kodu 4, maja 100.

Möödus 4 aastat maja/kodu soetamisest ja maja ise sai lausa 100 aastat vanaks. Ehitusaasta 1918. Aga on vanemaid ehitisi me hoovil - maakivikelder kannab ehitusregistri järgi sünniaastat 1896.

Igatahes täitsa põnev on mõelda, mida kõike me majake aegade jooksul näinud on. Sajandijagu aastaid, kuid ja päevi...Millised olud ja millised arengud.
Ehk siis Eesti 100 ja meie kodu 100 :)
Kurjamist Herz andis mulle nüüd idee, millest ma mööda ei suuda vaadata - ma nüüd vajan ka sini-must-valget kleiti veebruarikuuks :D Kaelaehe on olemas ja küüned lasen ka reeglina trikolooriga katta, nüüd aga see va kleit puudu...

Aga juubilar-majast - eks püüame omalt poolt teda ikka edasi austada ja väärtustada :)

Koivad venivad

Täiesti ootamatult ei ole meil enam allameetrimehi...
Kuidagi hakkasid Nooremal Poisil püksid jalas lühikeseks jääma (ja tema meil tavajalgne, mitte hiigelkoiblane nagu tema vend) ning vedasin poisid igaks juhuks mõõdupuu juurde. Ja mida ma näen, Noorem Poiss salaja ennast 1,01-meetriseks venitanud! 3a 4k. Vanem Poiss oli samas pikkuses oma 3. sünnipäeval. Aga tema on kogu aeg väikesest vennast pikemat kasvu hoidnud. Hetkel tema 112 (4a 10k). Ehk siis eeldada on igati keskmisi kasvusid, mulle tundub.

Trendikas

Selle aasta trendisoovitus jõulupuule olla „midagi uut, midagi leitut, midagi vana“ ehk siis mitte kuuski muudkui tuppa vedada.

Täiesti juhuslikult olen minagi sel aastal hirmus trendikas :) Kuna mul metsaalune ja ka hoov kuuski täis (nii tillukestest kuusepoegadest kuni hiiglakõrgete puudeni ja ma ei jaksa neid isegi mitte hoovialalt kokku lugeda), siis tundub kuuse tuppavedamine kuidagi kohatu. Samahästi võiks mustsõstrapõõsa heast peast tuppa tuua, neid ka palju.

Jõulupuukest aga tahtsin. Nii ma siis korjasin hoovilt kaseoksad (leitud), värvisin kullaspreiga kuldseks (uus) ja riputasin külge punased kulinad (vana). Kogu kupatus vaasi ja voila :)

Tegelikult mõtlen, et peaks istutama akendest vaadeldavasse ja elektriühenduse lähedusse ühe nulu hoopis. Hakkaks seda õuejõulupuuna ehtima. Praegused asuvad kas vales kohas (väikesed) või on nii hiiglasuured, et neile ei aseta mingi valemiga jõulutulesid (kraanat meil pole). 

Ja nii ongi meil aknast vaadeldavalt jõulutuledega kaunistatud keldrikatuse piirjooned + punase sõstra põõsas :D Ise rahul ja lapsed ka.

Maksumögast

 Nüüd tuleb üks kiun ja hala uue maksukorralduse üle.

Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas suur enamus inimestest õrnalt ka aru saab, millega tegu. Mina küll ei saa.
Kõige koledam selle mittearusaamise juures on, et ma pean nõustama oma rohkem kui 40-t töötajat sel teemal. Nad kõik kujutavad ette, et küll mina tean ja oskan neile vastuseid anda. Vot ei oska. Mu vastused venivad kilomeetripikkuseks: "Kui sul on nii, siis..." "Kui sul on aga nii, siis on niimoodi..." "Ja sellisel juhul on niimoodi..."
Ja sellega see veel ei lõppe - millegipärast on lisaks mu oma töötajatele veel mingi hulk inimesi, kes kujutavad ette, et ma saan sellest aru (mäherdune ülev kompliment mulle, kuigi täiesti põhjendamatu) ja mulle helistavad/kirjutavad ning nõu küsivad. Parasjagu piinlik on tunnistada, et ma tõepoolest ei mõika. Ja minu nõu kuuldavõtmine on omal vastutusel.
Kõige piinlikum on see, et oi kui paljude mitte oma töötajatest inimeste brutopalkasid ma nüüd tean...

Et siis jah. Seda valemit, kus tuleb minna kuu kolmanda neljapäeva öösel koos neljalehise ristikheinalehega teede ristumiskohta, suudan ma hoomata, kuid segaseks jääb see va aastatulu vajadus. See, et maksuvaba miinimum on 500 raha kuni palgani 1200bruto€ ja sealt edasi kahanev - igati nõus ja kahe käega poolt. Ei usu mina, et enam kui 1200€ teeniv töötajaskond vähemapalgaliste peale kade on.  Ja 2100+ jääb üldse ilma vabastuseta - no biig diil, üleelatav, eksole. Võrdsemate võimaluste ja vähemteenivate hüvanguks - suurepärane.
Aga see aastatulu mõiste? Miks sellega vesi peale tõmmatakse? Niigi peavad paljud inimesed kalkuleerima ja avaldusi ringi tegema hakkama (ja see ei päde, et ärgu lasku üldse kinni pidada, saavad ju deklariga tagasi - alla 1200€ teenival inimesel on enamasti seda raha vaja täna, mitte aasta pärast), kui tahaksid puhkuserahasid ette, saavad lisatasu/preemiat või teevad perioodilise lisatöö otsa. Ok, kuupõhiselt saavad nad sellega toime, kuid aastatulu piirangu raames?

