Nunuhh...

No hull värk ikka.

Loed uudiseid ja imestad silmad punni.

Autod lükatakse tuule tõttu teelt, trollid ei sõida, trammid seisavad, liinibussid vajuvad kraavi, taksodega on samuti halvad lood ja ette neid tellida ei saa, praamiliiklus seisab, laevad seisavad reidil, rongid ei liigu ja seisavad suvalistes jaamades, lennujaamas kaos.

Tuleks need jõulud kah siis valged, mitte et praegu kogu talve ports maha tuleb.

Samas kuskilt oli kuulda, et tuleval nädala tulevad kõvad plusskraadid... Eestis.

Aga mina hakkan nüüd liikuma. Loodan siiralt, et lend kell 9 ikka väljub ja eelkõige seda, et ma õigeks ajaks lennujaama saan:D Meeeeeletult ilus on väljas. Ülipaks täiesti valge lumavaip katab maad... Nii vaikne...

Toredaid lumepühi siiajääjatele ja kohtume detsembris:)

Selgust läbi tuisu

Täna oli lõbus. Sain autot lükata üle aegade. Majade vahel jäi kinni:)

Lund tuiskas ja kindaid polnud käes, kuid nii pagana lõbus oli:) Hetk hiljem olid teksad kui pesumasinast võetud...

Nähtavus õhtul sõites ei olnud 5 meetritki. Sellist hullust pole ammu näinud. Aga mulle nii hullupööra meeldib...

Õhtu otsa olen lennujaamaga suhelnud, kuna seal ööbida küll ei taha. Lend Dubaisse pidi väljuma kell 23.55. Reaalaja info ütleb, et hilineb. Kui palju? Ei halligi. Lennujaam väidab, et 1h 55min, Travel In, keda samuti ahistan, väidab, et väljub kell 9 hommikul. Suht loll oleks kell 7 lennujaama minna ja avastada, et lennuk väljus kell 2, eks ole. Ahistan seega edasi.

Lõpuks ometi on "kokkuleppele" jõutud ja uueks väljumise ajaks kinnitatud hommikul kell 9.

Saab siis kodus magada lennuki asemel ja lendamine toimub suures osas valges. Vähemasti Dubais, kus sirutamispaus toimub, on pausi ajal valge ja saab tunnikeseks šoppama minna. Eelmise graafiku järgi oleksime seal olnud öösel.

Nüüd muidugi jõuame Goasse öösel...

Ülejäänud õhtu olen kulutanud Tulika püüdmisele. Tahaks hommikul kella 7-ks kindlapeale taksot broneerida, kuid no mitte kedagi ei taba... Tüütu. Lõpuks olen nii kaugele saanud, et kõrvus piniseb kole muusika. See on vist selleks, et kodanik loobuks ja katkestaks... Aga ma olen jonnakas. Siiani umbes tunni jooksul olen ainult kinnist tooni saanud, seega sellest progressist loobuda ei tahaks.

Loodetavasti kell 9 lend siiski saab toimuma. Ja loodetavasti ikka saan mõne takso kätte...

Toimetamised

Olen harjunud, et mu köögi akna taga sädistavad linnud.

Ühe puu otsas asub aastast aastasse nonni (saare keeles vares) pesa, kus siis kevaditi oksalasu kohendamist märgates on kindel, et mingil hetkel hakatakse poegadele kraaksumist õpetama. See on ainus häiriv koht. Üldiselt mulle nonnid väga meeldivad. Ütlemata arukad linnud. Mitte nagu turukottide all vaaruva välimusega tuvid, kes just ei hiilga nutikusega. Kanad, noh...

Lisaks on mu aknatagune täis varblasi ja tihaseid. Kes millal siis. Üks hull säutsumine ja aknast sisse piilumine ning kasside narritamine käib. Lisaks saab vahel miskit head noka vahele;)

Täna akna taga möllavat lumetuisku vaadates tekib aga küsimus - kus linnud praegu on? Kus nad end varjavad? Puud on nii lagedad, et seal neid küll tuisuvarjus ei ole.

Täitsa mure kohe.

