Pühad kodusaarel

Riidleb ema, et jälle laps ei kirjuta midagi ja päevikut külastades peab muudkui pettuma.
Tahan ikka hea laps olla ja eks siis kriban vahepealsetest tegemistest. Alustades sealt kus pooleli jäin.
.
Pühade ajal oli mõnus pikk nädalalõpp, mistõttu sai lennukipiletid soetatud ja neljapäeva õhtul ennast lennujaama organiseeritud.
.
Mulle kohe väga meeldib enne väljelendu lennujaama kohvikus istuda ja inimesi jälgida. Tallinna (Lennart Meri) lennujaamas istun reeglina tagumises kohvikus, seal vähem inimesi. Samuti on seal vahvad kaksikutest müüjad. Korra olen neid seal ka korraga näinud (enne Indiat, kui seoses lumetormiga tekkis lennujaama sissekirjutuse tunne ja ju neil oli siis vahetuse hetk millalgi), seetõttu tean, et kahe erineva tütarlapsega tegu:)
.
Inimesi vaadates meeldib mulle nuputada, mis reisiga tegu. Töö, puhkus, misiganes muu. Vahva on vaadata erinevaid emotsioone nägudel peegeldumas ja jälgida kes millega tegeleb.
Flirtida on lennujaamas samuti väga mõnus. Selline mittemillekski kohustav põgus viiv, mis lööb silma mõlemal osavõtjal särama, enne kui liigutakse oma teed. Vahel on see vaid põgus pilk, vahel sügavam hingepõhja silmitsemine läbi silmade, vahel väike vestlus. Kohustusliku elemendina nõrgaksvõttev naeratus ning juba ongi emmal-kummal aeg oma lennule kiirustada.
.
Seekord proovin uut õlut. Roosakaspunane, marjadest lisandiga. Üllatuseks täiesti joodav (siidri asemikuna, kuna tehis-siider minu jaoks liiga magus) ning võib suviste karastusjookide nimistusse lisada küll.
Kõrvallauas istuval härral on huvitav menüü – hamburger ja klaas punast veini. Näpib asjalikul ilmel sülearvuti klaviatuuri. Kogu kompott kukub tal üllatavalt elegantselt välja, hamburgerist hoolimata:)
.
Aeg lennule suunduda.
No ei meeldi mulle see Estonian Air selle liini operaatorina. Vahva on küll see, et check-in’i sai eelnevalt internetis ära teha ning saab suunduda otse turvakontrolli, vahva on ka see, et saan eelnevalt ise endale koha valida ja kinnitada, vahva on muidugi ka veidi suurem ja parem lennuk.
Vähemvahvad on aga paljud asjaolud – pardateenindus ei ole Aviesega samaväärselt siiralt sõbralik, hinnapoliitika on tobe (kohalikel lendudel võiks olla fikseeritud hinnad siiski), üliõpilasele mingit soodustust ei ole ja kellaajad on ka päevade kaupa väga erinevad. Lisaks fakt, et iga pisimagi udu või tugevama tuule korral lennuk ei lenda. Aviese aegadel olen küll koos pilootidega Kuressaare lennujaama hoones oodanud, et „äkki ikka saab mõne aja pärast lennata“ ning iga kord on ootamine end ära tasunud. Ei ole nii, et kui ei lähe, siis ei lähegi. Läks siis kui võimalus avanes.

.
Muidugi hellitas Avies pardateenindusega ära. Ok, küpsiseid-šokolaade-soolapähkleid-soolapulki-vahvleid-midaiganes ma ei pea selle pooletunnise lennu jooksul nosima, kuid lisaks pakkus Avies ka mahla ja kohvi/teed. Samuti lutsukommi enne õhkutõusmist ja enne maandumist, kuna eriti väikelennukis kipuvad kõrvad koledal kombel lukku minema. Loomulikult pole see mingi oluline asi, kuid lihtsalt väga armas see hoolitsemine.
EA pakkus ka saardelennul kommi. Rõõmustasin juba, et malli võtnud, kuid millegipärast pakuti kommi alles siis kui juba õhus olime. Mida ma siis sest enam lutsutan? Ok, enne maanduma hakkamist tuldi jälle. Lisaks pakuti vett.
Tagasilennul ei pakutud ei kommi ega joodavat. Kokkuvõttes jääb mulje suvalisusest ja organiseerimatusest.
.
Lisaks ei saa ma unustada viimast lendu Aviesega. Kuna EA hakkas liini opereerima oktoobrist, siis viimasel septembrikuu pühapäeval lendasin tagasi Tallinna veel Aviesega. Tol korral pakuti meile hüvastijätuks lisaks vahuveini ja trühvleid. Ma ei tea, ma vist liiga tundlik, kuid mul kerkis klomp kurku. Nagu ikka hüvasti jättes…
.
Aga seekordsest koduskäigust siis veel veidi.