Mis siis saab, kui müüakse kinnisvara, mis ei ole määratletud elukohana? Tõenäoliselt nullib see kõik senised mittearvestamised ja nätaki, oledki hoopis võlgu, kuna sulle on tehtud maksuvabastust suuremas määras kui aasta piir seda lubab. Ja ei mingit deklariga tagasisaamist vaid maksad juurde.

Ühesõnaga: nõme-nõme-nõme!
Ja eriti nõme on üritada kõiki aspekte kõigile hädasolijatele muudkui selgitada - puhkuserahad, preemiad, lisatöö, lisasissetulekud, pensioniga arvestamine jne jne jne. Saan täiesti aru, miks E on omadega kokku kukkumas, kuna tema selgitab seda loll-olude sunnil tunduvalt enam, kuid juba mina oma konnatiigiga olen hädas. Iseendaga on lihtne hakkama saada, teisi aidata ja juhendada - vot see on see raske osa.

Pidin selle endast välja kirjutama, kuna tahan, et see seostunne jääks mulle alles/oleks taastatav ka ajaks, mil kaine mõistus on taas pead tõstnud ja see jaburdus on ringi mängitud. Oh taevas - vist ikka igavene optimist... Aga ma päriselt ka ei usu, et nii jääb.

Imelik/inimlik

Inimene on ikka imelik.
Oodata nädalavahetust, et siis tornaado kombel ringi keerelda ja majas-aias-majas-keldris-majas-majas muudkui sehkendada ja korda luua ja sebida ja aretada. Ja seda aega oodata, millal see kõik võimalik on.
Argiõhtusest sebimisest on vähe. Kiiremad toimetused tehtud ja korra enesele mahaistumist lubatud, kui tuleb peale suur ja paks uni nagu kardin. Ja siis vedeled, hambad laiali, kuni poiste kisa nii suureks läheb, et sunnib luugid avama. Lõpuks kärutad sellid magama, teed veel mõned toimetused ja poed põhku, et hmmikul kell 6 jälle rattasse astuda.

Ja siis ootad seda va nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Juba reede õhtul tunned, et tukkumajäämiseks polegi mahti, nii kohutavalt palju on toimetada. Ja et nüüd on küll hulk aega saadaval, kuid siiski jääb sellest väheks. Sest vaja on ju toimetada...

Kuhu on ometi jäänud vana mina, kes kasutas nädalavahetusi kas niisama olelemiseks või siis vähemasti kodust äraolemiseks? Nüüd on eemalolekulvajadus puhas piin, nii palju saaks ju selle ajaga ära teha :D

Nüüd täitsa paanika, pool nädalavahetust juba läbi, kuid nimekiri toimetatavast on lühenenud vähem kui poole võrra...  Nagu ikka, on sekka sõitnud uusi toimetamisi, mis nimekirjas olevad troonilt tõuganud.

Ah, mida ma siin halisen. Mõtlen, et äkki ikka avaks nüüd selle värvipurgi... Hommikul saab ju mõnuga magada :)

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D

Soovid jõuluvanale

Vanemal Poisil (4a) on soovid selged ja konkreetsed, väga vurinal öötuttu minnes ette kantud: "Mina tahaksin jõuluvanalt kolme asja: spinner, kuldmünt (?) ja teleskoop (???)"

Spinnerist saan aru, seda pole ma seni võimaldanud massihulluse pärast ja tahan näha, kas soov püsib, enne kui nimet vidinat mõeldavaks pean. Juba mitu kuud soov õhus olnud, seega saan vist pidavaks lugeda, kuid kuldmünt ja teleskoop?
Käib mulle küll aeg-ajalt Saturni ja Saturni rõngaid joonistamas/esitlemas (???), kuid ikkagi - teleskoop?

Plintsess

Aga minu väike kolmene on veendunud, et mina olen printsess! Vot sulle säh siis nüüd! Peagi neljakümnene ja kaks last sünnitanud, kuid ikkagi printsess :) Tänapäevane selline :)

Aga on ikka jube armas kuulda küll, kui sulle mitu korda päevas teatatakse, et "Emme, sina oled minu plintsess ja mina olen sinu lüütel!"

Järgmine viis lolliks minna

Aga jah. Mõte on juba ammu-ammu-ammu. Aga teostuseni pole seni jõudnud, kaine mõistus on vahele trüginud. Mingil hetkel aga see kaine mõistus on meist vist lahutanud ja täna sai akva peale pikki uurimisi ja üksjaguseid ettevalmistusi sisse seatud...  
 
Tulemuseks oleme täna perekondlikult veetnud õhtu akva ees põrandal istudes (kalal ei ole mannaterahaigus, on surnud pikslid telefoniga läbi vee ja klaasi liikuvaid olevusi pildistades). Aga zen on ikka küll - muudkui istud ja vahid... ja vahid... ja vahid... Tea kas nüüd hakkab elu mööda voolama? Neeee.... :) Mitu hullu plaani veel peas küpsemas ;)

Raamatukogust

Iga mõne nädala tagant on mul ikka raamatukokku asja ning kui poisid samal ajal minu kantseldada, ajastan raamatukogukülastuse sellisele hetkele, mil nemad kaasas. Neile on see justkui mingisugune preemia, et saavad kaasa tulla ja ise valida :)
Oi kuis tahaks, et see nii ka jääb, kuid mnjaa..... tänapäev ja nutimaailma tulevikurõõmud...

Igatahes praegu on neil juba raamatukokku minnes alati kindlad soovid, mida siis raamatukogutädilt kindla tooniga küsima minnakse. Kolmene tahab alati dinosaurustega raamatuid ja neljane inimese keha puudutavaid. Dinosaurused sobivad igast asendist (realistlikud, mitte multikalikud), neljane on aga kriitilisem. Teda huvitavad kindlad valdkonnad. Vahel luustik, vahel siseelundid, kuid lemmikuks on ikka olnud veresoonkond ja südame funktsioneerimine.

