Saaremaine

Märtsikuu viimaseks täisnädalaks oli plaan taaskord kodusaarele putkata.

Kuna vend on taaskord oma igakuisel India-külastusel, siis mõtlesime koos vennanaisega tulla lennukiga. Hea kiire tulemine ja aastase lapsega reisides on aeg suhteliselt oluline. Muidu see pisike nii pikka aega turvatoolis ja siis lõbusta teist, eksole. Saarde ei ole nimelt kõige lühem ja kiirem tee.

.

Noh, sätin siis pühapäeval end aegsasti liikvele ja suundun Kalamajja, kust pidime koos lennujaama poole suunduma hakkama. Kaasa pakitud kõik võimalikult optimaalselt, et oleks kerge lennujaamas majandada.

Piisava ajavaruga jõuame kohale, ise saavutuse üle rõõmsad.

Pisike piiga lõbustab check-in järjekorda ja põhjustab valjusid naerurõkatusi, kui oma kärus inimesi enda ümber uudistades silmad suureks ajab ja heleda hääle ning pruntis suuga kordi järjest „oooiiiii.... oooiiiiii.... oooiiiiii“ imestab:D

.

Igatahes, vanker kiletatud ja koos muu pagasiga ära antud, suundume turvakontrolli. Turvakontrollis jälle paras askeldamine – koori ennast paljaks, vehi dokumentidega, hoia last kukkumast, haruta arvutit kotist välja tõsta jne jne jne.

Aeganõudev kadalipp õnnelikult läbitud, suundume ootesaali. Laps mängunurka ja jääme aega parajaks tegema.

Tuleb teade, lend jääb 15min hiljaks. Ok, ootame siis veidi kauem. Kui juba ka uus väljumisaeg möödas, ootame nõutult kuni selgub, et lend jääb üleüldse ära. No halloo, noh! Väikese põnniga niigi pole see lihtsaim asi kui kusagile suundud ja nüüd siis hakka tagasi minema... Pakuti küll võimalust mõne aja pärast väljuva bussiga minna, kuid kardame, et laps ei saa sellest päris nii aru ja hakkab lõpuks väsimusest vinguma. Saarde siiski suhteliselt pikk tee bussiga ja lisame sinna lennujaama tulemise ja seal olemise aja. Seega võib eeldada, et laps juba väsinud.

.

Tüdinenutena ja kindlusetutena otsustame, et järgmisel varahommikul küll lennujaama naasma ei hakka. Õhtune lennuk läheb aga alles teisipäeval. Kuna aga värske ebameeldiv kogemus olemas (ilm oli ok aga vabandati ilmaga, tegelikult usun miskit muud), siis otsustame auto kasuks.

.

Egas midagi, kodutee taas jalge alla ja järgmisel päeval stardin autoga.

Sadamas oleme taas vägagi normaalselt varakult ja saba ka suurt ei ole, kuid kai rekkasid täis. Ja meie, kes asume suhteliselt eesotsas oma sabas, saame peale eelviimase autona... Viimase hetkeni on närv sees...

Tundub, et seekordne saardesõit on lõpuks ometi oma kivid ja kännud ohutult seljataha jätnud, kui vaevalt paar tundi kodus olnuna tuleb info, et üks lähedane inimene on insuldi saanud... Võtab kõhedaks, kui aus olla...

Õnneks tänaseks tundub, et paraneb. Eks näis kuidas liikuvus taastub, mõistus õnneks on selge ja kõneleb ka. Aga jah...

.

Meeleolu on seekordsel koduskäigul tõsisem kui muidu. Õnneks rõõmustab meid aastane vennatütar, kes ise rõõmust särades taaruval sammul mööda tube patseerib ja omas keeles vestlemise vahele sõnalisi kilde puistab... Nii mõnigi haruldaselt hästi konteksti sobivalt:D

.

Ja sööma peab ju otse loomulikult ise. Siis on rahu maa peal. Õnneks on meil koer kui puhastusteenindaja ehk iga kord, kui plika söömise lõpetab, palutakse koer kööki, kes siis lauaaluse peensusteni puhtaks noolib:)

.

Muidu on jah, nagu on. Sellist rõkkamist ja itsitamist, kui tavaliselt, seekord ei ole. Aga loodame parimat...

.

Täna on Paastumaarjapäev... Ema teatas, et sel päeval tuleb juua punast veini, siis kogu aasta põsed punased. Egas midagi, ema sõna tuleb kuulata ja läheb siis valmisvalatud veini manustama:)