Freddi käib meil susse pihta panemas. Juba on õppinud, kus nende koht Tark koer

Ilmadega vedas hullupööra. Ilus päikesepaiste ja säravad koduste näod. Suhtlemine ja lõputu sõbralik üksteise kallal nöökimine. Vahel naermine nii, et pisarad silmis ja pidama ei saa. Midagi ei ole teha – sellist perekonda nagu on mul, ei ole lihtne leida. Mind on ikka kohe äärmiselt õnnistatud sellega…

"Meespere" veini valamas

Seekord küpsetasin suhteliselt palju. Vahel igasugu veidrusi, mida kodused polnud enne kohanud, vahel nostalgiat. Proovisin ära ka JP toorjuustu - valge šokolaadi – vaarikakoogi ja paistab, et õnnestus. Igatahes paluti mul oma graafikud ringi teha ja isa sünnipäeva ajaks taas koju tulla, et kooki teha. Ok, käsk on vanem kui meie:)

Valmimisel nostalgiline Kass Artur

Kusjuures, vana hea veevann on ikka šokolaadi sulatamiseks parim. Aja kokkuhoiu mõttes proovisin kaunistamiseks mõeldud šokolaadi sulatada mikrouunis, kuid hetk peale seda, kui asi oli alles väga ilusasti sulamas, oli šokolaad juba mustaks tombuks kõrbenud. Arusaamatu! Kuna valget šokolaadi rohkem ei olnud, aitas katmisel hädast välja tume Bitter. Käras küll:)

Mis on linnukesel muret:)

Kassid on ärevil. Nii palju lõhnu, nii palju siristamist ja piiksumist. Ja narrimist… Nt istub linnuke oksal ja kass hiilib samuti puu otsa. Jõuab linnukese kõrvaloksale, nii 10cm kaugusele. Linnuke teeb hopsti! ja kolib kõrvaloksale. Kass venib järele. Linnuke hopsab jälle. Ja nii see mäng kestab. Kuni linnuke kassi narrimisest ära tüdineb ning minema lendab:)
Üks kuldnokk on meil vanapoisi staatuses. On teine enesele korteri välja valinud ja üritab nüüd perenaist sinna leida. Küll ta laulab ja kutsub neid. Käib üks vaatamas, käib teine vaatamas – no ei ole õige asi. Mine tea nüüd kas vanapoiss liiga valiv või on’s tal endal miski viga külges, miks naised ta juures ei püsi. Vaatamas küll käivad, kuid sisse ei koli.
Vahel lausa kahju linnukesest – hommikul laulab, suled puhevil ja hääl ootust täis, õhtuks juba na räsitud ja väsinud moega, kuid ikka veel üritab… Loodetavasti ikka saab naise majja:)

Vorm ei ole enam see, ei ole. Puu otsa ei saanud

Küll aga ei saanud kodanik koer aru, mida paganat ma tema kummi otsas ronin. "Minu kumm, anna siia!!!"Puhkehetk

Laupäeval sain käed kah villi. Pole ju harjund enam maatööd tegema ja linnastunud käed ei kõlba selleks mitte.
Nimelt oli ilm niivõrd ilus, et sai kevadise riisumise peale mõelda. Mõeldud-tehtud. Rehad kätte ja kraapima. Juuuuube mõnus tegelikult:) Eriti kui seda ei tee palju korraga. Njaa, hakkan vist tõepoolest vanaks jääma, juba mõjub nauditavalt see õues kablimine.

Vanaema toob puhkavatele rehitsejatele kodust õunamahla

Saunaõhtu raames rääkis isa head lugu oma suusareisist Austriasse.
Olid seal saunatamas siis ja vaatavad, et mingi šveitsi tädi lebab laval, uks pärani ja loeb raamatut. Noh, hea soe olla, eksole.
Tahavad kah lavale ja nagu eestlastel kombeks, ikka kõva leiliga.
Leilitavad seal siis ja natukese aja pärast hakkab selleks ajaks istuli tõusnud tädi nihelema ja peale järgmist leilisahmakat lendab lavalt kui püssikuul.
Leilitavad edasi, kuni selleks korraks küll saab. Kobivad ette ruumi hinge tõmbama. Šveitslanna hiilib laudule tagasi, raamat kaasas ja jälle uks pärani.
Mõnuleb seni kuni meie omad taas leili suunduvad. Sel korral on tädi targem ja lahkub kohe.

.
Ok, leilitatud küll ja aeg pesema hakata. Meie omade seast üks naine lõpetab dušši all ning lööb nupust vee kinni. Šveitslanna suundub sama dušši alla ja vett katsumata laseb sahmaka enesele peale voolata. Misjärel kostub kohutav röögatus ja tädi jookseb.
Vaene tädi, ma ütlen! Satu veel hullude eestlastega koos sauna. Kõigepealt grillivad sind leiliruumis üüratus kuumuses ning seejärel kastavad jääkülma veega üle. Lugu nimelt selles, et enne toda tädi end pesnud eestlanna on 25 aastat talisupleja olnud ja peseb end alati vaid jääkülmas vees…

Viskemängud, Freddi rõõm

Pühapäeva õhtul minema lennates oli taas tujulangus täielik. Midagi ei ole teha, alati hiilib mul sealt ära tulles ja halli sudusse mähkunud pealinna kulgedes väike kass hinge. Miks ma siis tulen? Elu on selline… Ja ei ole kujutelma mida seal täna peale hakkaksin. Küll aga tahaks tulevikus sinna ikka kui koju minna….
Näis mida elu toob ja kuhu mind viib.