Lähen enne väljalendu šoppama ja panen akna taha veel head-paremat. Las kasvatavad külma kaitseks rasvakihti ja kiusavad kasse:)

Eile oli mõnus linnas asjatada. Mul ikka veel suverehvid all, kuid rahulikult sõites ja pikivahet hoides pole hullu miskit. Eile oli linn autodest suhteliselt tühi ka ning lummemattunud teid ja puid vaadates täitus hing jõulurahuga. Mille peale mugisin pool pakki piparkooke ära:)

Kogu eilne päev oli ilus kuni hetkeni, kus mind kõnetas üks vanaproua. Tulin just solaariumist grillimissessioonilt (mõtlesin nahka natuke harjutada), kui tädike küsis, kas mul natuke raha on, ta tahaks makarone osta. Mul oli kohutavalt halb tunne, kuna sularaha ei olnud. Üldiselt mulle meeldib aidata, kui ilusasti küsitakse, isegi kui raha tegelikult külmarohuks läheb (kuigi tädi nägi viisakas ja puhas välja). Seetõttu oli paha tunne ja oleksin ehk automaadi otsinud, kust raha välja võtta, kuid äärmiselt ebameeldivalt mõjus tädi vastus. Ütlesin, et mul vaid pangakaart ja selle peale pööritati pahaselt silmi kommentaariga "oh jumal küll!" ning keerati sõna lausumata mulle selg. Azoo...

Minu paha tunne igatahes kadus.

Reisiärevust pole üldse. Oli pühapäeval, kui tekkis mõte ja oli esmaspäeval, kui minekut korraldasin, sealt edasi aga isegi ei mõtle sellele. Lisaks tuli lumi maha ja kõik on nii ilus. Õhtuti pikalt tööl olnud ja peale seda veel kooliasju sebinud.

Lisaks on mul ahjumaania. Pikka aega pole mul küpsetamisvõimalust olnud, kuna mul oli gaasipliit ja selle ahjuosa läks läbi. Sai muretsetud uus (elektri)pliit ja niisama seisma jäetud.

Kui nüüd ekskaas viimane kord külas käis, mainisin talle muret ja igavene korraldaja, nagu ta on, haaras ta asjal sarvist. Et mis see siis ära teha ei ole.

Järgmine päev kärutati mind poodi juhet vaatama. Siis leppisime ajas kokku mu vennaga, kes elektriasjades pädev (noorus veedetud isa firmas elektritöid tehes).

Mõni päev hiljem olid mul lagede all korraga kolm meest. Kes puuris poolemeetrise puuriga läbi raudbetooni välisukse taga olevasse kilpi kohutavalt jämedale juhtmele teed, kes keeras torutangidega gaasipliiti lahti ja kes suunas 15m juhet õige paigani.

Hilisõhtuks oli uus pliit/ahi ühendatud ning vana minema toimetatud. Kohutav läbu ainult maas:D

Sellest ajast olen küpsetanud ja küpsetanud. Ristsed korraldasin verivorstidega ja edasi koogid-koogid-koogid:) Mis siis, et ajanappusest valmivad koogid umbes südaöö paiku...

Vot see on elu! Alles nüüd saan aru, kui hullult olen ahjust puudust tundnud... Eriti kuna mulle eriti meeldib teha ahjuvorme, meekana ja kooke:D

Kui tagasi tulen, kavatsen ka JP poolt lehvitatavaid kaneelirulle teha, siis ta ei saa enam mu suud vett jooksma ajada oma pildimaterjaliga!

Täna pean läbi tuisu veelkord oma sõiduoskust proovile panema, kuna eile ei jõudnudki rehve vahetama. Eks tagasi tulles teen siis ära, siis juba kohustuslik kah!

Ja hirrrrrmus armas on, et sõbrad helistavad-kirjutavad ja soovivad head reisi:) Mul on väga hea meel, et mu ümber on nii toredad inimesed:)

Sukeldumisest siis

Sorry, tüdrukud, msnni jaoks aega ei jagu, kuid nüüd saan juba ka kirjutada, kuna makstud ja viisataotlus sees.

Ema etteheide pea ees sukeldumiseks kõlas küll peamiselt eraelu kohta, kuid kuna olen hirmus planeerija, siis alustan sukeldumist lihtsamates ja vähem pikaajalist mõju avaldavates valdkondades.

