Tänasesse päeva mahuvad kaks väga vastandlikku teadet. Nii vastandlikku, kui veel võimalik. Üks tähistamas algust, teine lõppu...Minu selle kevade rasedatest viimane, T, sai täna teise poja emaks.
Rõõm tema üle on täna veel kahjuks varjutatud. Sest paar päeva tagasi lahkus kuhugi tundmatusse üks väga tore tuttav noormees. Lihtsalt kukkus kokku. Sama vana kui mina...
Kohe kuidagi ei suuda näha siin suurt pilti. Meie keskel siiberdab meeletus koguses umbrohtu, kelle ainsaks elamisväärseks pidepunktiks paistab olevat teiste elude mürgitamine, haiget tegemine, petmine, vassimine (jätka loetelu ise). Meie keskelt võetakse aga ära need, kes oma siira ja laia naeratusega suudavad päikese pilve tagant välja tuua ning kes on alati valmis sind aitama, julgustama, naerutama.
Milleks selline selektsioon küll vajalik on? Missioon täidetud? Mahajääjad peavad saama oma õppetunnid umbrohuga võideldes?
Selliste teadetega on väga raske toime tulla. Hirmutab. Ja tekitab paanikat enese elamata elu ning saavutamata tulemuste pärast. Mis jälg minust maha jääb, kui tuleb minu aeg? Kes mind meenutama jääb? Ma ei ole suutnud isegi oma geene edasi anda, mis peaks ometi olema eksistentsi alus. Millest paganast me siis üldse räägime...
Kurb.
7 kommentaari:
Lahkumine puudutab alati kõige sügavamaid hingekeeli. Ja tuletab meelde, et kord lahkume me kõik. Meie järel tulevad aga uued ja uued tulijad. Ja kas ongi tähtis, et meenutataks konkreetselt Sind?
Vaatan mõnikord kodus oma mitmesajaastaseid hiidpärnasid ja mõtlen, kui paljude põlvkondade naeru ja nuttu nad kuulnud on...inimestest pole enam mälestustki, puud seisavad endiselt.
Ükspäev leidsin ennast mõtlemast, et 5a on läinud järjest allamäge või nüüdseks juba rohkem. Olen kaotanud inimesi, kas teise ilma või on nad lihtsalt minema astunud, olen võidelnud erinevate terviseprobleemide, murede ja muu jamaga. Ikka ja jälle pea püsti visanud ja proovinud naerdes läbi elu minna, lootes, et küll "homme" on parem. Nüüd ma tunnen, et hakkan nende väiksemate ja suuremate asjade koorma all murduma. Enam ei jõua ja enam ei taha. Lihtsalt nii kõrini on kõigest. Eiei, mitte nii, et käe oma elu külge paneks, seda kindlasti mitte, aga ma tunnen, et ma olen läbini kurb ja miski ei valmista rõõmu.
See pole aus, et elupõletajatel veab rohkem, nende tervis on tugevam ja inimesed, keda nad enda ümber niikuinii täisväärtuslikult hinnata ei oska, ei kao kuhugi.
Võib-olla on alusetu arvata, et elu on mulle või "meile" liiga teinud, sest on inimesi, kellel võimatult palju raskem. Kuid kui oma särk ikkagi kõige ihulähedasem on, siis ei saa ennast teistega võrrelda.
Vahel ajab täitsa vihale, et elu on nagu mingisugune haigelt perversne mäng, kus võitjad on need, kes kõike trotsides ikka naeratada suudavad.
Muidugi on palju ilusaid asju ka, aga vahel neid lihtsalt ei näe, sest lihtsalt ei jõua enam ringi vaadata.
Sünd on ilus ja uskumatu sündmus, kuid kui keegi lähedane samal ajal üle vikerkaaresilla läheb, on kurbus ikkagi tugevam tunne, mis hinge murrab..
Minu õrn kunstnikuhing on lihtsalt praegu nukker :)
Selle sissekande juurde sobib kuulata sellist lugu: http://www.youtube.com/watch?v=pUOrAengPH8&feature=channel_page
Jap, lugu on tõesti nagu rusikas silmaauku...
Kusjuures mõtlen minagi, et homme on parem ja kui naeratad, siis saad tagasi sedasama mida välja annad. Ja käin ja seletan seda teooriat kõigile kes kuulata jaksavad lootuses, et kui mõnigi rohkem naeratama hakkab, muutub maailm paremaks.
Aga vahel tahaks alla anda. Lihtsalt ei jaksa. Ja siis vaatad hämmastusega, kuidas hoolimatul ja ükskõiksel läheb kõik pärivoolu, kui sina üritad emotsioonidemeres pinnal püsida. Miks ometi? Ja sisendad endale, et lõpuks muutub kõik ja kõigel on oma tasumise tund. Ning lonksad järgmise jama alla neelata.
Vahel ei tahagi enam mõista. Samas ei ole ka lahendust, kuna vabatahtlikult kusagile teispoolsusesse minema ei hakkaks - see oleks minu aravtes argpükslik.
Samal ajal mõtled, et tegelikult on ju isegi hästi, väga paljudel on palju kurvem seis, kuid tõepoolest - oma särk on ikka ihule kõige lähemal.
Eks ta ole - meil kõigil on omad rõõmud, millest jõudu ammutada ja omad valupunktid, milles tundub et elu on just sinu erilisele sihikule võtnud, kuid ikkagi... - vahel enam ei jaksa naeratada... Vahel tunned nagu oleks kogu maailm asetatud su habrastele õlgadele. Ei taha ju seda koormat. Püüad elada nii, et kõigil oleks hea ja jälle võrsub järgmine ohakas kusagilt pasamere rüpest.
Ja nagu näha, on vahel oma mõtete sõnadeks vormindamine keeruline ja konarlik...
Mis seal ikka - pea püsti ja edasi, peaasi et ohaka otsa ei koperda.
Tiibu oleks tarvis, need aitaks vast üle lennata.
Tahaks ka midagi kribada aga ei jaksa lihtsalt.
Räägitakse, et surm ja sünd käivad käsikäes. Ja sellepärast vist tulebki elada iga päev nagu see oleks viimane, sest keegi meist ei tea, millal on meie kord minna. Loodetavasti see siiski niipea ei juhtu.
Minu kaastunne sulle selle noormehe pärast ja õnnitlused sõbranna lapse sünni puhul ...
Efku:
sünd ja surm käivat jah käsikäes... peale L sündi sain varsti teada, et mu kopsupõletikuga haiglas oleval vanaisal on lisaks veel kaugele arenenud eesnäärmevähk.. jah, vanadel inimestel pidavat ka vähk aeglasemini arenema, aga kui inimest vaadata, siis pole tast enam pea midagi järgi...
Nii kahju kuulda. Aga selles suhtes õigus sul, et kui rohkem inimesi naeratab, siis on maailm parem koht. Ma ka ikka proovin seda teha ja usun, et sa ikka ka nii tubli, et hoolimata kurvast meelest jõuad selle murest raske pea ikka selga visata :)
Postita kommentaar