Habras elu

Tänasesse päeva mahuvad kaks väga vastandlikku teadet. Nii vastandlikku, kui veel võimalik. Üks tähistamas algust, teine lõppu...

Minu selle kevade rasedatest viimane, T, sai täna teise poja emaks.
Rõõm tema üle on täna veel kahjuks varjutatud. Sest paar päeva tagasi lahkus kuhugi tundmatusse üks väga tore tuttav noormees. Lihtsalt kukkus kokku. Sama vana kui mina...

Kohe kuidagi ei suuda näha siin suurt pilti. Meie keskel siiberdab meeletus koguses umbrohtu, kelle ainsaks elamisväärseks pidepunktiks paistab olevat teiste elude mürgitamine, haiget tegemine, petmine, vassimine (jätka loetelu ise). Meie keskelt võetakse aga ära need, kes oma siira ja laia naeratusega suudavad päikese pilve tagant välja tuua ning kes on alati valmis sind aitama, julgustama, naerutama.
Milleks selline selektsioon küll vajalik on? Missioon täidetud? Mahajääjad peavad saama oma õppetunnid umbrohuga võideldes?

Selliste teadetega on väga raske toime tulla. Hirmutab. Ja tekitab paanikat enese elamata elu ning saavutamata tulemuste pärast. Mis jälg minust maha jääb, kui tuleb minu aeg? Kes mind meenutama jääb? Ma ei ole suutnud isegi oma geene edasi anda, mis peaks ometi olema eksistentsi alus. Millest paganast me siis üldse räägime...
Kurb.

Itsitamist

Kaevasin vana hea ja tobeda klassika taas välja juhtudeks, kui naeruteraapiat tarvis.
Teate ju küll seda tunnet, kui vahel lihtsalt ei saa naeru pidama.
Klippi saavad nautida ka need, kes keelt ei mõista, tegu nagunii suvalise laada"naljaga". Oluline on osalejate reaktsioon, mille tabamiseks kõlarid piisavalt valjuks, silm ka teravaks ja oodake kannatlikult kuni nalja saama hakkab:)


Veel irvitamist (nüüd juba keeleoskus vajalik):

Achmed - The Dead Terrorist:

Päevikule toitu - pühadejärgne nädal

Peale pühi algas uus arginädal. Taaskord varakult täis buukitud, nagu need viimasel ajal ikka kipuvad olema.
.
Esmaspäeval jälle filmiõhtu R-iga. Seekord oli isu jabura komöödia järele, kuna elu on hetkel kõigil piisavalt tõsine ja murettekitav emotsioone raputavate filmide vaatamiseks. Krabasime riiulilt esimese senivaatamata filmi, milleks osutus „Abielu Vegase moodi“ (What Happens in Vegas). Treiler nähtav siit.
Ütleme nii, et suhteliselt jabur ja etteaimatav film, kuid hetkel just seda tarvis oligi.
.
Seevastu möödunudnädalane meie filmiõhtu film läks mulle väga hinge. „Kaitseingel“ (The Guardian). Jällegi tutvustav treiler nähtav siin.
Ma olen täiesti jõuetu merestseenide ees. Mäed ja kõrgus mõjuvad samuti nõrgestavalt, kuid merega on mingi oma suhe. Eriti paneb südame sees paisuma ja hinge aukartusest värisema tormine, ma mõtlen ikka tõeliselt tormine meri. Looduse stiihia keskel rannal seista ja mere jõudu tunnetada…. Sellest võimsamat tunnet ma ei tea.
Nimetatud filmis neid stseene jagus. Ning minul klomp kurgus ja silmad punnis peas.
.
Selle filmiga tekib lootus, et äkki saab millalgi ka Ashton Kutcherist mees. Seal oli veel üsna poisike, kuid midagi nagu hakkaks juba lubama. Üldiselt ta mulle näitlejana ei meeldi – liiga kiledahäälselt lärmakas ja lakutult poisilik. Ei suuda temas veel meest näha. Aga jah, mingi arengulootus paistab olevat:)
Samamoodi ei olnud varem minu jaoks seeditav nt Leonardo di Caprio. Põhjused samad. Kui aga vaadata tema viimaste aastate filme, siis müts maha poisi ees. Tõsiselt kõva areng on toimunud ja varasem tema filmide vältimine on asendunud tema osalusega filmide kõhklematu valimisega.