Igatahes on jube naljakas vaadata rõõmustavaid raamatukogutöötajaid poistele sobivad teoseid välja otsimas ja arutlemas, milline seekord sobiks. Olgu öeldud, et kumbki neist ei loe :D Neljane natukene veerib, kuid see pole piisav :D Aga kui on kindlad soovid, tuleb neist lähtuda.
Ja siis see emme seal kõrval võtab kahtlaselt kerget õhtul-teki-all-lugemist a la "Minu"-sari vmt.

Tegelikult on lihtsalt vahva, et maailma avastavad. Olgu see siis eksisteeriv või väljasurnud. Mõnede aastate pärast ei viitsi nad tõenäoliselt miskit peale lolluste õppida, ammutagu siis nüüdki natuke...

Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D

Porgand ämblikuga

pilt

Mulle niiväga meeldib, et pojanaasklid on külge võtnud meie kombe elusloodust austada ja kellelegi mitte liiga teha (kui see ei ole just olelusvõitlus a la hammustav parm, verd imev sääsk, jõletisest haigusi levitav puuk vmt).

Putukate sattumine tuppa on maal elades teatavasti äärmiselt loogiline - maja keset hoovi, hoov keset metsa ja loomulikult sissepääs esimesel korrusel, eksole. Augustikuised rohutirtsudki toas on pigem reegel kui erand, muust elusloodusest rääkimata.

Nii nad siis käivad putukaid õue aitamas, et need toas viga ei saaks. Sumisevaid-nõelavaid tegelasi me neil veel püüda ei luba - need toimetame ise välja, poiste asi on märku anda, et keegi vajab abi.

Täna avastas neljane tegelane õhtustele pesuprotseduuridele suundudes toast nn õnneämbliku. Selle hiiglapikkade õrnade jalgadega tegelase. Ise porgandpaljas. Poiss. Ämblik muidugi ka.
Hakkas siis hoolega ämblikku endale käte peale suunama ja kui see õnnestus, toimetas raamaturiiuli alla teise... Õues ju nii hapra ämmelga jaoks külm ja äkki tahab raamaturiiuli taha talveunne minna...

Igatahes tohutult südantsoojendav oli vaadata, kuidas see kõhna paljas tegelane suunab oma käele ämblikku, kelle jalgade siruulatus on tema käsivarre laiusest tunduvalt suurem ja transpordib teda hellalt turvalisse kohta... Oma pikkade kõhnade jäsemetega olid nad servast sarnasedki :D

Aga jah, süda läks kohe soojaks - ikka kohe täitsa meie laps :)

Loogika ja ökomutlus (?)

Saatsin Vanamehele enne tema kojutulekut sõnumi, et õli hakkab otsa saama.
Tuleb siis koju ja õnneks ei ole õli unustanud. Kohe üldse mitte unustanud, kuna tuli mitte ühe ega ka mitte kahe, vaid lausa 15 pudeli õliga... Et jagub tükiks ajaks...

Okei, tegelikult oli asi selles, et oli kampaaniahinnaga müügis ja kuna meil kasutatavat õli iganädalastes kampaaniates ei leia (jube harva, kui üldse, on neid hea hinnaga saada ja tavahind teistest kordades kallim), siis võttis kohe varuga.
Meil nimelt see kiiks, et ei suuda enam enamlevinud õlisid kasutada - kohe maitses tunda. Maitsemeeled on harjunud oliivõliga (salatites esimene külmpress ja praadimisel oliivijääkõli) ja oleme küll vahel püüdnud proovida uuesti rapsiõli vmt, kuid no ei lähe enam... Ei tohiks ju maitsevahet olla, kuid vat on. Sama teema, et enam ei oska mõeldagi, et võiks poest margariini võileivale osta - ikka ja ainult päris või.

Kõlan endale täiesti snoobina selliseid lauseid pildudes, kuid toit on asi, mis meie peres püha. Ma ei tea ega hooli midagi riidemoest, trenditoonidest ega sisustussuundadest (tarbin ja soetan kõike vaid sellest lähtuvalt, mis endale hetkel meeldib ja võimalik on), kuid see, mida ma endale ja perele keresse sisse ajan, peab olema minu parema äranägemise järgi täisväärtuslik. Nt kanamunad vabapidamisel kanadelt Kõpust, osa liha metsast ja naabertaludest, kala kohalikelt püüdjatelt, aed-puu-juurvili-mesi erinevatest majapidamistest kahelt suursaarelt jne jne jne. Isegi piima-juustu-jogurtit saab naabrite juurest. Lõputu hoidistamine-kuivatamine-külmutamine suvel-sügisel, et talvel oleks mõnus võtta.
Isver, ma kõlan nagu mingi hull ökomutt! Ei ole tegelikult, Selveri ostukorv on ikka ka täiesti arvestatav :D Lihtsalt kui puhas/puhtam kraam nii käeulatuses on, siis miks mitte seda eelistada :)

Aga jah, õlide juurde tagasi tulles - eks ma siis nuputasin ja paigutasin neid varusid :D Aga see on kuidagi nii meieperelik :) Ma ei tea, kas teistes peredes ka, kuid meil juhtub küll pidevalt selliseid minu loogikale vastanduvaid olukordi :)

Perekont

Meie 4-aastase imeline joonistamisanne :D

Siin siis nägemus meie perest.
Väikevend on soditud näoga, endal tal puuduvad käed. Issi on kõige suurem ja kõige ülemisel kohal, emme on parajalt paks.
Millegipärast padurohelised???
Igatahes sellised me siis oleme.

