Mulle meeldib mu uus kodumaja. Küll ajutine, kuid siiski. Küll tavaline 5-kordne paneelikas, kuid siiski.
Siin on vaikne. Nii meeletult vaikne, et tekib kodune tunne. Kuulen vaid kahte heli, mis tulevad väljastpoolt mu pisikest pesa – kui keegi askeldab koridoris või kui kajakad kisavad akna taga. Koridoris liigutakse mu ukse taga harva (viimane korrus ja vaid kaks naabrit) ning kajakad hoiavad ka oma nokad enamasti koomal.
Ei ühti autot mu akende all. Ei mingit müra, mis annaks märku asustatusest. Kui hoida pilk akende all olevatest katustest eemal ja vaadata neist üle, näeb vaid merd, taevast ja kilukarbisiluetti.
Armastan vaikust.
Ning hetkel plaadimassinas mängivat Led Zeppelini. Sobib hetkesse.
Kajakad akna taga on hiiglaslikud. Hiiiiiglaslikud. Kassid ei vahigi neid lõuapärade plõksudes nagu vidiit!-vidiit!-linde. Kassid on aupaklikud. Tõmbavad pead õlgade vahele ja madaldavad end aknalauale, kui kajakad otsejoones aknasse tulevad, mitmekesi ja hiiglaslikud tiivad pärani laiali. Viimasel hetkel enne rõdupiiret teevad siiski sujuva sööstu üles ja maanduvad mu pea kohal oleval katuseserval.
Võimsad linnud.
Mulle meeldib naabrivalve. Meeldib, et koridoris teretavad võõrad näod alustavad juttu. Räägime päevast, ilmast, elust. Vahel aitan mõnel eakamal toidukotti paar korrust kõrgemale tuua. Meeldib, et peale rõõmsanaeratuselist teretust küsitakse: „Kas sina oled see uus viienda korruse tüdruk?“ „Jah, mina see olen“.
Nad isegi teavad milline mu auto on. Kui oli lumekoristusaktsioon autode parkimisalalt, siis mina polnud paar päeva majast väljunud ega teadnud vastava infoga sedelikesest. Siis hiljem trepikojas kohtudes öeldi armsasti: „Kuna sa tol päeval oma autot ära ei olnud liigutanud, siis meie maja poisid kaevasid labidatega su auto hangest välja, ära siis ehmata“. Ka pole armas? Meie maja tublid poisid...
Koridoris seisavad meil kinnitamata kujul lapsevankrid ja kelgud. Kuude viisi. On näha, et ka kasutatakse aktiivselt. Viimasel ajal on siia siginenud ka kellegi suur endine telekas ning puidust välisuks. Ootavad kedagi.
See kõik viib mind tagasi turvalisse lapsepõlve. Kohta, kus korteri uks lukustati vaid ööseks (kui ära ei ununenud).
Mul on ukselukuga tekkinud rumal unustamine – unustan tuppa tulles võtmed ukse ette. Väljapoole, nagu laulis Anne Veski. Kui siis teine päev hakkan võtmeid otsima, et välja minna, siis olen need juba paar korda leidnud lukuaugust...
Mulle meeldib siin. Ma ei taha siit veel niipea kusagile kolida. Elamine on pisike ja ei ole lihtne end mahutada siia koos kahe looma ja minu egoga, kuid mulle meeldib siin. Siin on vaikne. Täna kuulan vaid muusikat ja kasslooma nurrumist.
6 kommentaari:
Nii armas on Sinu postitusi ikka lugeda, nii hoian end Su tegemistega kursis, näeme ju nii harva!!!
Aga jah - vaikus on hea ja loob kodutunde, millegipärast ei ole mina seda tunnet oma uues kodus veel saavutanud, kodus ei ole veel "hinge" tekkinud. Muide, ootan Sind külla!
Kallistades, Piret
Jah, mu kaunis proua, ikka tulen:)
Juba mitu head kuud on me viimasest lõunast möödunud tõesti...
Võtame ühendust ja lepime miskit kokku:)
Vot vot just samad emotsioonid siin :) Olen elanud Tallinnas juba mõnda aega aga kõik korterid on olnud ikkagi suht tänava ääres või sellised, kuhu tänavamüra sisse kostab. Praegune nurgakorter 6ndal korrusel on niiiii vaikne. Ela nagu vanajumala selja taga. Lisaks on ta soe, mis sellise külma talve puhul on haruldus. Kajakaid mul akna taga ei lenda (kuigi võiksid) ja kilukarbi vaadet kah pole aga elanikud on ka meil toredad. Samuti teretame ja kui mõnikord välisukse taga alles võtit otsin, siis tuleb mõni "meie maja poiss" seestpoolt ja juba avab naeratades ukse. Sellised väikesed hetked teevad päeva rõõmsamaks ning tekibki kodutunne.
Kuigi, kodutunne oleneb ka sellest inimesest, kes korteris elab. Ehk siis mida ma tahan öelda, on see, et sa ju oled toredast ja kokkuhoidvast perest pärit ning tead üleüldiselt, mida tähendab kodu ja selle tunde lood sa juba ise oma olemusega :) Olen sama täheldanud enda puhul. Viid üürikorterisse oma asjad, lilled, sätid enda maitse järgi mööbli ümber, elad mõnda aega sees ning tekibki kodutunne.
Pean vist ikka sulle külla tulema aga esmalt sina mulle, juba reedel! JUHUU!
mulle kajakad akna taga ei meeldi. ainult merel:)
aga sinu blogis on endiselt hästi soe:)
Tõeliselt armas kodu kirjeldus. Pani kohe mõtlema, et mis minu kodus on kodust :) Ja ma olen nõus, et lisaks sellele, et inimene ise oma kodu koduseks teeb, aitavad tundele kaasa need pisikesed detailid ;)
Homme JP juures näeme!
Oi, te olete nii armsad:)
Ei kujutanud ettegi, et lihtne südamest tulev post võiks mõju avaldada ja oma kodudele niivõrd positiivselt vaatama panna:)
Aga on väga tore, kui oma kodusid hinnatakse... See ju ikka meie pelgupaik ja laadimisallikas...
Aga jah, juba täna näeme nii mõnegagi:) Ootan...:)
Postita kommentaar