Otsus sündis üleeile, ehk siis pühapäeval. Oli üle aegade taas üks vaba pühapäev, kus päev vaid mu enda päralt. Tahtsin seda nautida ja mõtlesin randa koperdama minna. Kui kell oli saanud pool üks päeval ja ikka veel polnud valgeks läinud, sai mul siiber.

Võtsin vastu otsuse päikest otsima minna. Et kui tema ei tule minu juurde, lähen mina tema juurde.

Eksprompt. Ja kiiresti, kuna muidu jõuan ringi mõelda ehk siis mõistus jõuab koju tulla.

Minek siis hoolimata sellest, et jube palju vajalikku teha ja ka koolis nt eeleksamid jäävad sellesse perioodi. Tahtsin ju enne tõelist sessi enamuse eksamitega maha saada...

Esmaspäeval teatasin Travel In'i, et tahan nendega Indiasse. Väljumisega sel pühapäeval.

Koheselt sain arve ning viisin kiirviisa taotluse sisse. Iizi.net-i kaudu oli ka reisikindlustus poole tunniga tehtud.

Vähem kui nädalaga pean elus-olus (töö ja kool peaasjalikult) kõikvõimaliku (ja hetkel on kõike kuidagi rohkelt) ära korraldama ja siis lihtsalt põrutan minema. Jumal tänatud, et mul nii hea ülemus on, kes sellise ootamatu palve peale mind puhkusele lubas:)

Tagasi nädalal 50.

Ärevaks ajab mind fakt, et ka reise planeerin ma pikalt ette. Alati teen väga põhjaliku eeltöö asukoha kohta, nii et paik tundub juba tuttav ja probleeme ei teki. Jääb ära kaootilisus ja hilisem kahetsemine, et seda ja toda ei teinudki/näinudki. Kõike saab ja jõuab, kui mingisugune kondikava koostada. Kõvade varudega, muidugi.

Seekord ei tea ma üldse kuhu lähen. Olen ikka arvanud, et India mu jaoks liiga vaene paik, kuna reeglina ei talu ma viletsuse nägemist. Eriti kui tean, et ma ei saa kokkuvõttes miskit ära teha, võin ma lihtsalt nutma puhkeda. Ja mis puhkus see siis oleks.

Goa olevat aga kergem. Nagu esik. India kõige jõukam ja ka kõige puhtam piirkond. Kuigi siiski India. Ja inimesed naeratavad pidevalt. See on miski, millest ma Tallinnas alati puudust tunnen. Mulle tundub, et igal pool mujal naeratatakse mulle, välja arvatud linnas, mida mingil määral koduks nimetan...

Ok, kritiseerijad teatavad, et Goa pole mingi päris India, kuid ma ei tahagi seda päris Indiat veel näha. Läheks sammhaaval. Elevante saan nagunii sügada ja lisaks krokodillide-paabulindude jõllitamisele mulle sellest esialgu piisab. Ei vaja hetkel midagi sügavmõttelist, vaja nagunii eemalt oma elule hinnaguid ja edasisi suundi anda. Kas just pea teiselt poolt maakera, kuid selline on mu valik. Ehk siis kaugele ära...

Kuna meil siin natuke liiga pime ja päike ei taha ka suviti meid külastada, siis sellest külmast ja niiskusest sai siiber. Kavatsen paar nädalat lebada palmi all valgel rannaliival, juua Mai Tai'sid ja hämmastusega vaadata, kuidas püha lehm mu kõrval stoilise rahuga liivale kuseb. Mõned kerged raamatud (Hercule Poirot) võiks läbi lugeda ja turgudel kohalikega kaubelda. Öised lõppematud rannapeod ja soe soe soe... Praegu seal päeval 30-35 kraadi, kui ööd on külmad, siis öösel 20-22.... Nojah. Lisaks ookean 27 kraadi, seega isegi minusugune külmavares saab end piisavalt sageli lainetesse hullama heita.
Seda kaatri taga langevarjuga lendamist tahaks ka proovida...:)

Ega ma täpselt ei tea mis must saab. Võtsin vaid lennu, kuna Travel In'i poolt pakutavad saadaval hotellid ei ole seal rannal kuhu mina tahan (Calangute). Eks kohapeal siis vaatab:D

Viskan bikiinid ja hambaharja suurde kohvrisse (nagunii saab tagasiteeks täis) ning põrutan sooja teadmatusse.