Lilleilu

Sügistuule ohver

Mulle väga meeldib, et mu poisid on piisavalt džentelmenid ja toovad mulle sageli lilli. Iga õis, mille sügistuuled on maha murdnud, tuuakse mulle.
Nii ma siis leian vaase ja klaase ja olen lilledega üle külvatud. Samuti mu töölaud, kuna sageli leitakse lill teel lasteaeda kas kodu- või lasteaia hoovilt. Ja kuidas ma saaksin saadud lillekest ära visata? Ikka vaasi, kuniks eluvaimu jagub.

Vahel avaldavad poisid soovi ka lillepoest läbi astuda. Ja siis valitakse mõni lill, mis "Emmet rõõmustaks". Ise pean küll ära ostma, kuid see ei ole probleem, mõte loeb :)

Vahel tuuakse aga hoole ja armastusega kuhtuvast loodusest viimne roheline raatsakas, millel miski imetillukese õie sarnane moodustis peal. Asi seegi, kui paremat pole, eksole :)

Parema puudumisel

Suvemeenutus

Neljasena hobust fännamas

Suvel üllatas mind Vanem Poiss sellega, kui ta soovile hobusega sõitma minna järele andsin ning ta ei löönudki põnnama. Olin kindel, et soov on küll suur, kuid kõrgel hobuse seljas õõtsudes kaob ind ja palub end maha aidata, nagu paljud teised lapsed.

Üllatuseks oli ta hobusest aga ülimas vaimustuses ja tiirutas hoolega ringi, eriti võidukas nägu ees. Mälestuseks läheb üles siiagi.

Loomad meeldivad talle niigi, kuid üks asi on hobust silitada ja igast asendist uurida jalgadega maa peal olles, teine asi aga seal üleval ilma sadulata õõtsuda. Hea, et talle sobis :)

PS: Vanamees saaks/saab pildi peale mini-infarkti - kus on hobuse pea? lapse jalad? selline pilt siis???
Aga mulle luges emotsioon, mitte kompositsioon! Kiire klõps telefoniga enne lapsele tunnustava pilkkontakti andmist.

PS2: Samal ajal, kui Vanem Poiss hobusega tiirul oli, suutis Noorem Poiss hobuse jooginõusse tagurdada ning läbinisti märjaks saada... Hea, et oli kuum suveilm!

Kiiksugeen

Hakkasin trepist üles minema.
Paistab, et keegi on pärinud mõne minu kiiksugeeni. Mina oma kauem-kooselatud kiiksuga tahaks muidugi veidi ümber paigutada... aga noh, jätame niisama. Õpime teiste kiikse usaldama...

112

Ükskord suvel juhtus meil selline imelik asi, et ühel külalisel tekkis vastu hommikut miskine kummaline ja seletamatu terviserike. Kukkus varahommikul kolm korda järjest kokku. Ei, ei olnud purjus. Me ülejäänud igatahes ärkasime selle peale, et vannituba ähvardas korduvate kukkumiste järel pilbasteks laguneda (loe: santehnika koliseb üllatavalt valjult, kui inimkerega äkilisse kokkupuutesse satub).
Kuna viimase kukkumise järel oli tekkinud pähe veritsev haav, silmad lasid nagu vurrkannid ringi ja olukord oli seletamatu, kutsusime kiirabi.
Kirjeldasin kõnekeskusele, et gps ei toimi, sealtkaudu meie juurde autoga ei pääse, lasku kiirabil minuga ühenduda või kirjeldagu sõna-sõnalt mu juttu, küll kiirabi juba teab kohalikke maju ja kurve, mida kirjeldan. Neid aga huvitas millegipärast palju rohkem, kas minu poolt nimetatud tee kirjutatakse sidekriipsuga kokku või ei.

Igatahes suutiski kiirabiauto naabrid poolkangeks ehmatada, kui neile teetupikusse (hoovi) sõitis. Meie maja paistab, kuid mets vahel. Daaa!
Mina siis sõitsin autoga õigesse teeotsa vastu ja kiirabi pääses paarikilomeetrise ringiga lõpuks hoovi. Hea, et aegkriitiline teema ei olnud...

Vereproovi võttes olid poisid ka ikka ninapidi juures ja neljane Vanem Poiss ajas arstid naerma tunnustava kommentaariga: "Näete, onu T üldse ei kräununud, kui tal verd võeti!"
Olgu öeldud, et tema ise ka ei kräunu, pigem on huvitatud. Uurib hoolega ja ei piiksatagi. Kui mõlemal lapsel vaja vereproovi teha, siis näitab kolmesele ette, kuidas käituma ja mittekräunuma peab :)
Ainus, mis teda muretsema paneb, on kanüüli panek. Seda pelgab. Aga see on eraldi teema. Ehk kunagi...

Haiglast saime T õnneks päeva peale kätte. Lõpuks ometi taipas, et võiks ikka lasta tervist kontrollida. Üle 10a vahega... Olles ise 40+... Olles arsti poeg...

110

"Emme, kas sa seda tead, et dinosaurused surid juba ammmmmmu ära! Juba sada kümme aastat tagasi! Mõtle, ssaaadaa kümmmmme aastat tagasi! See on veeeeel enne seda, kui issi sündis!"

