Eelmise kodu üleandmine oli emotsionaalne hetk. Kui pikad-pikad vestlused peetud ja erinevatelt trepikojanaabritelt kahetsusavaldused („Sa olid nii hea naaber, alati nii rõõmsameelne ja naeratav! Nii kurb, et ära kolid“) ja head soovid kollektsioneeritud, ajas omanik (70-aastane vana mees) keset hoovi süle avalaks ja kallistas mind pooleks, enne kui minust maja ette mulle lehvitama jäi...
Kui kola kolitud, tekkis põhjendatud ootus ühele kahest – kas näen välja nagu Inna Uit või olen nii kriips, et peeglist oma pilti enam üles ei leia. Mingil kummalisel põhjusel ei juhtunud kumbagi – peeglis täiesti olemas ja üldse mitte trimmis. Praak, ma teile ütlen! Küll aga olen ma läbielatu põhjal veendunud, et kolimisteenust pakkuvatel poistel peavad olema kannikad, millega võimalik pähklikoori purustada... Kas on mõni sellist katsunud, et mu sõnu kinnitada või ümber lükata? Alla pooleaastase staažiga kolijad ei lähe arvesse.
Ainus väline muutus, mille saavutasin, oli koduvägivalla all kannataja oma. Ehk siis olid kõik võimalikud ja võimatud kohad (peaasjalikult koodid ja käed) täis erinevas mõõdus ja küpsusastmes sinikaid. Hea, et nüüd spaatamist ei toimunud! Inimestel niigi raske aeg ja peavad nad siis mind nähes muretsema hakkama, et kas soovitada pöörduda abi saamiseks kusagile või ignoreerides pea ära keerata.... dilemma missugune.
Esimesel õhtul seadsin end siis kastivirna vahel sisse ning pidasin plaani veidi puhata. Krdi külm hakkas... Selgus, et äsjavahetatud radikate survestamine/testimine käsil ja just minu sissekolimise päev oli küttevaba. Nojah, nahk jahtumas ja tuba külm. Mõnus.
Aga nutikas tüdruk plaanis siis vanni ligunema minna. Et mõnus soe koht ja vannielukas, nagu ma olen, võin seal tunde konte leotada. Ehh, blondiin! Pole sooja, pole ka sooja vett.
Nojah, istud siis külmas kastide vahel, kardinata akende taga mustavas öös vilisemas jäine tuul ja sooja ei saa mujalt kui kuumast teest. Mida teha? Suu ümber tekkis viril võru ja oli valida – kas hakata pillima või midagi ette võtta. Kuna esimene pole minu teema, siis alustasin kastide ümberpaigutamist ja korra loomist. Hea füüsiline töö ja hoiab naha soojas.
Hommikutundideni mööbeldasin, misjärel tänutäheks soojenesid ka radikad ja magamise ajaks oli tuba taas soe:)
Wc-ga on algusest peale mingi jama. Algselt oli sealt vesi välja lastud ja tükk aega oli pott kuival olnud. Mistõttu kui kraanid avasin ja vee lahti päästsin, ei jäänud vesi loputuskasti pidama. Egas midagi, kaas maha ja sukeldusin loputuskasti mehhanismidega tutvuma. Näppisin siit, mudisin sealt ja sikutasin kolmandast kohast ning vesi jäi pidama. Tubli tüdruk! Ümberõpe santehnikuks on läbinud esimese etapi:)
Sellega aga asi pole piirdunud. Usun, et tänu õhu käes seismisele on survevoolik läbi roostetanud, igatahes mingi nädal hiljem otsustas see mul duššiks moonduda. Ehk siis esialgu hakkas pealevool tilkuma, seejärel nirisema ja lõpuks lausa igas suunas väljapääsu otsima. Vahepeal teipisin igaks juhuks vooliku kinni (mis ainult pikendas agooniat) ja kui ei olnud hädavajadust vett tarbida, oli külmaveekraan lukus. Kuniks uue survevooliku ostsin. Ok, see asi korras, kuid seejärel otsustas loputuskast lolliks minna. Mitte enam alt vaid ülevalt. Ehk siis pealevool ei lõpe ja niriseb edasi peale. Egas midagi, kraani suletuna hoidmine on ju juba käpas:D
No mulle igatahes aitab, nii santehnik ma nüüd ka pole ja järgmine samm saab olema omaniku teavitamine ja loodetavasti vahetan poti välja.
Veega jätkame.
Nimelt pole mul enam mitu aastat vanni olnud. Eelmises korteris algul oli, kuid siis ei mahtunud sinna pesumasin ja seetõttu asendati see duššiga. Süda tilkus verd, kuna olen tõepoolest hull vanniloom.
