Vanemad

Olen ütlemata uhke oma vanemate üle!
Vähe sellest, et isa on suutnud omaenese ettevõtte edukalt töötama panna ja ema töötab väga vastutusrikkal kohal, on nad peale laste pesastlendamist hakanud ka oma elu elama:)

Kui me vennaga veel kodus elasime, siis tehti kõik meie tuleviku nimel ja ennast ohverdades. Meie pidime saama kõik vajaliku, kui ka nemad ise pidid selle nimel kõigest loobuma. Sest olgem ausad - ikka suhteliselt näguripäevi on nähtud ja eriti tänu sellele, et isa otsustas omaenese ettevõtte luua. Loomulikult on olnud kõhklusi ja nii mõnigi suurem tegija on tahtnud isa ettevõtet üles osta, kuid isa oma saare mehe kangusega pole lasknud elul enesele kannale astuda ja ikka ise edasi pusinud. Uskudes iseendasse ja paremasse tulevikku. Ja lõpuks on see end ka ära tasuma hakanud.

Lõpuks ometi on käsil oma maja ehitamine, kus on ruumi ka lastele ja lastelastele (nö oma verest lapselapsi küll veel pole, kuid kuna mu eksabikaasa on neile kolmanda lapse eest, siis tema laps on ka esimene lapselaps peres). Lõpuks ometi saavad nad sõita autodega mis meeldivad, lõpuks ometi saavad nad reisida ja lubada endale mida hing ihaldab. Hirmus mõelda aga kui pika ajaga see kõik saavutatud on...

Ja nüüd siis on paarikesel ää keeranud ja lähevad soomemaale suuskama! 50-aastastena... Minu sügav kummardus neile! Ema pole kunagi suuskadel kuskil laskumas käinud... Loodan vaid et nad ühtki kondikest ei murra:) Ehh, tahaks ise ka kaugemaski tulevikus selline julge ja hakkaja olla, mitte aga end vanuriks kujutleda ja kiiktoolisse tukkuma jääda...