Pildid leitud internetist ja nimelt Calangute omad.

Hoidke mulle siis pöialt, et kokku 13,5h lennukis vastu pean, ilma et naabril kõri läbi näriks!

Urisen ja pritsin tatti

Ei, ma ikka pean püüdma bussiga tööl käia.

Vahepeal käisin pea iga päev bussiga. Tüütu koht on ümberistumine, kuid muidu igati mõnus. Inimesi kah minu suunas vähe sõitmas ja seega ei pea oma privaatvälja tungimist pelgama.

Nägu naerul, nagu natuke kohtlane. Kuidagi rahulik ja õnnelik olin hommikuti ja tööle jõudes olin täis energiat ja positiivsust.

Vahepeal tuleb aga autoga minna, kui päeva peal kuskil asjatamist või pärast tööd teada, et bussidega liiga tüütu/ajakulukas vajalikku sihtkohta seigelda.

Ja erinevus on üüratu! Närvitsen nagu hullumajast põgenenu ja vannun nagu tüürimees. No ma kohe ei talu meie liikluskultuuri, noh! Ajukääbikuid on nii massiliselt tekkinud, et on kuri kahtlus, et neil on kusagil pesa.

Täna hommikul (olen siiani veel tige) näiteks avastasin, et Põhja pst Rimi juures (mu igahommikune marsruut autoga tulles), kus tee läheb selgelt kaheks - parem rada keerab kesklinna ning vasak suundub mööda Soo'd Kalamajja - sõidab terve rivi idioote mööda vasakut rida pidevjoontega lausa triibutatud kolmnurgani ja sealt siis pressitakse peale (kuna seal edasi tee läheb omakorda kaheks). Ehk siis need, kes ausalt rivis oodanud, ei saagi valida vasakpoolset rida. Kolmnurgalt tulijad peavad seda oma pärusmaaks.

Lisaks eluga riskivad jalakäijad, kellele see kolmnurk kahe sebra vahel ellujäämisoaasiks mõeldud on.

Mina valisin muidugi reegleid järgides pööret sooritades vasaku rea, kui mulle täiega vajus peale mingi erikole väikebussi ront. Kari jorsse sees. Ju kukuvad viiplema, et mida ma trügin kui nemad keerata tahavad. Oi krt kus ma vihastasin. Reeglina puhisen omaette, kuid seekord oli nii siiber, et andsin neile põhjalikult signaali (et kõik märkaks millised jobud nad on seal pidevjoontega kolmnurgal ukerdades ja mulle külge pressides) ja viiplesin neid idioodimärkidega kostitades nii põhjalikult, et isegi nende põhku täis koludesse pidi see jõudma. P-sse küll, mulle ei ronita niimoodi jõuga peale!

Kui nägid, et küünitan nende numbrit vaatama ja telefoni haarasin, siis kukuti vabandama ja anti mulle ruum liikumiseks. Saa aru, jorss, mind ei huvita su vabandus, mind huvitab, et kõik liikleksid üksteist austavalt. Sul ei ole kiirem või hädavajalikum kui teistel. Kui kõik käituksid nii nagu eeskiri ette näeb, oleks liiklus palju sujuvam.

Pärast venisime tükk aega kõrvalridades ummikus, kuid rohkem mulle otsa vaadata ei juletud. Hoiti pigem väikest vahet, et aknad kõrvuti ei satuks. Eks mu silmad pildusid võitlusvalmilt tuld ka ja käsi oli enam kui valmis veelkord näitama, mida ma nende olemusest arvan.