Edasi saabus teisipäev ning järjekordne kohtumine V-ga, kellel oli „kohustus“ mulle miskit heastada, mistõttu tema küsimusele, et kuhu läheme, vastasin kõhklematult, et minu lemmikrestorani. Controventoga siis tegu - pastasõltlasena armastan sealseid pastasid. Õnneks ka talle endale meeldib seal.Peale pugimist tuli saatanast idee minna vesipiipu popsutama. Uuel tänaval oli miskine säärane koht silma hakanud ja seadsime sammud sinnapoole.
Võehh, ma ei mäletanudki enam suitsuhaisus istumist! Tohutult hea ikka, et pubides-baarides-klubides jne ei tohi enam suvaliselt suitsetada. Seda, mis lõhna eritasid mu juuksed ja riided peale nimetatud paiga külastamist, on öka isegi kirjeldada. Kõik keset ööd kohe pessu ja kiiresti!
Mingil põhjusel oli meil mõlemil järgmisel päeval paras hõrendus kallal. Kuna meil ükski jook ega toit sel korral ei kattunud, pidi see olema vesipiibust.
Enam ei taha niipea, ausalt! V oma koduse vesipiibu viskas lausa minema… Natuke kahju, kuna oli mingisugune harjumus seda seal popsutada vahel, kuid samas ikkagi tark mõte.

Kolmapäeva õhtuks oli planeeritud Ardo Reinsalu (HAL Koolitus) Ajajuhtimise koolitus. Ardo on alati tohutult karismaatiline esineja, kellega aeg lendab linnutiivul ja juba ongi kahju, et „oih, otsa sai“.
Äärmiselt huvitav oli. Ja hariv. Loomulikult me teame enamus neidsamu fakte, kuid teostamine kipub ununema ja vahel on nippide tervikuks sidumisega raskusi. Sai kasulikke näpunäiteid ja juba järgmisel päeval alustasin rakendamist:)

Neljapäeva õhtu kulus reisimuljeid kuulates ja unistades:) Saime kokku oma koja senaatoriga, kes igal aastal teeb ühe kuuajalise reisi mõnda eksootilisse paika, kus siis mitte ei puhata/peesitata vaid avastatakse loodust ja kohalikku elu-olu. Sel korral vaatasime reisifilmi ning kuulasime muljeid Madagaskari kohta. Küsimusi jätkus kohe kauemaks ja ma nüüd tahaks Madagaskarile, jah, palun:)
.

Reede oli koolipäev. Õhtuks olime E-ga kokku leppinud, et tuleb mulle külla. Kell 8.16 E helistab: „Kle, ma ikka ei tule sulle täna külla. Ma lähen sünnitama“. Einohjah! Kell 12.35 oli juba piiga käes, haiglasse jõuti nii kella 11 ajal. Kiirsünnitus missugune!
Aga pisipiiga on jube armas:)
Huvitav, mis toimub? Lähikonnas sündis veebruaris üks pliks, märtsis üks pliks ja nüüd aprillis kah üks pliks. Samas ümberringi pidavat statistika järgi hetkel just poisse palju sündima. Meil plikade buum:)
.
Arginädalaga sai nüüd ühele poole;)