La smuuti

Haa, lõpuks ometi on meie majast kadunud la-la-liide :D
Vanem Poiss, kes sõnaliselt muidu on ülihästi arenenud ja kasutab ammuilma lauseehitusi ja väljendeid, mida keele vastu huvi mitte tundev ja valdav rahvamass kahjuks ei tea ega mõistagi, ei saanud senimaani hakkama S-tähe ja kaashääliku otseühendusega sõna alguses. Küll ta tahtis pärast saunaskäiku la smuutit juua, küll ta tegi la sporti ja jooksu alustas la stardiga. Isegi la spargel käis läbi, kuigi ma sel aastal seda ei kasvatanud.
Nüüd aga, sellest sügisest, on see järsku kadunud. Lihtsalt niisama! On smuuti ja start ja sport ja... Mis tuletab meelde, et järgmisel kevadel panen kindlasti spargli maha. Või ehk hoopis keelekiiksu mälestuseks la spargli? :)

Kui nüüd Nooremal Poisil see RRRRRRRRRR ka välja hakkaks tulema... Enam pole naljakas ka, kui ta oma tudulotti taga otsib (must kaisukas, rott). Ma kaalusin juba logopeedi, kuid ei olevat vaja muretseda, kui alla 5-sel rrrr veel ei tule. No ta kolm, kuid minul vahe selles, et Vanem Poiss hakkas kohe rrritama, päevagi polnud muret. Aga samas - Noorem Poiss pole selline keelegurmaan ka kui Vanem Poiss, seega las olla.

Tellimisega unenäod?

On ju täiesti ebanormaalselt ebamugav magada, kui padjaalune on raamatuid täis kuhjatud...

Olen väga rõõmus, et mu lapsed raamatuid armastavad ja oma raamaturiiulit pidevalt revideerivad, kuid see lõputu raamatute padja alla vedamine tundub täiesti jabur. Ja iga raamat ka ei kõlba - oleneb ikka meeleolust ja veel mõnest teadmata asjaolust see valik. Eriti kui jälgida kui pühendunult nad sisu uurides kaaluvad, millist raamatut/raamatuid millisel ööl padja alla vedada.
Kas need tekitavad ilusaid unenägusid? Ma kujutan küll oma košmaari ette, kui miski terav raamatu nurk mu padja alt paljast õlga "hammustama" tuleks...

Meil ka raamatud voodi juures, kuid peale õhtuse lugemise lähevad need siiski voodi kõrvale, mitte ei sukeldu linade vahele...

Toidukuivati

2016 märtsis soetasin enesele (õigemini lasin sünnipäevaks kinkida:D) toidukuivati. Pikalt-pikalt (ca kolmveerand aastat on minu jaoks pikk aeg) kaalusin, kas mul ikka on seda vaja, kas leiab rakendust või võtab lihtsalt ruumi ja kas see on emotsioon või pidav soov.

Tänaseks on selgunud, et oli ikka pidav ja väärt emotsioon küll. Köögikombain ja röster ka ei leia nii palju kasutust, kui see.
Tänaseks siis juba ligi kaks aastat leiab see pidevalt tööd. Öösiti peaasjalikult. Praegugi kuivavad seal õunaviilud.
Teine sagedane kuivatatu on liha. Erinevalt maitsestatud õhukesed ribad masinasse ja ca ööpäeva pärast saabki juba suure hulga nokkimist.
Suvikõrvitsakrõpsu ja banaanilaaste olen ka teinud :D Põhilised aga täna veel siiski õunad ja liha.

Küll aga on peas kerimas mõte erinevatest maitsestatud aedviljakrõpsudest ja puhastest puuviljakrõpsudest. Kukeseened on suurepärased kuivatist läbi lasta - hiljem imavad end süüa tehes vedelikku täis (kastmes) ja voila! Teine variant kuivatada ja seejärel purustada.

Ahh, ühesõnaga, igavesti hea asi! Siiralt hea meel, et ei jäänudki emotsiooniks vaid tõepoolest leiab sageli kasutust.

PS: Tegelikult mu elu ei ole nii igav, et vaid lapsed ja toit :D Need lihtsalt oluline osa sellest sigrimigri elust ja teemad, mida annab kiirelt-lühidalt üles kirjutada. Muu kipub ikka kuklasse salvestuma...

Ebatsensuursetest sõnadest

Algas kõik sellest, kui sattusin mitte ühe vaid lausa kaks korda pealt kuulma, kuidas neljane tegelane miskit süvenenult pusides ebaõnnestudes enesele nina alla pomises: "Kuradi kurat!"

Jah, ma ei saa oma lapsi (eriti veel poisslapsi) ainult ja ainult korrektselt kõnelema, elu lendab igast nurgast peale, kuid seda "normaalsust" ei pea nad mitte kodus aduma. Ehk siis voorimehe kombel ropendav laps ei ole minu jaoks kindlasti normaalne nähtus ja mina teen endast oleneva, et ebakorrektsete sõnade kasutamine jääks pigem selliseks kambakesi koos itsitamiseks, mitte ei saaks argielu osaks.

Meil aga paha lugu selles, et too kolmejalgne lapsevanem lennutab neid kuradeid iga nurga pealt, kui emotsioon kerkib. Millestki rääkides, mõne sõbraga telefonis rääkides või kuidas iganes. Ok, laste suunas pole selline keelekasutus meie peres kunagi mõeldav olnud, kuid taustal on see ju siiski olemas. Ja laps haarab kõike. Ja eelkõige kodust.

Õnneks igasugu suguelundeid ja muid anatoomilisi väljendeid meie majas siiani kasutatud pole, kuid mine tea, kuhu need sarvedega tegelased vabakäigul olles areneda võivad, eksole.
Seega tuli pidur tõmmata. Jutt ei ole seni aidanud, nüüd aga toimib "Piiks!" karjatamine päris hästi :)

Nimelt - 1.oktoobrist seadsin kodus sisse "Ropu suu kassa". Iga mittesoovitav väljend = 1€ kassasse. Tänaseks on sinna kogunenud 15€ (13 Vanamees ja 2 mina) + 9 võlatähte (8 Vanamehe, 1 minu). Võlatähed on nime- ja kuupäevalised ja tähendavad sularaha nappust ning kuuluvad raha vastu vahetamisele. 24 sarvilise sõna kasutamist laste juuresolekul.

