Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.Mina olen see lihtsakoeline tüüp, kes suure ja sügava sisuga filme pigem väldib. Point või idee peab olema, kuid esitatud võiks see olla kerges garneeringus. Võtan kino kui meelelahutust, mitte kui maailmaparandaja lootusetuse allikat. Ehk siis tahan saada sealt häid emotsioone, mitte enese kombel läbielajalikult veel nädalaid takkapihta masenduda.
See vist ongi mu rõõmsameelsuse võti. Pea liiva alla pistmine. Koleduste enesele eitamine. Uskumine, et kõik saab olema rõõmus ja rõõsa ning kanali vahetamine, kui nt uudistes räägitakse koledatest asjadest. Krimiuudiseid ei vaata/loe enam ammu kusagilt. Elu nagu mulli sees:)
Lihtsalt olen aastate turjale laskudes aru saanud, et kui ma midagi maailma valupunktide parandamiseks ise ei tee, siis nende silmad punnis endasse ahmimine ainult muserdab mu oma hinge. Ja mina pean ju oma hinge endas kandma ja temaga koos loodetavasti väga vanaks elama (et saaksin sellise mõnusalt ümara vanaemana lastelastele pannkooke küpsetada), nii et pole mõtet sinna lisakoormat tekitada ja õudusega maailma vaadata. Sest ma ei ole piisavalt tugev, et suuta olla ükskõikne.
Suhtumise ja valikute küsimus, kus mina eelistan näha vaid head. Muidu lööb usk kõikuma, kuid usk ilusasse (positiivsus) on see, mis hoiab eemal kortsud, karmid haigused ja kurjuse.
Õnneks on Pöffil sügavate kõrval piisavalt ka selliseid teoseid, mis minul silma särama panevad. Ja nii ma kibelen oma valikute otsas. Pöffi lehel oma kalendrit tehes sai see üsna tihedaks kirjatud, eks nüüd tuleb siis kärpeid tegema hakata. Aga viiele filmile on piletid juba olemas, neid ma lihtsalt PEAN nägema:)
Oehh, ilus aeg on kohe-kohe tulemas:)
8 kommentaari:
ja mina olen see maso, kes ahmib ekraanilt mõnuga endasse maailma valu. ja siis olen pärast masenduses. ning samas olen nagu lausa õnnelik selle üle, et õnnetu saan olla :D
:D:D:D
Sellal, kui psühholoogia pidas masohhismi haiguseks, käsitles 19. sajandi eelne religioon seda ravimeetodina. Vanad kultuurid tundsid masohhismi hingelist, füüsilist ja emotsionaalset väärtust. Nende jaoks moodustas see reaalsuse olulise osa, piinatud olekus oleva hinge, ülima õndsuse ja valu ning talumatu kire kombinatsiooni, mis viis neid ühendusse millegi suurema kui nende individuaalse egoga.
Et siis näed milline vahe - sellal kui sina astud ühendusse millegi hoomamatult suurega, surub minu individuaalne ego mu pea liiva sisse:) Aga vähemasti on jaanalinnul maailma ilusaimad silmad:D
tänud sipsik..sa kirjutasid selle lihtsakoelise tüübi ja rõõmsameelsuse võtme nii kenasti lahti...et mul on kohe rõõm lugeda ja end sinu sõnades ja sinus 100% ära tunda:)
:)
Mina nimetan seda eluterveks egoismiks:)
Siin kah üks eluterve egoist :). Või nagu ma olen kusagil juba ka kommenteerinud, et minu elus on õudust vastu minu tahtmist juba niipalju olnud, et mul puudub vajadus seda kusagilt juurde hankida. Pigem elan oma armsas mullis edasi.
Ma elan ka endiselt roosa mulli tee 7. Pole midagi kergemat kui mitte end masenduda lasta ja lihtsalt let go teha - mured lendavad minema nagu roosad õhupallid unenägudes.
sipsik sipsik, Sina tegid kunagi creme bruleed. Kas leiaksid mulle õpetuse? Mul mees on nüüd 2 x juba teinud, aga no ei tule õige, ikka selline muna maitse ja löga, mitte tahke. Ehk saan Sinu retseptist aimu, mida valesti teeb.
Justnimelt, tüdrukud, täpselt nii ongi.
Pole mõtet enda elu vabatahtlikult keerulisemaks elada...
Miisu, sulle ma teen eraldi posti:)
Postita kommentaar