Pühad kodusaarel

Riidleb ema, et jälle laps ei kirjuta midagi ja päevikut külastades peab muudkui pettuma.
Tahan ikka hea laps olla ja eks siis kriban vahepealsetest tegemistest. Alustades sealt kus pooleli jäin.
.
Pühade ajal oli mõnus pikk nädalalõpp, mistõttu sai lennukipiletid soetatud ja neljapäeva õhtul ennast lennujaama organiseeritud.
.
Mulle kohe väga meeldib enne väljelendu lennujaama kohvikus istuda ja inimesi jälgida. Tallinna (Lennart Meri) lennujaamas istun reeglina tagumises kohvikus, seal vähem inimesi. Samuti on seal vahvad kaksikutest müüjad. Korra olen neid seal ka korraga näinud (enne Indiat, kui seoses lumetormiga tekkis lennujaama sissekirjutuse tunne ja ju neil oli siis vahetuse hetk millalgi), seetõttu tean, et kahe erineva tütarlapsega tegu:)
.
Inimesi vaadates meeldib mulle nuputada, mis reisiga tegu. Töö, puhkus, misiganes muu. Vahva on vaadata erinevaid emotsioone nägudel peegeldumas ja jälgida kes millega tegeleb.
Flirtida on lennujaamas samuti väga mõnus. Selline mittemillekski kohustav põgus viiv, mis lööb silma mõlemal osavõtjal särama, enne kui liigutakse oma teed. Vahel on see vaid põgus pilk, vahel sügavam hingepõhja silmitsemine läbi silmade, vahel väike vestlus. Kohustusliku elemendina nõrgaksvõttev naeratus ning juba ongi emmal-kummal aeg oma lennule kiirustada.
.
Seekord proovin uut õlut. Roosakaspunane, marjadest lisandiga. Üllatuseks täiesti joodav (siidri asemikuna, kuna tehis-siider minu jaoks liiga magus) ning võib suviste karastusjookide nimistusse lisada küll.
Kõrvallauas istuval härral on huvitav menüü – hamburger ja klaas punast veini. Näpib asjalikul ilmel sülearvuti klaviatuuri. Kogu kompott kukub tal üllatavalt elegantselt välja, hamburgerist hoolimata:)
.
Aeg lennule suunduda.
No ei meeldi mulle see Estonian Air selle liini operaatorina. Vahva on küll see, et check-in’i sai eelnevalt internetis ära teha ning saab suunduda otse turvakontrolli, vahva on ka see, et saan eelnevalt ise endale koha valida ja kinnitada, vahva on muidugi ka veidi suurem ja parem lennuk.
Vähemvahvad on aga paljud asjaolud – pardateenindus ei ole Aviesega samaväärselt siiralt sõbralik, hinnapoliitika on tobe (kohalikel lendudel võiks olla fikseeritud hinnad siiski), üliõpilasele mingit soodustust ei ole ja kellaajad on ka päevade kaupa väga erinevad. Lisaks fakt, et iga pisimagi udu või tugevama tuule korral lennuk ei lenda. Aviese aegadel olen küll koos pilootidega Kuressaare lennujaama hoones oodanud, et „äkki ikka saab mõne aja pärast lennata“ ning iga kord on ootamine end ära tasunud. Ei ole nii, et kui ei lähe, siis ei lähegi. Läks siis kui võimalus avanes.

.
Muidugi hellitas Avies pardateenindusega ära. Ok, küpsiseid-šokolaade-soolapähkleid-soolapulki-vahvleid-midaiganes ma ei pea selle pooletunnise lennu jooksul nosima, kuid lisaks pakkus Avies ka mahla ja kohvi/teed. Samuti lutsukommi enne õhkutõusmist ja enne maandumist, kuna eriti väikelennukis kipuvad kõrvad koledal kombel lukku minema. Loomulikult pole see mingi oluline asi, kuid lihtsalt väga armas see hoolitsemine.
EA pakkus ka saardelennul kommi. Rõõmustasin juba, et malli võtnud, kuid millegipärast pakuti kommi alles siis kui juba õhus olime. Mida ma siis sest enam lutsutan? Ok, enne maanduma hakkamist tuldi jälle. Lisaks pakuti vett.
Tagasilennul ei pakutud ei kommi ega joodavat. Kokkuvõttes jääb mulje suvalisusest ja organiseerimatusest.
.
Lisaks ei saa ma unustada viimast lendu Aviesega. Kuna EA hakkas liini opereerima oktoobrist, siis viimasel septembrikuu pühapäeval lendasin tagasi Tallinna veel Aviesega. Tol korral pakuti meile hüvastijätuks lisaks vahuveini ja trühvleid. Ma ei tea, ma vist liiga tundlik, kuid mul kerkis klomp kurku. Nagu ikka hüvasti jättes…
.
Aga seekordsest koduskäigust siis veel veidi.