Seis on tegelikult suurepärane, kuna suur enamus kassast on kogunenud kuu alguses. Paar nädalat juba panen mina iga sarvikut tähele ja märkab ka Vanamees neid kiirelt asendada (asendussõnad on lubatud). Ehk et märkame! Ja kui üks eksib, saab teine "Piiks!" karjuda:) Kuigi enne piiksu on patune juba oma veast aru saanud.
Uskumatult hästi töötab!

Mööndusena on lubatud sarviliste lennutamine siis, kui lapsed kas juba magavad või õues mängimas. Ehk kuuldeulatusest väljas. Aga naljakal kombel ei lenda need siis ka enam olulisel määral.
Veider on aga see, et ma panen nüüd iga "Kuradi" ütlemist tähele kõigi poolt... Vahel on päris raske suvalise inimesega vesteldes vahepeale mitte "Piiks!" karjatada :D

Tekihaldjas?

Neljane, kes sünnist alates on pidanud magamist nõrkade pärusmaaks, on leidnud uue viisi meie poolt määratud uneajal ärkveloleku sisustamiseks.
Eriti hullud on muide lasteaia päevad, kuna seal ta ikka saab ennast kambavaimus kuidagi magama sunnitud ja see tähendab seda, et õhtul kell 9 magama sätitud laps ei maga sageli veel ka kell 11.  Ja ega seegi mingi piir ole - ka 12 ajal on täiesti normaalne kuulda tema samme ülakorrusel ringi hiilimas. Enne 10-t ma ei mäletagi, millal ta viimati uinus. Titena?
Olgu märgitud, et äratus on hommikuti hiljemalt kell 7. Pigem enne seda.

Aga see selleks, ma võin vist jäädagi selle teemaga maadlema. Kolmene seevastu magab nagu nott igast asendist ja igalpool. Ühe pere lapsed, sama distsipliin ja sama kasvatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Kuna meid pahandab, kui ta iga mõttevälgatuse peale allakorrusele juttu vestma tuleb ja teda tagasi üles sunnime, otsib ta tegevust ülakorrusel. Oma toas on pime, seal ei näe isegi lakke vahtida. Meie toas aga põleb vahel meeleolulambike, kui olen miskit seal sehkendamas käinud. Ja nii suundub laps meie tuppa korda looma. Ehk siis vaatab, kas tekk on voodil ilusti või hooletult ja kui on hooletult voodile heidetud, veedab hea hulga aega tekki väga korrektseks sättides...

Meil selline vastastikuse abistamise pakt vist. Mina ei saa hommikul kodust lahkutud, kui poiste voodid pole korda tehtud, meie voodi võib vabalt kägaras tekiga olla. Õhtul tuleb siis Vanem Poiss ja teeb voodi korda: "Sest võib-olla on sul sellest tekkide sättimisest nii siiber, ma aitan sind"

Esimestel kordadel arvasin, et Vanamees on kusagile pihta saanud ja korralikuks hakanud, nüüd aga tean, kes mu tekihaldjat mängib :)

Ei see tali taeva jää

Aga meil oli täna öösel esimene öökülm! Hetkel on väljas 1,9 plusskraadi ja seega keerab miinuseks tänagi.
Oktoobri keskel on see tegelikult igati okei. Palju jaburamad olid kaks lund mais, äike oktoobris ja tuhapilved Portugalist.

Nüüd tunnen küll, et mu pobin oli ennatlik, kui Vanamees paar päeva tagasi autole talvepapud ostis ja need kohe alla lasi panna. Hommikused libedad teed ning käbla-käivad kitsed ja muud elukad maantee pervel kobistamas ei ole just mu lemmikkombinatsioon.
Las ta siis tuleb, see talv :)

Arvab

Neljane vaatab paberist lindu ja kurvastab, et see nii kurbade silmadega tundub olevat. Mõtleb veidi ja jõuab järeldusele: "Paberist linnul on sellepärast kurvad silmad, et tal ei ole tibupoegasid..."
Vot sellist seost ei oleks mina küll luua osanud...

Teksade vahetamisest koduriiete vastu: "Ma ei taha veel kodupükse panna! Tahan veel natuke aega hea välja näha!"
Eeeee.... ma ei teadnudki, et mu laps sookollina kodus olelema peab...

Kui seesama neljane on vahel suuremat sorti hädiseja (küll on maa külmand, küll on kärss kärnas), siis füüsilistele haigetsaamistele reageerib reeglina igati mõistlikult. Ei lase registreid valla, oigab natuke, klopib küljed puhtaks ja paneb edasi. Igiliikur, nagu ta meil on (loe: kohe üldse ei püsi paigal ja kõndimine on nõrkadele - ta sisuliselt liigub ainult joostes). Kõige lahedam on aga tema enda hinnang kukkumistele ja haigetsaamistele: "Kukkumine ja haavad on normaalne - mis poisi elu see muidu oleks?"
Paisab, et on kõrva taha jäetud :D

Kindlustamised

Täiesti uskumatu, milline vahe on kindlustuslepingutel. Kodu- ja varakindlustusest räägin praegu.

Pea 4 aastat tagasi sai maja ostetud ja sellest ajast jooksis suvaline, panga poolt soovitatud kindlustus. Noh, peamine, et kindlustatud, eksole. Süvenemata. Ise ka ei tea, miks. Muu elu sõitis pidevalt niiväga sisse, et ei jõudnud tegeleda nende teemadega, mis mingil kujul ju toimisid.

Samas miski kuklas ikka häiris ja sai neid pakkumisi piilutud siit ja sealt. Ja tundus, et võiks ikka palju mõistlikumalt lahendada.
Lõpuks ometi võtsime kätte ja lasime konkreetsed pakkumised teha, mitte enam mingitel kalkulaatoritel arvutada lasta. Ja täiesti uskumatu vahe! Tingimused kordades paremad, lisaks vara kindlustamine soovitud summas jne jne jne. Ja kuumakse praktiliselt sama...