Üleüldse on liiklus tipptundidel nii idiootlik ja liiga paljud arvavad, et neil on õigus valest kohast peale pressida, et minu närv ei pea vastu. Ja kui rohkem aega, siis kavatsen ka edasi bussiga liigelda. Rahu hinges on liiga suur väärtus. Lisaks värske õhk:)

Kusjuures, ma olen sel aastal see möku, kellel pole veel talverehvid all. Ja näiteks eile õhtul oli õrnalt libe. Nii ma siis igaks juhuks hoidsin auto, max paari pikkust vahet, kui hoog suurem oli. Ja sellega teenisin ära mingi Audi-maasturi-mehe pahameele. Oi kuidas ronis selga. See ajas mind pigem irvitama, kuna ega ma tema tõttu ei kavatsenudki riskida pidurdamisel libisemisse sattumisega. Aga temalt oleks küll tahtnud küsida, et kas tal piinlik pole nii avalikult näidata, et nälgas hoitakse ja seetõttu on sunnitud võhivõõrale selga ronima? Kahju et võimalust ei avanenud, peenisepikendus oli tal igatahes muljetavaldav. Sellise pikendusega võiks asjast ju ka tolku olla ja nälga ei peaks olema...

Pea ees

Olen nagu palavikus... Ei, natuke liialdan. Ärevil, seda küll.

Meeletu tempo on peal, nii palju on vaja veel ära korraldada, enne kui.... :)

Töö, kool, eraelu...

Ülima rahulikkuse ja kaalutlejalikkuse (kui horoskoopidest lähtuda) kehastaja, mu sõnnist ema, heidab mulle viimasel ajal ette: "No mida sa alati mõtled nii palju ja kõike lõputult läbi kaalud, miks sa ei võiks vahel lihtsalt pea ees sukelduda?"

Ma siis sukeldun. Varsti.

Mehed naistest

Ega õlu ju ise koju saa x2
Oluline, et rattal hea ja mõnus oleks

Neehh, mis need memmed seal müttavad?

Tasakaal x2

Laadapäev

Kiirkaater

Pühapäevane väljasõit perega

Džentelmen ei sunni naist jala käima

Künnipäev

Milleks eesel?

Abielu olemus

Bond ja klubi

Juba eelmise Bondi välja tulles teatasin, et see mu lemmik-Bond. Näitleja siis.
Seekordne film kinnitas mu arvamust.
.
Minu jaoks ei ole lihtsalt usutav, kui eriti karm agent on sile ja lakutud ning kohendab lipsu kulunud fraaside saatel.
Tänane Bond on agent. Karmikoeline, tahumatu, robustne. Samas sees on olemas inimlikkus, mida alla surutakse. See teeb ju nõrgaks.
Igati aus on praegune lähenemine. Kui jooksevad, siis mitte gasellilikult mängleva kergusega vaid ka filmivaataja tunnetab adrenaliini, hirmu, valu, segadust, rabelemist jne. Kui võitlevad, siis sama. Usutav.
Nõrganärvilistele see film ei ole. Üsna jõhker.
.
Seekordne Bondi põhitädi koosnes aga ainult ja ainult jalgadest. Siuke tunne oli, et need lähevad sujuvalt kaelaks üle (kade).

Njah. Praegune Bond on seda sorti tüüp, kelle pistaks hea meelega pintslisse:) Mees minu maitsele:) Ainult et ta ikka seda pardi nägu tegema peab... Huuled pruntis nagu pardi nokk...
.

Meie käisime seda vaatamas laupäeval. Selline girl-power, 5 pliksi kambas:)

Piletid ostsime juba kolmapäeval, et saaks kindlasti head kohad. Saimegi.
.
Oma saali suundudes tabas meid ebameeldiv üllatus - saalis olevat tehniline rike ja meid suunatakse ringi. Vabalt valitud kohtadele, kuna saaliplaan teine. Pagan küll. Kiirustasime ülemistesse koridoridesse ja saalis vaatame, et osad kohad broneeritud. Wtf??? Selgus, et A Le Coq sviidis kah tehniline rike ja magusamad kohad neile broneeritud. No ei ole usutav, et kahes Bondi-filmi saalis korraga on tehniline rike. Arvan, et rike oli vaid sviidis ja kuna Bond ammuilma kõigile seanssidele välja müüdud, siis topiti meid kokku ja suuremasse saali, kuna sviidikatele eraldi ja üksi saali pakkuda pole ju mõtet.

.

