Elust enesest

Paar päeva tagasi sai alguse tõeline Jobude Paraad.
Nimelt ei saanud üks ettevõte hakkama efektiivse juhtimisega ning peale pikaaegset rahulolematust lasi oluline osa tehasetöölistest jalga. Niivõrd oluline osa, et selle tulemusel tuli peatada kogu ettevõtte töö ning eranditult kõik inimesed koondada. Seega ka administratsioon. Kurb, kuid miskit pole teha.

Sinna ettevõttesse oli vähem kui kaks kuud tagasi tööle asunud ka üks mu isiklik tuttav. Otsis mingi aeg uut tööd, kuna vana tüütas juba ajaga ning korraga seisis valiku ees, kus talle pakuti kolme töökohta korraga. Enam-vähem võrdsed tingimused, kuid siiski osutus läbirääkimiste tulemusel eelpoolmainitud ettevõte parimaks ning „konkursi võitnuna“ sai just see ettevõte tolle inimese endale. Iroonia missugune…

Täitsa tore oli kõik. Kollektiiv super, töö mõnus ja väljakutse olemas. Esimese kuuga suutis uus töötaja suure projektiga maha saada ja sellega head muljet avaldada. Kohe ütlemata tore on kui inimestel tööl hästi läheb ja neile meeldib nende töö. Silm kohe särab ju:)

Töö võib ju meeldida ja kollektiiv super olla, kuid kuna miski siin elus ei ole päris kindel, siis nii läks ka nimetatud ettevõttega. Tuli krahh ootamatu nurga pealt ja no ikka juhtub.

Said siis inimesed teavitatud ja kõik said koondamised. Välja arvatud isikud, kes olid alles katseajal. Nii ka minu tuttav. Temale pakuti ettevõtte finantside huvides lõpetamist poolte kokkuleppel, tähtajaga nelja päeva pärast. Ehk siis neli päeva veel tööl käia ja siis on mott.

Loomulikult ta ei olnud sellega nõus. Õnneks on ta ise oma õigustest teadlik ja lisaks tutvuskonnas mitu tegevat personalijuhti, kellelt kiirkorras nõu ja kinnitust saada.
Seega ta teatas, et ei kirjuta alla. Mõned minutid hiljem tuldi siis paberiga, et lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu päevapealt (hmm, huvitav et need katseaja ebarahuldavad tulemused avaldusid peale olulise projekti teokssaamist, samal kuupäeval kui teised töötajad saavad koondamisteate ning kui eelmine hetk on pakutud kokkuleppel 4-päevase etteteatamistähtajaga – minu praktikas ei ole juhust, kus ebarahuldavate tulemustega töötajaid hoitakse veel mitu päeva tööl, pole ju pointi…). Ei kirjutanud ka sellele alla. Mispeale võeti allkiri tunnistajalt ja temale teatati, et järgmine päev on tavaline tööpäev (megairw!!! See lause muutis ju tolle tunnistajaga allkirjastatud paberi kehtetuks…).

Õhtul hiljem pakuti, et tegelegu ettevõtte (tegu siis mitut struktuuriüksust omava suure ettevõttega ja töö peatati ühes neist) teises osas veel kaks kuud teatud projektidega. Jama aga selles, et ta ei tea antud valdkonnast midagi. Ja kui inimesel oleksid katseaja ebarahuldavad tulemused, miks ta siis veel kaheks kuuks tööga kindlustada???

Vastas ka sellele eitavalt. Seepeale teatati, et tööülesannetest keeldumine. Issandamanna kui lihtsameelsed võivad ikka vahel juhid olla. Kui sa ei oma eelinfot ja ei ole teadlik, siis hoia enne lahmimist suu kinni!!! Las selliste asjadega tegelevad ikka oma ala spetsid. Me ju kõik teame, et tööülesannete ja töötingimuste muutmine saab olla vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Siin pole isegi mitte lahmimise kohta.

Tema siis nõudis, et tahab vaid oma seadusest tulenevaid õigusi ja kõik. Selle peale teatati, et ettevõte ei saa sellistele asjadele järele anda ja neil see prestiiži küsimus. Saan ma õigesti aru, et ettevõtte prestiiži teema on käituda seadusega vastuolus ja tõmmata inimesele kott pähe? Ettevõttele ei tee see midagi, kui maksab selle 4 kuud kompi, töötajale aga on selline enesest mitteolenevatel põhjustel töö ootamatu kaotus suhteliselt nigelaks variandiks. Laenud ja liisingud ja oma isiklik elu. Arusaadav, kui ise tööl mäkra paned, kuid kui ise pole milleski süüdi, siis sellepärast küll võlavangi ei taha sattuda, et ettevõttel on kummaliste väärtushinnangutega prestiiž. Vääääga huvitavad lähenemised minu meelest…

Ma ise küll andsin nõu ja vastuseid niipalju kui suutsin, kuid kuna kippusin sel teemal emotsionaalseks minema, siis vajasin kõrvale veel ka teist arvamust, et endale kinnitust leida. Et äkki ma kuskil ei märka mingit konksu või midagi. Pöördusin siis eksabikaasa poole, kes on samuti personalijuht, kuid professionaalselt minust oluliselt tugevam ja minust rohkem töövaidlustega kokku puutunud (kuigi meil mõlemal on töövaidlused reeglina teistpidise suunaga, ehk siis töötaja vastu, kuid sellist vaidlust me küll isegi mitte ei laseks tekkida, kuna seal pole mingit šanssi ettevõttel võita). Tema siis ainult naeris suure häälega ja kinnitas, et kõik saab olema ok. Aitas koostada ka töövaidluskomisjonile nõude ja vaatab mis siis edasi saab. Igal juhul on tema hetkel suurimaks toeks:D

Hiljem selgus, et antud ettevõtte personalijuht on puhkusel. See annab aimu, miks asjad nii on arenenud ja et too personalijuht ei pruugigi ajukääbik olla, tema vaid puhkusel ja teised müttavad omaette.

Vaatab siis mis nüüd edasi saab. Kui ettevõte just mingit eriti osavat advokaati vastu ei pane, siis peaks kindel võit olema. Ja vaene ettevõte – nende prestiiž läheb neile lõppkokkuvõttes kallimaks kui oleks olnud kohe koondamistasud maksta. Sest ka menetluses olnud aja eest tuleb töötajale tema keskmist päevapalka maksta…

Kurb vaid see, et paistab, et teine katseajal olnud inimene loobus võitlemisest. See on see, kui inimesed oma õiguseid ei tea ja ei jaksa nende eest võidelda. Siit moraal – olge alati kursis oma õigustega, pöörduge alati häbenemata tuttavate poole kes võiksid olla antud valdkonnas teadlikumad ja võidelge oma õiguste eest! Sest olgem ausad – kaotada ei ole ju midagi, ainult võita. Ja ka teistele inimestele jääb teist positiivne mulje, mitte mulje kui allaandjatest. Sest ka minu tuttavast jääb nüüd eks-kaastöötajatele mulje kui inimesest, kes võitles oma seaduslike õiguste eest ja oma eks-ülemusest jääb mulje kui m***ist. Vot nii!