Freddi käib meil susse pihta panemas. Juba on õppinud, kus nende koht Tark koer

Ilmadega vedas hullupööra. Ilus päikesepaiste ja säravad koduste näod. Suhtlemine ja lõputu sõbralik üksteise kallal nöökimine. Vahel naermine nii, et pisarad silmis ja pidama ei saa. Midagi ei ole teha – sellist perekonda nagu on mul, ei ole lihtne leida. Mind on ikka kohe äärmiselt õnnistatud sellega…

"Meespere" veini valamas

Seekord küpsetasin suhteliselt palju. Vahel igasugu veidrusi, mida kodused polnud enne kohanud, vahel nostalgiat. Proovisin ära ka JP toorjuustu - valge šokolaadi – vaarikakoogi ja paistab, et õnnestus. Igatahes paluti mul oma graafikud ringi teha ja isa sünnipäeva ajaks taas koju tulla, et kooki teha. Ok, käsk on vanem kui meie:)

Valmimisel nostalgiline Kass Artur

Kusjuures, vana hea veevann on ikka šokolaadi sulatamiseks parim. Aja kokkuhoiu mõttes proovisin kaunistamiseks mõeldud šokolaadi sulatada mikrouunis, kuid hetk peale seda, kui asi oli alles väga ilusasti sulamas, oli šokolaad juba mustaks tombuks kõrbenud. Arusaamatu! Kuna valget šokolaadi rohkem ei olnud, aitas katmisel hädast välja tume Bitter. Käras küll:)

Mis on linnukesel muret:)

Kassid on ärevil. Nii palju lõhnu, nii palju siristamist ja piiksumist. Ja narrimist… Nt istub linnuke oksal ja kass hiilib samuti puu otsa. Jõuab linnukese kõrvaloksale, nii 10cm kaugusele. Linnuke teeb hopsti! ja kolib kõrvaloksale. Kass venib järele. Linnuke hopsab jälle. Ja nii see mäng kestab. Kuni linnuke kassi narrimisest ära tüdineb ning minema lendab:)
Üks kuldnokk on meil vanapoisi staatuses. On teine enesele korteri välja valinud ja üritab nüüd perenaist sinna leida. Küll ta laulab ja kutsub neid. Käib üks vaatamas, käib teine vaatamas – no ei ole õige asi. Mine tea nüüd kas vanapoiss liiga valiv või on’s tal endal miski viga külges, miks naised ta juures ei püsi. Vaatamas küll käivad, kuid sisse ei koli.
Vahel lausa kahju linnukesest – hommikul laulab, suled puhevil ja hääl ootust täis, õhtuks juba na räsitud ja väsinud moega, kuid ikka veel üritab… Loodetavasti ikka saab naise majja:)

Vorm ei ole enam see, ei ole. Puu otsa ei saanud

Küll aga ei saanud kodanik koer aru, mida paganat ma tema kummi otsas ronin. "Minu kumm, anna siia!!!"Puhkehetk

Laupäeval sain käed kah villi. Pole ju harjund enam maatööd tegema ja linnastunud käed ei kõlba selleks mitte.
Nimelt oli ilm niivõrd ilus, et sai kevadise riisumise peale mõelda. Mõeldud-tehtud. Rehad kätte ja kraapima. Juuuuube mõnus tegelikult:) Eriti kui seda ei tee palju korraga. Njaa, hakkan vist tõepoolest vanaks jääma, juba mõjub nauditavalt see õues kablimine.

Vanaema toob puhkavatele rehitsejatele kodust õunamahla

Saunaõhtu raames rääkis isa head lugu oma suusareisist Austriasse.
Olid seal saunatamas siis ja vaatavad, et mingi šveitsi tädi lebab laval, uks pärani ja loeb raamatut. Noh, hea soe olla, eksole.
Tahavad kah lavale ja nagu eestlastel kombeks, ikka kõva leiliga.
Leilitavad seal siis ja natukese aja pärast hakkab selleks ajaks istuli tõusnud tädi nihelema ja peale järgmist leilisahmakat lendab lavalt kui püssikuul.
Leilitavad edasi, kuni selleks korraks küll saab. Kobivad ette ruumi hinge tõmbama. Šveitslanna hiilib laudule tagasi, raamat kaasas ja jälle uks pärani.
Mõnuleb seni kuni meie omad taas leili suunduvad. Sel korral on tädi targem ja lahkub kohe.