Ok, saan aru, et neil kallimad piletid ostetud ja seega võiks paremad kohad saada, kuid kuna olen kindel, et meie saalis ei olnud samal ajal riket vaid meid tõsteti lihtsalt kokku, siis ärritas tugevalt, et meie peame siis kasvõi esiemeses reas istuma, mis siis, et olime juba väga varakult ostnud väga head kohad.

Meil õnneks õnnestus valida mitte-bronnitud toolidele täitsa ok kohad, kuid osa meie saali rahvast oli tige ja istus bronnitud kohtadele. Mingi kino-poolne seletamine ei aidanud. Las olla siis.

.

Tänu sellele hilines filmi algus ligi pool tundi ja minu ajagraafik muutus kriitiliseks. Tahtsin tüdrukutega natuke peale filmi ka istuda, enne kui järgmisele üritusele kalpsan.

.

Mingi aja siiski jõudsin istuda ja ühe kokteilgi juua, kuigi see läks alla ütlemata vaevaliselt.

Nimelt käis eelmisel õhtul ekskaas külas ja avastasin oma suureks üllatuseks, et olime 9-tunnise pläägutamissessiooni jooksul ära tarbinud 3l veini, mis teeb 2pdl näkku. Kohutav. Ma pole enam pikka aega pea üldse midagi tarbinud ja seega krunt puudus. Samuti tarbin ma reeglina 1-2 klaasi korraga, vahel üliharva tiba enam. Seega väga harjumatu, kuigi sellist tunnet küll ei olnud, et kännuämblikuks oleks muutunud. Pika aja peale ja kvaliteetne vein, seega hullu ei miskit. Koordinatsioon oli alles ja jutt selline nagu alati.

.

Kuni järgmise hommikuni. Sest siis tuli pohmell. Kuna see tegelane (pohmell) mu juures üliharva käib, ei oska ma seda loomuliku elu osana võtta. Lahmisin peavalurohu sisse ja koogutasin end voodis edasi-tagasi nagu muneda üritav kana. Püsti hästi tõusta ei tahtnud. Lõpuks suutsin end kööki vedada ja ühe granaatõuna süüa, siis läks olemine okeiks.

Sellest siis arusaadav, miks järgmisel õhtul kokteil hea mõttena ei tundunud. Ise ka ei tea miks selle üldse tellisin.

Pigistasin selle siiski endale sisse ja lehvitasin tüdrukutele. Ees ootas järgmine üritus.

.

Nimelt olid kaks nädalat tagasi töökaaslased teinud plaani jalga keerutama minna, kust minul, nagu ikka klubide puhul, õnnestus viilida:DDD

Kuna kava tuli kordamisele, olin seekord ka mina käpp.

Niisiis, suund B&C-sse.
Hmm, tühjus. Kella 12-ni oli klubi nii hõredalt rahvastatud, et tekkis tahtmine koju minna ja põhku pugeda. Pidasime siiski vastu.