Vann on tavaline malmikas, nagu nad ikka meil siin aegade jooksul on olnud ning veedan seal tund-paar üle õhtu. Alati lugedes. Mul on ka üks naljakas agregaat sellisteks puhkudeks – selline, mille peale saab panna lugemisasendis raamatu, küünla kas lisavalguseks või meeleoluks ning kaks hoidjat veiniklaasidele. Ütlemata mõnus asjandus:) Ei lähe raamat märjaks ega midagi.
Vidrik elas minuga juba vana korteri vannipäevadel. Tema mäletab seda suurt veekogu ning käib lihtsalt vanni ees lebamas nagu valvekoer. Magav valvekoer.
Rööbik ei tea vannist midagi. Esimesel korral uudistama tulles ja serval täpsuskõndi harrastades maandus ta mulle igatahes vanni. Misjärel meeletus paanikas end välja rabeledes minu kintsu tõukeplatvormina kasutas ning süüüüügavad küünejäljed reide talletas. Koduvägivald on saanud uued mõõtmed:)
Ma ei osanud ta peale isegi röögatada, nii naerma ajas see vettinud ja ehmunud kass:) Andisn talle rätiku ja ülejäänud õhtu veedeti truult selles istudes ja end kuivaks limpsides.
Edaspidi olen pannud talle vanni kõrvale tabureti ja seal ta siis istub ja jälgib vee sillerdamist. Vahetevahel sirutub valge käpake vee poole, seda ettevaatlikult katsudes, misjärel jätkub vaikne uudistamine.
Uue koduga harjumine võttis kassidel üldjoontes nädala. Esimesed päevad oli hirmukool, kus iga krõbin ajas peitu pugema ja ei söödud ega käidud kastis asjal. Sundisin neid natukene peo pealt sööma ja näitasin mittekartlikku eeskuju (:D) ning vaikselt võeti uus koht omaks. Nüüdseks on seis selline, et kui välisukse tagant hääli kostab, siis Rööbik hakkab koera moodi urisema ja suundub sõjakalt ukse suunas, Vidrik aga magab, oksad turvatundeliselt laiali, nagu vanasti. Ükspäev jäi ta lausa pult kaisus magama (nagu mu isa – „Eiei, ma ei maga, ma vaatan seda!“ :D), nii et peale hommikust Terevisiooni jätkas telkus Prillitoos. Kusjuures, eakohaselt pean mainima, et isegi huvitav oli:D
Teate, üksi tapeetimine on ikka tõeline
pain in the ass! Kui sa just sellel alal ei ole kas meister või niisama kogemustega, siis ikka juuuube tüütu. Aga õnneks saan hakkama, täiesti rahuldavalt:) Konarused, mis jäävad, ei ole minust, need olid juba enne seinal.
Vanas korteris sai pesumasinal just garantii läbi ning eks selle kolimine oleks üks tüütu asi ka minu väga abivalmitele sõpradele. Mistõttu tegin omanikuga diili, millega tema mu eelmise pesumasina ära ostis ja sellega mind kolimise vaevast säästis.
Läksin ja ostsin siis uue ning lasin üles viiendale vedada. Esikusse, kuna tahtsin natuke veel ruumi tekitada. Mille järel masina lahti pakkisin ja millimeetri täpsusega läbi kitsaskoha kööki sikutasin. No oli ikka pomm küll! Enam kui 10kg minust raskem asjandus ja kinni haarata ka kusagilt pole, eks. Lohistada ka ei saanud ja nii ma siis sättisin seal nökerdades oma jalakest alla, et mitte taas päris maast ubima hakata.
Paika sain ja ka ühendatud, kuid järgmisel päeval kõndida enam mitte. Fikseerisin paistes ja kuradimoodi valutava pahkluu elastikuga ning asjatasin mitu päeva ringi, enne kui väike paanika mind arstile ajas. Õnneks ei olnud siiski mõraga tegu, kuid paranemine võttis ikka üsna hea aja. Siiani veel natuke peab jälgima kuidas astuda.
Teine kodumasin, millest jupp aega puudust tundsin, oli külmik. Seniks hoidsin toiduaineid rõdul, kus nad siis päeval soojenesid ja öösel külmusid ning aeg-ajalt tuli neid lumemütsi alt otsida.
Külmiku saabudes oli Rööbik esimene, kelle ust avades eest leidsin:) Vups ja riiulis. Ma küll armastan uusi maitseid katsetada, kuid kassigurmee jätaks vahele.
Natuke kummaline on trajektoore valida, kui autoga linnas asjatamas käin. Automaatselt mõtlen parimat võimalikku lähtuvalt vanast elukohast. Siis alles taipan... Aga küll harjub:)
.
Hetkel on mul juba pool garderoob/seinakappi valmis:) Varsti saab loodetavasti ka valmis, kuid vähemasti on 3-meetrine toru juba paigas ja pilgeni hilpe täis. Jeerum kui mõnus on, kui saab suurema osa asju riputatuna hoida, mitte ei pea kapis lappama:)
Ma armastan garderoobe... Teine selline kuluks jalatsitele ära, kuid ruumi pole:(
Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.