.
Ok, leilitatud küll ja aeg pesema hakata. Meie omade seast üks naine lõpetab dušši all ning lööb nupust vee kinni. Šveitslanna suundub sama dušši alla ja vett katsumata laseb sahmaka enesele peale voolata. Misjärel kostub kohutav röögatus ja tädi jookseb.
Vaene tädi, ma ütlen! Satu veel hullude eestlastega koos sauna. Kõigepealt grillivad sind leiliruumis üüratus kuumuses ning seejärel kastavad jääkülma veega üle. Lugu nimelt selles, et enne toda tädi end pesnud eestlanna on 25 aastat talisupleja olnud ja peseb end alati vaid jääkülmas vees…

Viskemängud, Freddi rõõm

Pühapäeva õhtul minema lennates oli taas tujulangus täielik. Midagi ei ole teha, alati hiilib mul sealt ära tulles ja halli sudusse mähkunud pealinna kulgedes väike kass hinge. Miks ma siis tulen? Elu on selline… Ja ei ole kujutelma mida seal täna peale hakkaksin. Küll aga tahaks tulevikus sinna ikka kui koju minna….
Näis mida elu toob ja kuhu mind viib.

Pühad

Armastus

Sa ei peaks ütlema "ma armastan sind" kui sa seda ei mõtle. Aga kui sa seda mõtled, siis ütle seda palju. Inimesed unustavad.

Jessica, 8a.
***
Armastus on, kui emme näeb papat kempsus ja ei mõtle, et see on tobe.

Mark, 6a.
***
Kui sa armastad kedagi, siis su ripsmed käivad muudkui alla üles ja su seest tulevad tähed välja.

Karen, 7a.
***
Ma lasen oma suurel õel end kiusata, sest emme ütleb, et ta teeb seda ainult sellepärast, et ta mind armastab. Nii et ma kiusan oma väikest õde ka, sest ma armastan teda ka.

Bethany, 4a.
***
Ma tean, et mu vanem õde armastab mind, sest ta annab mulle kõik oma vanad riided ja peab ise minema poodi uusi ostma.

Lauren, 4a.
***
Armastus on, kui su kutsikas lakub su nägu isegi siis, kui sa jätsid ta terveks päevaks üksinda koju.

Mary Ann, 4a.
***
Armastus on, kui emme näeb papat higise ja paha lõhnaga, aga ütleb ikka, et ta on ilusam kui Robert Redford.

Chris, 8a.
***
Armastus on, kui emme annab papale kõige parema tüki kanast.

Elaine, 5a.
***
Armastus on nagu väike vana naine ja väike vana mees, kes on ikka sõbrad peale seda, kui nad tunnevad teineteist nii hästi.

Tommy, 6a.
***
Armastus on, kui sa ütled poisile, et sulle meeldib ta särk ja ta kannab siis seda iga päev.

Noelle, 7a.

Karvad

Juuksurisse minek.
Tea kas laseks lisaks tavapärasele halli värvi peitmisele enesele ka mõne poose soengu ehitada?
Ehk alljärgnevatest miskit?

Blond hetk

Njah, jälle olen ma kohukese rollis (loe: pealt tume, seest plont mis plont).
Täna sattusin vaatama uudiseid, kus räägiti autodes olevatest tulekustutitest. Et nüüdsest peavad need sinist värvi olema.
Vahutasin omaette järjekordsete lollide nõuete teemal ja eriti seetõttu, et just äsja muretsesin endale autosse kustuti. Ilusa kiiskavpunase, nagu see olema peab. Ja kobisesin lollakaid ametnikke, kes omal ajal tegid porgandist puuvilja ja kes ei luba põllumeestel oma toodangut naabrilegi müüa ilma sertide olemasoluta.

Seda, et käsil on 1.aprill, taipasin alles hea jupp maad hiljem, kui tuli järgmine uudis, mis rääkis kohustusest hakata kabriolettidega sõites kiivreid kandma:) Seal oli päris hea videoklipp juures ning seejärel sain omaenda plontluse üle hea kõhutäie mugistada:)
Aga olen kord juba selline lihtsameelne.