Mõne aja pärast hakkas klubi rahvaga täituma ja kella 1-st alates oli nii pungil täis, et ukse taga lookles pikk-pikk saba. Meie lahkusime 2+ paiku ja siis oli saba endine. Krt, peab ikka tahtmist inimestel olema, et kluppi pääsemiseks sabas seisavad...
.
Hiljuti kajastas Pealtnägija mingit tüüpi, kes käib rahvast käima tõmbamas. Mingi tõsine klubielukas. Omad kostüümid ja puha ning taidleb ikka südamest. See tüüp õnnestus meil küll ära näha ja pidasime seda ka õhtu kõrghetkeks:) Ta ikka andunult kohe väänles seal...
.
Mis kummaline tundus, oli aga tõenäoline vanadekodu väljasõit tantsuõhtule. Lihtsalt hämmastav kui palju oli täitsa vanu inimesi. Mitut pensionäri nägime. Keerutasid põrandal ikka hingest, väga vinge:DDD
.
Avastasime P-ga, et me ühed vähestest, kes seelikut/kleiti kandsid. Enamus ikka teksades. Naised, kuhu te kadunud olete???
Ja meeste puhul oli ikka see tegija, kel ühe kannika peal kirjas arm ja teise kannika peal ani. Armsad hanekannikad, mis teha. Või on nad tennisetüdruk Ani fännklaab ehk.
.
Tantsupõrandal toimub ikka tüüpiline tribal-dance, nagu see mulle seostub. Kott keset põrandat nagu lõke või äsjatapetud saakloom ja selle ümber siis veheldakse ja vääneldakse. Evolutsioon ei olegi koopa-aegadest väga kaugele eemale arenenud.
Kusjuures me isegi ühinesime saakloomatantsuga, kuna kuhu sa ikka oma paunad paned.
.
Mingi aeg hakkas tantsimine närvidele käima. Vajan tantsimiseks muusikat, mis läbi kontide läheb. Selleks sobib hästi ka noorpõlvemuusika, mida B&C teatavasti pakub. Siis suled silmad ja vehid nii, et ei tea midagi ajast ega muust maailmast.
Seekord aga oli suhteliselt palju mingit miksitud tänapäevast klubivärki ja kui juba tunned, et power hakkab tulema, siis järgmine lugu rikub innu ära. Kuidagi nagu ei saanud korralikult ree peale ja tundsin end lõpuni väga reserveerituna. Lisaks suutsin esimese tantsusammu ajal suka katki tõmmata, nii et pidin need üldse jalast ära kiskuma.
.
Osutusin põrandal ka põrkemagnetiks. Mingil hetkel nimelt hakkasid inimesed minuga põrkuma. Igast küljest tuli vopse - puusaga, pepuga, küünarnukiga, millega iganes. Lähed eemale, jälle tuleb vehkleja sulle järgi ja hakkab sinikakatsetustega ahistama. Sain aru, et ei tohi eemale minna, siis arvatakse, et tekkis vaba ruumi juurde ja vehitakse veel enam. Hakkasin siis oma killerkontsadega (kõrged ja peened kui nõelad) vabalt vehklema, hoidis põrkujad veidi eemale küll.
Kõige kardinaalsem näide oli, kui kahelt poolt tagumikud mind ründasid ja nende vahele põrkerauaks jäin. Nojah.
.
Tegelikult arvan, et peasüüdlaseks oli alkohol. Eelmise õhtu jääknähtude tõttu jõin klubis vaid tomatimahla. Ja kui teised mingi hetk sinust erinevasse konditsiooni lähevad, on raske sellega kaasa minna.
.
Et siis jah. Nagu oli ja nagu ei olnud ka. Samas üritame teinekord jälle minna, kuna seltskond hea ja omavahel lõbus, kuid vaatame vast teise koha või äkki on reeded klubis normaalsemad... Või tuleb ise alkoholi tarbida... Vaatab.

Mu ponnistustest ei olegi kasu

Ükspäev küsis üks sõbrants, et miks ma sellist värvi peaga nüüd olen.

Täpsustuseks mainin, et selline rebasekarva, oranži ja punase segu. 29 aastat on mind harjutud nägema süsimustast väga tumeda punakas-pruunini. Aga ikka hästi tume. Nüüd siis kevadest saati seda karva ja kõigile harjumatu:)

Mina teatasin, et mulle meeldib meelde jääda. Kuidagi massidest eristuda.

Mille peale teatas teine sõbrants, et see on asjatu vaev. "???". "Sa jääd nagunii meelde". Liigutasin juba kõrvu, arvates, et mu eriline isik mõjub oma kordumatuses nii meeldejäävana ja olin valmis komplimendi eest tänama. Hetke pärast A jätkas: "Nojah, ikka ja jälle mainitakse, et see nöpsninaga tüdruk..."

Ai rsk! Värvi oma juuksed nii leekivaks lõkkeks kui tahad, keset nägu pesa teinud kartul end juba unustada ei lase...

Kadestan oma ema tema klassikalise kreeka nina pärast. Isal on ka normaalne nina. Kuidas nad ometi kahepeale suutsid mulle ja mu vennale sellised tuhlid (saare keeles kartul) näkku integreerida? Ja mina kui esiklaps sain suurema jao... Tõepoolest ei meeldi mulle oma sõõrmetega lehvitada..

Olen päris tõsiselt kaalunud nina korrigeerimise operatsiooni, kuid millegipärast on tunne, et see ei oleks siis enam mina...

Vahel on targem mõne asjaga leppida.