Eufooria

Eile siis juhtus minu pisikeses lubade taotlemise maailmas ime...

Seni olime enamasti linnasõitu harjutanud ja õpetaja ütles, et läheb väga hästi ja linna osas saadaks ta mu kohe eksamile. Mina siiski end nii kindlalt ei tundnud ja oleme siin mõned korrad veel Hiiu väikseid võrdõiguslikke ristmikke ja suuri ringe lihvinud. Plats on olnud seni tagaplaanil.

Eile siis käisime teist korda platsil. Seda pean oma kõige nõrgemaks küljeks ja kartsin, et sellega läheb terve dekaad ja ropult raha, enne kui hakkama saan.

Istus siis õpetaja mul algul kõrval ja siis teatas, et kle, mis me jamame, ma lähen välja ja vaatan kuidas auto ise sõidab. Läkski ja tegingi platsil kõikvõimalikud harjutused korralikult ära! Ja nii mitmeid kordi järjest! Endal muidugi hea meel ja õpetajal kah silm säras. Ta miskine saarlaste fänn ja siis muudkui korrutas kuidas saarlased ikka alati kõigega hästi hakkama saavad. Ma ei kahtlegi, kuid see selleks:DDD

Sõidu lõppedes siis teatas, et tuleval nädalal teda Eestis pole ja see nädal jõuaks korra veel sõita, kuid et siis ületulevaks nädalaks võiks eksami aja määrata. Vahetult enne eksamit lihvime ja kindlustame veel platsi ja siis voila! Mul sõna otsese mõttes vajus karp lahti.

Mina arvasin, et õpetajatel on kasulik seletada, et ikka veel ei sobi ja lihvime veel ja sellega ju raha muudkui jookseb, kuid tema saadab mind juba eksamile:D Ma naersin, et kui tema eesmärk on minust lihtsalt lahti saada, siis see ju ei õnnestu, kuna läbikukkumise tagajärjel oleksin ma taas tema autos olemas. Selle peale arvas, et küll ma selle eksami tehtud saan.

Nojah, nüüd on hirmus eufooria peal, kuid tegelikult ikka kardan ka. Kunagi kauges minevikus, 16-aastaselt, käisin autokoolis ja sain ka kiita, et "tüdruk, sa sõidad nagu mees" ja muud selles vaimus ning kuna koolieksam läks ka väga hästi, siis riiklikule minnes oli meri põlvini ja kukkumine kolinal platsisõidul. Vana hea mossega ka veel ja see ront ei allunud väga minu soovidele. Tookord sain sellise hoobi enesekindluse pihta, et korduseksamile minna ei julgenud ja loobusin lubade plaanist väga paljudeks aastateks. Nüüd aga, kuna auto on välja valitud ja ootel, siis tuleb ju load ära teha. Loodan vaid, et ma taas ei lase eufoorial üle pea kasvada ja teen ka läbikukkumise korral eksamid uuesti ja nii kaua kui vaja!!! Seekord siis võtan pigem eelteadmise, et läbikukkumine pole teps mitte võimatu asi. Eriti veel seetõttu, et sõidutunde olen võtnud vaid natuke üle poole ettenähtutest!

Oeh, eks see paras pai oli sellist asja kuulda, kuid jah, lolliks minna ka ei maksa... Aga natuke eufooritseda ja õnne tunda ju ikka võib;)