Vahepealsest ajast ning kolimisest

Oktoobrikuu arenes siis korterit otsides, ehituspoode kammides ja pakkides.
Sinna vahele paar väikest trippi sügisesel Eestimaal, kusjuures üllatuslikult tipnesid mõlemad spaakülastustega. Teises Eesti otsas elavat sõpra külastades tassis too vaese töötu spaasse lõõgastuma ning kodusaarel veidi aega resideerudes külastasime emaga Grand Rose’i. Kuidagi kujunes nii, et toimusid need järjestikustel nädalatel, nii et töötu elu sisaldab endas pea iganädalast spaakülastust;) Ise veel irvitasin, et millal ma tööinimesena küll selle aja leiaks.

Vahepeal toimus meil taaskord blogijate kokkutulek, seekord Jääraplika soolaleiva nime all. Teised on üritusest kirjutanud vahetumalt peale toimumist ja minu järelehüüd siin tundub ajale väga jalgujäänuna, kuid loodan siiralt, et kohtume veel ja siis tuleb ka minult adekvaatsem kajastus.

Igal juhul oli ülimalt lõbus seal kambakesi killer-pitsasid meisterdada, JP kuulsat kooki süüa ning naerda, naerda, naerda, nii et põselihased edasisest koostööst juba keelduma hakkasid. Mõnega oli varem juba kohtutud kas siis põgusamalt või põhjalikumalt, teised olid nägupidi peris uued ja esiti silmanurgast piilutavad, et siis õhtu arenedes ja sotsiaalse lubrikandi (Liisilt pätsatud väljend veini kirjeldamiseks;p) kuludes aina enam ja enam omaseks kujuneda. Ehh, tüdrikud, te olete ikka igaüks omamoodi erilahedad fruktid:D Igatahes väga minu maitset mööda:) Ja huumorisoolikate pikkused on rohkem kui meetrites mõõdetavad...

Äärmiselt soe tunne jäi ning aitäh teile - Jääraplika, Babajagaa, Liis, Nolzik, Pire Trumm ja Punapea Lulu – selle meeldejääva õhtu eest:) Kordame, eks!
.
Veel on mittetöötamisel üks vahva tahk. Nimelt on viimasel ajal enamus lähedasi sõbrannasid lapsed saanud, mistõttu nende ajagraafikud võimalike kokkusaamiste osas ei kattunud enam minu omadega. Ajaks, kui mina vaba ja valmis kohtuma, panevad nemad lapsi magama. Nii on sageli jäänud kokkusaamine kas vaid jutuks või siis toimunud pika planeerimise peale. Nüüd aga olen päevasel ajal täiesti saadaval olnud ning nii olengi saanud soojendada suhteid nendega, kellega muidu erinevad elurütmid mittesoovitavaid vahemaid tekitada on võinud:)

Edasi on olnud pearõhk pakkimisel-kolimisel. Jeerum küll kui palju inimesel 31 eluaasta jooksul kola tekib... Sai küll päris palju väljapraakeid tehtud, kuid siiski seda jagub... Ja sry, kuid kõik on vajalik:)

Kuu viimastel päevadel läks siis kolimiseks. Ühel päeval vedasin ise ühe autotäie kohale ning treppidest üles viiendale. Õhtuks jalad värisesid all. Järgmisel päeval okupeerisin vahetustega kolme sõpra, kellega terve päev sai ühes linna otsas kolmandalt alla kaste tassida ja teises üles viiendale. Õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et enam iial ei koli ma kõrgemale kui kolmas korrus, kui majas puudub lift. Iga korrusega muutus gravitatsioon üha märkuandvamaks ning õhtul, kui poisid vabaks lasknud olin ja poest veidi süüa tõin, tahtsin toidukoti kuskile kolmanda korruse trepimademele maha jätta... Nii läbi olid käed ja jalad omadega.

.
Elamust ka. Ma pole nimelt kunagi käruga sõites ise roolis olnud. Ja oleks see siis see pisike variant olnud – ei, see oli 3m pikkune. Esimene hetk tekkis küll väike mure, et kuidas ma linna vahel manööverdamisega hakkama saan ja ilusasti liiklusvoolus püsin, kuid kõik õnnestus viperusteta:) Isegi pikalt tagurdamisega sain hakkama, kuigi see läks veidi jõnksutades.
.
Suuuuuurimad tänud „naabritüdruk” L-ile, kes kolimispäeva õhtuks enda juurde sööma kutsus. Oli ikka hea tunne küll korra maha istuda ja sooja kodust sööki ligi võtta. Endal mul oli pliidini ligipääs võimatu kööki vallanud kastivirna tõttu ja eelmisel õhtul vanas kvartiiras olin niigi mittemaitsvat õhtueinet „nautinud”. Nimelt taipasin panni ja pannilabida välja jätta, et öö hakul paar muna praadida. Keset praadmist avastan, et aga sool ju kuskile ära pakitud. Ok, sööb siis soolata. Aga kust ma söön? Ühtegi taldrikut ega kahvlit/koosta kah ju pole... Nojah, ootasin siis kuni munad veidi jahtusid ja närisin neid soolata olluseid pannilabida servast... Selles valguses mõjus järgmise õhtu roog veel eriliselt kõhtusoojendavalt:)
.
Köögiga on mul üldse oma suhe. Meeldib seal mütata ja nii sai köök esimeseks, kuhu käiguteed rajasin ja millesse kuuluvad kastid kappidesse ära tühjendasin. Oi oli ikka pidu küll kui mõne päeva pärast oli tee pliidini lahti kaevatud ja sooja suussulavat pastat valmistada sain:) Selleks pidulikuks puhuks vedasin isegi veini koju, mida veel ka järgmistel õhtutel vanni kõrvale limpsisin...

... järgneb ...