Njah, ammuilma oleks võinud ju süveneda. Õnneks ei ole tuge küll vaja läinud, kuid kui oleks, oleks palju nutusem see seis olnud...

Raske teema

Üks meie peresõber on suremas.
Ok, ta saab küll ravi ja esialgu lubatud poolest allesjäänud eluaastast on saanud tänu enese tõsisele käsilevõtmisele ja pere ning sõprade toele juba 6 aastat, kuid lõpmatult pikendada ei õnnestu ja terveks enam ei saa. Seetõttu on iga juurdesaadud kuu ja aasta tohutu väärtusega.
Ma ei taha siin küll selgeltnägijat mängida, kuid rohkem kui aastasse ma enam ei usu... Kui ikka vähk su kondid seest tühjaks sööb, pole midagi teha. Pidevad puhastamised ja karantiinis olemised koos tugevatoimelise raviga kurnavad teistpidi. Ja lõpuks enam ei jaksa.

Õnneks temal on lapsed enam-vähem suureks kasvatatud ja kõigil aega natukenegi püüda leppida tulemahakkavaga. Ta ise ka väga tubli enesevaba tuleviku korraldadapüüdmisel, kuid see ei vähenda seda jõuetukstegevat tühjusetunnet. Ja adumist, kui pagana ootamatult see meid tabada võib. Vähk ise siis või mõni muu tegelinski, kes võtab elamise võimaluse.

Ikka olen helistanud annetustelefonidel, kui mõni teema suure kella külge saab, kuid neid suure kellata teemasid on tegelikult tohutult palju. Nagu ka meie peresõbra teema, kuna tema ei soovinud, et ta ema sellest teada saaks (ema on ühe lapse juba kaotanud, tema ainsana alles). Seega tema ravi rahastamiseks tegime ise sõprade-tuttavate seas kampaania, kuna mitmete tuhandete rahade omaosalusel saime taha Vähiravifondi toetuse. Mis aitab üüratult palju.

Jah, tema puhul mina isiklikult ei usu tervenemisse, kuid iga juurdeostetud aasta annab talle võimaluse oma üht veel alaealist last näiteks reele aidata. Iga aasta annab võimaluse temaga veel koos kvaliteetaega veeta. Ja näiteks iga kord, kui tal on parem olla, tuleb ta meie juurde Hiiumaale ca poolnädalat veetma. Ja meil on siis ülitähtis oma kratid tervena hoida, kuna talle on iga aevastuski ohtlik. Immuunsust enam pole ollagi... vahel olen näiteks veidi tatiste või köhivate poistega Saarde pakku sõitnud, kui sõbral veidigi võimalust meile külla tulla. Lihtsalt et anda võimalust elada ja nautida seda pakkupõgenemise mõnu. Tallinn on ju Hiiumaa metsataluga võrreldes totaalselt ülerahvastatud ja paost rääkimine oleks puhas huumor :)

Igatahes. Kuna need mõtted mind aina enam ja enam närima on hakanud ja isegi mina oma mitte nii otsese lähedusastmega ja mõneti suhteliselt karm-realistliku ellusuhtumisega servast siiski liialt loksutatud olen, otsustasin miskit ette võtta. Ehk siis püüan anda enese väikese panuse kellegi teise kas eluaja pikendamisse, kergemate tingimuste loomisse või millesse iganesse. Mina ei ole spetsialist ja mina üksi ei suuda kogu panust anda, kuid leian, et kasvõi osalise panuse andmine on alati tervitatav.

Minu nõrkuseks on lapsed, loomad ja muidu väetid. Need, kellele on kõige lihtsam liiga teha. Muide, ma olen väga leebe ja sõbralik tegelane, kuid ma olen võimeline füüsiliselt kallale minema, kui kellelegi endast nõrgemale liiga tehakse... Ja kohe raevuga, mitte niisama kõrvakiile jagama. Seega parem, kui ma midagi säärast nägema ei satu, krimkat kaela saada oleks väga ebasoovitav.

Mistõttu otsustasin, et need ühekordsed annetused ja telefoninumbritele helistamised ei ole piisav. Need ei taga stabiilsust ja eeldavad personaliseeritud kampaaniat. Mis on paljudele privaatsust vajavatele inimestele välistatud (nagu ka meie sõbra puhul).
Seega on mul kaks kehtivat püsikorraldust. Iga kuu palgapäeval saavad minult ampsu oma kaukasse kaks lastega tegelevat fondi. Lisaks kaalun ka haiguseid ja loomi. Vaatame.

Sest olgem ausad - kui mul mingi summa palgapäeval kellegi teise kontole jookseb, ei pane ma seda tähelegi, kuid kellelegi võib see tagada ellujäämiseks vajaliku ravimi/toidusegu/abivahendi/muu olemasolu. Selle nimel võin ma mõnest kosmeetikumist või riideesemest loobuda küll ja mitte midagi ei juhtu. Minu jaoks. Küll aga juhtub kellegi teise jaoks. Ja mina arvan, et stabiilne, eeldatud ootus püsikorralduse näol aitab palju.

Seega jah, kaks fondi saavad minult igakuist toetust. Ja miks mitte mõne aja pärast 4 või enam.
Leian, et kui mul on võimalik aidata, pean ma seda tegema. Nii lihtne see ongi.

Taimetark

Noorem Poiss (3a 2k) vaatab/arvab piltide pealt seeni. Suurt ja rammusat punast kärbseseent vaadates kiilub kinni. Oleme neid looduses imetlenud ja teab, et ei tohi puudutadagi ja et on putuka nimega seotud ja...
Vaatab ja mõtleb natuke ja saabki määratud: "Sääseseen!"

Vähemasti seda teab, et puutuda ei tohi, tühja siis sest nimest!

Kogub hoogu...

Pime õu, kell 8 õhtul on juba arvestatavalt pime. Poistevägi (7-ja 5-aastased külalised ning 4-ja 3-aastased perepojad) otsustavad veel ühe õuetiiru teha.

Kaovad suure kuuse taha. Mõne aja pärast läheb külalisema kahtlustavalt vaatama, et mida nad seal pea- ja taskulampide välkudes ometi ragistavad. Hea on, et vaatama läks - sellid olid avastanud Vanamehe poolt lastele kättesaadavasse kohta vedelema jäetud sae ja kirve. Ja valmistasid endale hoolega oksi raiudes "mõnusat ja mugavat mänguplatsi" ette...

Ilmselgelt tuleb poisse kasvatades endale veel lisapaar silmi ja kõrvu juurde integreerida...

Puhkamised

Mulle üliväga sümpatiseerib, et mu praeguses töökohas on minu rollis inimestel (erasektor, kusjuures) ette nähtud 5 nädalt puhkust aastas. Ja et kui põhipuhkus (4 nädalat kalendriaasta kohta) on välja võtmata, siis lisapuhkusenädalat ei saa.
Mina kui aasta teises pooles tööle asunu pean sel aastal lausa 5 nädalat ära puhkama, et oma lisapuhkus kätte saada.

Nii ma siis puhkasin nädalakese märtsis (kui olin tatiste lastega kodus enivei, lihtsalt hooldusleht oli asendatud puhkusega), nädalakese mais (kui võtsin puhkuse jube targalt intensiivsete aiatööde ajaks ja siis tabas meid üllatuslumi veel 9.-10. mail ning mina ehmatusest haigestusin ja 38-kraadise palavikuga peenramaad kaevasin) ja 2 nädalat juulis. 2 nädalat tuleb sügisel, osalt aiatööde aegu (issand milline Maali minust saanud on!!!)

Juulikuine puhkus oli iseenesest tore. Alguses olid külalised, tänu kellele ma ei saanud (loe: polnud viisakas) maniakaalselt aias toimetada ja olin sunnitud aeg-ajalt end päikese kätte istuma asetama, hiljem juba läks hullemat sorti toimetamiseks.No ikka kohe üldse ei raatsinud niisama istuma jääda. Hea, et lastele ikka süüa tegin, kui need korisevate kõhtudega vasikasilmi tulid tegema :D

Nüüd siis jälle puhkus. Sedakorda saan endale nädala võimaldada, rohkem ei mängi välja. Ja millega ma tegelen? Kui ei saja, tegutsen aias, muidu aga hoidistan-vaaritan-kuivatan-hoidistan-hoidistan... Ikka uskumatuks tädiks kätte läinud :D Ei teagi nüüd kas "süüdi" on lapsed või maal elamine. Nauditavad igatahes mõlemad :)
Lastel on ka mõnus lasteaiast puhata ja Vanamees on nädalaks kusagil kaugel.

Aga seda, et ma igasugu imelikke asju sisse tegema hakkan, poleks ma varem küll arvanud. Võilillesiirup ja angervaksa siirup lisaks marjade mahladele ja rabakamahlale, marineeritud kurgid ja letšod ja erinevad supipõhjad, moosid-moosid-moosid ja pihlaka-brändi mögin... Hetkel käsil ploomid: moos, kompott ja mahl. Kaks laari õunu kuivatatud, kuid juurde vaja, lõputud marjakogud sügavkülmakirstus... Oehh, mulle meeldib selline elu :) Kuigi eks see natuke napakas ole kella 1 ajal öösel veel möginaid purki laduda ja kell 6 ärgata, et tööle minna. Aga noh, normaalsete kellaaegade nautimiseks tulebki sügisel puhkust võtta :)

Ühe nädala võtan sel sügisel veel. Hullumaja, kokku 6 nädalat :D Sellist luksust pole mul iial olnud.
Äkki järgmisel puhkusel teen midagi muud kah. Hoidistada siis enam pole miskit - riisun hoovi? Või loen lõputult? Tegelikult lugenud olen ma üksjagu ka seekord - jube mõnus. Aga tõenäoliselt suudan ma jälle mingit mööblit hoopis ehitama hakata, ei saa need käed ju paigal püsitud. Ideid on peas kahtlaselt palju...

Aga praegu naudin puhkamist :)

Kirjutab

Nonii, Vanem Poiss (4,5a) otsustas tänasest kirjutama hakata.
Numbrid juba vana nali, need ilmammu selged. Liitmine teismete piires vahepeal väga selge, siis jälle hajub kusagile. Siis jälle oskab ja siis jälle justkui ei oskaks.

Miks see aga mainimist väärib, on see, et ta ei loe veel. Kirjutab, kuid ei loe. Tunneb tähti ilusti, kuid kokkuveerimisega ei viitsi tegeleda. Aga noh, ega me pole harjutanud ka (raputab nüüd endale tuhka pähe, see laisk emasloom).
Kuna aga täna esitles mulle hoolega endakirjutatud tähti, tegin ettepaneku ka tähtedest sõnu kirjutama hakata. Kui see reegel, et kirjutame ikka vasakult paremale, mitte vastupidi, meelde jäi, läks ludinal. Igasugu nimesid kirjutab kokku.

Nüüd mõtlen, et on lihtsalt võimatu, et neid kokku lugeda ei oskaks. Kirjutada ju oskab. Kui lõunasöök söödud, hakkame testima ja katsetama. Vahel on vihmasest ilmast isegi kasu :)